Teater NO99 lõpetas. Von Krahli teater lõpetab. Paide teater lõpetab. Teater Vaba Lava käib kultuuriministeeriumiga kohut… Selle loetelu ühine nimetaja on muu hulgas otsingulisus. Ma ei tea, kas kultuuriministeeriumis heliseb häirekell?

Paide teatri juht Jan Teevet on seda ametit pidades õppinud rääkima. Ta räägib kunstist – rõhutusega teatrikunstist – pisut kõrgendatud toonil. Räägib uuest vanamoodsalt. Natuke sarnaneb ta kõnelemislaad teatri suurmeestele 20. sajandist – Voldemar Pansole ja Mikk Mikiverile. Tema mõtted on mehe noorust arvestades ootamatult täpselt sõnastatud. Ta paneb ennast kuulama ja kaasa mõtlema.

Sel päeval, kui tuli uudis Paide teatri lõpetamisest, kõneles ta Aktuaalse kaamera tavapärases lühikeses uudises perspektiivikusest. Ütles, et küsimus ei ole mitte rahas, vaid suhtumises. „Igal hetkel, kui me läheme proovisaali, valitseb seal paratamatult ebakindlus. See on positiivne kunstiline ebakindlus. Aga kui selle kõrvale tekib veel organisatsiooniline ebakindlus, siis neid kahte ühildada on kohutavalt keeruline.”

Ma ka olen üsna kindel, et 20 000 eurot, mille Paide linnavolikogu teatri eelarvest kärpis ja kultuuriministeerium esimest korda pisut rohkemgi lisas, ei ole põhjus, miks teatriga lõpetada.

Läheksin isegi kaugemale sellest AK uudisekastmest, mis lasi arvata, et Jan Teeveti tsitaat organisatsioonilisest ebakindlusest puudutab vaid Paide linna, selle valitsejaid ja volikogulasi. Mu meelest laieneb see organisatsiooniline ebakindlus suhtumises kultuuri laiemalt juba pikemat aega me riigi valitsusse ja parlamenti, sealsesse kultuurikomisjoni. On jäänud selline tunne, et olenemata ministri isikust suhtutakse kultuuri kui millessegi teisejärgulisse, millest saab rääkida ja peab rääkima suureliselt, aga kui läheb kas rahajagamiseks või tähtsate personaliga seotud otsuste tegemiseks, ei ole kultuuril äkki määravat tähtsust. Kõigi kriiside kukil on kujutlusvõime kriis!

Paide teater on – või peab nüüd ütlema juba oli – me riigi kultuuri kandja ja osa. Mulle väga meeldis, kuidas nad korraldasid aasta tagasi linna keskväljakul 33 päeva järjest tulevikust rääkivaid kõnesid. Sellel ehk on vähem pistmist sõnaga teater, aga on palju mõistega kultuur. Ja see ei toonud pildile vaid väikelinn Paidet. Neis kõnedes kõlanud mõtted on alles ka täna. Liiguvad ehk ringi kuskil pilves ja ootavad oma aega.

Aasta tagasi 5. mail pidas kõnet Jan Teevet, kes ütles, et Eesti süda, milleks Paide linn ennast tituleerib, on ammu Tallinnas, sealt algavad teed ja seal tehakse otsuseid. Ja taas saab üldistada, mõeldes Eesti väikelinnadele. Heakord muutub jah paremaks, kaubanduskeskused kerkivad… Jan Teevet otsesõnu seda ei ütle, aga linnad muutuvad ühenäoliseks.

Kui näiteks Rapla märgiks oli vähemalt sada aastat linna sisseõidul esimesena vastu vaatav kahe torniga kirik, siis täna on esimesed üksteist suurusega üle trumpavad Prisma, ESPAK ja Selver, mille päike tõuseb ostukorvist. Teid, Tallinna poolt Raplasse sõitjaid, tervitavad kolm bensiinijaama… Ega teater ole jätnud väikest Raplat puudutamata, aga siit pärit andekad teevad oma teatritegusid mujal.

Paide oli oma otsusega teha linna teater ajast ees korraks. Imestamist ja imetlusväärt tegu oli… Aga – praegu tuli see mõte – kui teater lõpetab aasta lõpus, siis miks selle teatamisega tuldi välja nüüd?

2019. aastal peale Paide teatri „Eesti jumalate” Vargamäel nähtud etendust olen muuhulgas kirjutanud: „Usun, et jumalate mängu mõnu Vargmäel muutis selle tegijad veel otsingulisemaks, lisas enesekindlust ja julgust teha elusat teatrit, mida saab iseloomustada sõnaga kunst.”

Ilmus Maalehe veebis. Pildid Teatritasku arhiivist.