Siis.        Fotod Viio Aitsam

 

Mülleri Sass on surnud. 1996. aastal märkasin temaga intervjuud tehes fikseerida ka täpse aja. Need Sassi mõtted on mõeldud ja räägitud Pärnu-Jaagupis 29. juunil, niisiis 17 aastat tagasi. Tookordse loo pealkiri oli “Dinosaurus on elus”.

Olen 17 aastat tagasi tehtud pika intervjuu algusesse kirjutanud täna tõsinaljakana tunduva viite „Mõned päevad tagasi tuhandete lemmik Sven Kivisildnik on ajalehes Post kuulutanud: Aleksander Müller jättis joomise maha.“ Enne intervjuud näitas Sass mulle uhkelt seda ajalehte ja juhtis tähelepanu, et temast kirjutatu kõrval on teine lugu ja kui kahe loo pealkirjad kokku lugeda, moodustub veelgi uhkem pealkiri: „Sass Müller jättis joomise maha. Homodel lõbu laialt“.

Sass oli näitleja, töötas mingi aeg Vanemuises ja mängis Jaan Toominga legendaarsetes lavastuses kaasa. Oli elukunstik nagunii.

 

 

Aja märk seegi, et tollal 48-aastasel Sassil oli just ilmunud esimene CD pealkirjaga .“Kuhtumised iseendaga”. Olen ta käest siis küsinud, et plaat tal nüüd on, aga kuulata seda ju ei saa, sest tal pole CD-mängijat. Ja ta selgitas: „Ei, kus mina saan. Mul pole ei raadiot ega grammofoni ega äratuskella. Mind varastati mõne aasta eest paljaks. Ma olin sel ajal haiglas, nii et varastajatel hää ja rahulik tegutseda.“

Sassile iseloomulikult selgub ta tookordsest jutust, et tema plaadid jäid alles, sest enamus neist oli sõpradele välja laenutatud.

Üks vägev hüüatus on ka me vanas loos sees. Ma pakun seal, et enamik joomise jätnud mehi räägib, kuidas nende maailmamataju ja nägemine avardub…Sass vastas: „Ah, mingu nad persse oma jutuga. Mul oli see enne ka avar. Nad on lollid.“

 

 

Õnneks ei keerelnud me jutt siiski ainult joomise ja raha rattas. Rääkisime ka muusikast, et kuhu kasti Sassi laulud ja muusika kuulub. „Ma ei mäleta, kunas ja kes ütles küsimuse peale, mis on muusika, et „muusika on on ilus pill“. Ükstaspuha, kuidas muusikat lahterdada. Kui ta on ikka südamega tehtud, siis on ta ka hea. Muidugi, igasugused disku laulmised ja kui mökerdis… ahhaa, vaat, vaat, mul tuli meelde: võtsime oma hea sõbra Arumeel Tomiga Tallinnas napsi. Tomil telekas mängis ja sealt tuli parasjagu mingisugune Michel Jacksoni kontsert. Mingist lehest ma olin lugenud, kui suured on tema sissetulekud ja kui hirmus populaarne ta on.

Eks me siis võtsime seda viina ja aasime juttu. See Jackson vigises ka kuskil. Siis ma küsisin Tomilt ‒ Tom on väga tark inimne, et ütle nüüd, kus siin iva on, millest selle Johnsoni või mis ta nüüd on, populaarsus? Tom vastas leebe häälega, malbe nagu ta on: „Sass, kas sa tead, on ju olemas ka rahvusvaheline lumpen.“ Mida sa siis veel tahad…“

***

Vaat sellised mehed ja meestejutud, täna ei ole Sassi enam ja Toomas Arumeel läks juba aastate eest. Tunnen siin, et mitte nutma ei pea, vaid võin õnnelik olla, et just nende tüüpidega koos viina viskasin ja maailma asju (h)arutasin.

Olen selle kõige tähtsama tookordses intervjuus sõnastanud nõnda:

 

 

Oled In Boili sõnul vahest ainus Eesti valge bluusi isa. Mis muusika see bluus on?

Bluus on see… see ei ole minu mõte. On film „Cross-road“. Seal üks vana neeger, suupillimängija, rändab mööda Ameerikat valge noore poisiga, kidramehega. Poiss kurdab neegrile, et ta ei oska ikka veel bluusi mängida. Rändajatega ühineb tüdruk, kellega poisil on armulugu. Siis tüdruk laseb jalga. Valge poiss ja vana neeger rüüpavad pärast tüdruku jalgalaskmist viskit. Poiss võtab pilli ja mängib, mispeale vana ütleb: „Jah, nüüd sa oskad. Bluus on see, kui heal inimesel on halb olla.“.

Seal intekas me seepeale räägime naistest, Sassi tollel ajal 17-aastasest pojast ja pruudist, kes on Sassi klassiõe tütar. Siis ma olen äkki küsinud, kas Sassil on midagi erilist just Rapla inimestele öelda. Mäletan, et loll küsimus tegi Sassi nõutuks. Ja siis ta sähvatas: „Kurat, tervita Andres Ehinit!“

 

 

See pilt on tehtud me viimasel silmast silma kohtumisel 2009. aastal Tartus. Peeter Volkonski esitles oma raamatut «ISBN: 978-9985-9980-6-9». Ajasime vaikse häälega juttu ja ma valasin Sassi palvel talle külma viina. Foto: Janar Ala

 

 

Sassi jutt, mis bluus on, meenus Tuneesias, kui Vahemere ääres ühe kummalise üksinda hoidva neegriga teineteist passisime. Sassile jäigi see pilt näitamata. Et kas on…bluus… Foto: Margus Mikomägi