Oma uues raamatus „Mõtterändur” avab Valdur Mikita carl-robert-jakobsoniliku kirega eestlaste silmi, märkamaks me rahva erilisust, et aidata endaks jäädes üle elada ka 21. sajandi segadused.
Raamatu alapealkiri on „taevalike eksirännakute taskuraamat”. „Mõtterändur” ongi välja antud taskuraamatu formaadis, mis teeb võimalikuks, et see on kaasas igal eestlasel, kes lugeda oskab. Mikita on endale võtnud teejuhataja ülesande ja tõepoolest ei lase meil eksida. Uhketele mõtetele lisaks on Valdur Mikital imepärane oskus rääkida keerulistest asjadest selliste sõnadega, et ta mõtteid pole raske mõista. Raamat on kindlasti tervik, aga täis erinevaid mõttepilte, mis põrkavad ringi nii ajas kui ruumis. Haarde suurust saab iseloomustada sõnaga mõõtmatus.
Mikita oskab kirjutada ja sisendada lugejasse isamaalist paatost nii, et see mahub kõige selle vahele, mille me unustanud oleme ja enamasti enesele teadmata endaga kaasas kanname. See taskuraamat on mu jaoks laulupeo mõõtu eestlasi ühendav, mõttekildudest koosnev deklaratsioon.
Et nüüd eestlasest lugejat mitte suurte sõnadega lugemisest loobuma peletada, pean lisama, et Mikita mõtisklustes on üsna palju irooniat ja eneseirooniat, on isegi peatükk „Pessimismi manifest”. Viimase esimene punkt ütleb: „Pessimism on nagu siga. Mida rohkem siga sööta, seda suuremaks ta paisub.”
„Mõtterändur” on laetud lugeja äratundmistega ja samas ka selliste lugudega, mis laiendavad tavamõtlemist või tuletavad meelde suuremat mõõdet. Raamatu motot ei pruugi märgatagi, ometi on see see, mis mõttekillud kokku kõlistab: „Mida kaugemale rändad, seda vähem taipad,” on öelnud Lao-zi.
Eluluu…
„Eesti on väikeste asjade maa,” kirjutab Valdur Mikita peatükis „Koduõu ja ilmaruum”. Kuna lugesin ja loen senini Mikita uut raamatut ning samas Mats Traadi kogumikku „Harala elulood”, leidsin just viimasest ühe eluloo, mis iseloomustab Valdur Mikita ja ehk me kõigi mõtte- ja päris rännakuid. Mehe nimi, kellest Traat kirjutab, on Harivald Tamm. Luuletus algab sellega, kuidas Harivald pidas kord Harala seltsimajas kõne, kus rääkis, et päike on suur punane kana ja planeedid ning tähed on munad, mida see kana visalt haub. Harala on ühel munal väike kärbsemustatäpp. Kui haudumine lõpeb, siis maakera plahvatab kildudeks. Harivaldi peeti hulluks. „See on ammu teada, et talumeeste kujutlusvõimest piisab üksnes mära vedruäkke ette seadmiseks,” ütleb Traadi suu läbi Harivald Tamm.
Sellel mehel on ilus armastuslugu nagu kriminaalromaanis ja siis põrutab Brasiiliasse. Ja kui ta ühel päeval leidis, et ta elu on nurjunud: „…tahtsin korraks näha veel vaid kahte kuuske Siimu karjamaal, kus me koolist tulles salamahti poistega suitsu tõmbasime.” Selle eluloo lõpetab Mats Traat sellega, et ütleb: Harivaldist jäi maha määrdunud sombreero troopikajõe kaldal ja üks lind tegi sinna pesa.
Valdur Mikita kirjutab – selle peatüki nimi on tal „Nukruse kaitseala” –, et noor inimene tahab maailma muuta. Ja võtab selle muutmisesoovi siis kokku: „Lõpuks on niisama hea istuda saunalävel ja tunda, kuidas elu voolab läbi õunapuude, läbi kulunud töökinnaste, pea käppadele toetanud koera leebete silmade. Kaunis on kahetseda, ilus on teada, et kõik jäi pooleli, nagu isal ja vanaisal,kõigil neil, kes istusid sammaldunud kivil enne sind.”
Mis siis, et sõna eluluu juhtus mulle ette näpukast, kui tahtsin kirjutada eluloo, tundub mulle, et Mikita ja Mats Traadi looming koosneb eluluudest. Ja need vaid hoiavad neid püsti. Mikita eluluu annab selgroo.
Koduõu
Mikita pakub, et meie rahvustunnetuse säilimise alusmüüriks on koduõu. See on meil kõigil olemas, selline ühine, taluõue meenutav. Igaühe jaoks muidugi omade või esivanemate mälestustega sillutatud. Ja Mikita annab sellele tunnetusele meis mõõtme. Ta kirjutab: „Loodust ja kosmost tuleks käsitleda koos, see on palju loomulikum vaade maailmale. Nii toimisid veel meie esivanemad. Müstikute jaoks on terve universum inimese keha osa nagu lõpmatusse ulatuvad juuksed.”
Universum on elusolend olnud me jaoks palju-palju enne, kui teadlased seda avastama hakkasid, tuleb välja. „Kontakt kõiksusega, mida sisimas otsime, on peaaegu alati kehaline, väga harva saab see teoks läbi puhta mõistuse,” kirjutab Mikita ja kinnitab, et tarkus on kehaline seisund. „Võti seisneb pühas tundes, kui kirves on tõstetud pea kohale – selles hetkes väljendub kogu maailma mehelik võlu.”
Eestlase vastuolulisus
Mikitat iseloomustab ses taskuraamatus ka üsna kriitiline meel ja pilk sellele, mis meiega ja muidugi kogu ümbritseva maailmaga on 21. sajandi kahekümnendateks aastateks juhtunud. Samas ütleb ta ka me vastuolulisuse selleks, miks me ei hävi. „Maarahvas, metsarahvas, seenerahvas, laulurahvas, rabarahvas, nõiarahvas – mis rahvas see selline on? Eestlaste eluvaade on veidi budistliku rabasaare sarnane. Seda on võimatu kirjeldada. See ei tähenda midagi. Seda ei ole olemas. Ja samal põhjusel ei ole seda ka võimalik hävitada.” Siin on Mikita mõttel mu jaoks suur sarnasus sel varakevadel kogetuga. Talvel panid jänesed nahka mõned me aeda ise kasvama hakanud puud, metsiku õunapuu koor maitses neile ja paari noore vahtra oma. Muid puid olime ka võrgutanud. Juba arutasime, et need näritud tuleb maha võtta, aga ei läinud kohe kallale, ilmselt oli muud tegemist. See, kui võimsalt just need puud juure pealt kasvama hakkasid, on muljetavaldav. Loodus on elus olnud kauem kui inimene ja nii on ta ka targem, julgen kokku võtta Valdur Mikita arvamust.
Mikita ses raamatus küsib, et mis see Eesti siis on. Ja vastab: „See on maa, kuhu on maetud meie esivanemad. Aga see on ka üks suur nägemuslik aed, kus aastasadu ja ehk aastatuhandeidki on inimene loonud endale hoolega surmajärgset kodu, ehitanud kaunid Toonela aiad. See koosneb kõige ilusamatest maastikest, elu kõige kaunimatest hetkedest – kus siiski ei puudu imeline argipäev.”
Kui Valdur Mikita taskuformaadis mõtteid veel kellegi loominguga kõrvutada, kes eestlast ja eestlust järje peale soovis aidata, siis tuleb esimestena pähe Lennart Meri omas ajas. Mikita on meie keskel ja kirjutab siin ja praegu.
Pildistas Argo Ingver. Ilmus Maalehes.