„Lapsena ma sellest unistasin, et oleks mul elu nagu filmis… säh sulle, ela nii!” kirjutab mulle filmirežissöör Andres Puustusmaa, kui talle ringiga koju tagasi jõudmise puhul palju õnne soovin. „Aitäh, Margus… elu on kummaline…” Me ei räägi otsesõnu sellest, et Andres koos perega sisuliselt põgenes Venemaalt ja Moskvast.

See jutt on aetud 13. märtsi, pühapäeva hommikul. Andres Puustusmaa on olnud kodus – Eestis ja Tallinnas viies päev. Meie tutvus Andresega algas 2008. aastal. Tema kiirustas Moskva rongile. Tookord oli Balti jaamas teisel korrusel veel restoran ja seal suitsuruumis tegime esimese intervjuu. Olen selle pealkirjaks pannud „Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist”.

Kui Andresele helistan nüüd, siis ta ei võta toru. Helistab tagasi ja ütleb, et Moskvas tekkinud reaktsioon kestab – mitte võtta vastu võõraid kõnesid. „Ikka pean endale veel meelde tuletama, et olen Eestis.”

Ma ei tea, kas sult keegi avalikult ka küsis, mis sul maha jäi. Pooleli tööd, kinnisvara…

Seda jah ei ole veel küsitud… tööd jäid pooleli ja noh, kogu „asjade” maailm. Näitlejana sai nüüd viimasel ajal kah tehtud… heh, veider kõik ja kohutav.

Me tutvusime sinuga 2008. aastal, sa läksid Moskva rongile. Ajasime juttu ja astusid rongi täpselt kolm minutit enne väljumist. Ma lehvitasin sulle.

Ma mäletan.

Nüüd oled Eestis, kodus ja Tallinnas. Moskva? Kas käisid seal tööl, elasid või oli see juba kodu?

See oli muidugi mu teine kodu. Kogu elamine oli ju seal. Mul seda foobiat Moskva linna ja sealse kultuuri suhtes ei ole. Tuleb maha rahuneda.

Nagu ütles Dostojevski: „Krasota sposjot mir.”

Ilu päästab maailma. Sa ikka usud veel seda?

Krasota ei ole ainult lihtsalt ilu. Selles on kõik, kogu kultuur – muusika, kirjandus, kunst, kino, teater… On see, kuidas sa suudad ilu hinnata, näha. Selles on väärtus! Õiged väärtused… Jah, ma olen naiivne, aga usun, et see võib päästa maailma.

Ma ei nimeta seda naiivsuseks. Olen pessimist oma olemuselt ja samas märkan, kuidas klammerdun romantika, romantiliste väärtuste külge. Erinevatel oma elu kehvematel päevadel just. Otsin neid ja siis klammerdun. See päästab mind ja siis usun, et äkki ka vähemalt mu mõttekaaslasi. Kuidagi nii, et sel aastal tuleb kevad teisiti. No tühja ta nii väga teisiti tuleb, tuleb nagu kevad ikka.

Mul on Moskvas mõned tammed, mis ma Eestist viidud tammetõrudest pottidesse kasvama panin. Need läksid kasvama. Kaks neist on juba minu pikkused. Eesti tammed Moskvas.

Ma neid ei saanud tagasi tuua. Palusin sõpru, et nad need oma aeda istutaksid. Et Eesti tammed seal kasvaks.

Kus nad sul kasvasid?

Nad kasvasid mul rõdul. Eesti saatkonnale kinkisin ühe tamme ja ma ei tea, mis tast sai.

Sellistes väikestes asjades on oma emotsionaalne mälu. See on nii tähtis. Kui pakid oma asju – sõna otseses mõttes asju –, et minna, siis mida sa kaasa võtad?

Ma mõtlesin neile, keda küüditati. Mingeid sarnasusi on siin. Vaatad ringi ja mõtled – ma ei võtagi midagi kaasa. Peaasi, kui saaks perega minema.

Täna hommikul helistas üks meie lähedane sõber, kunstnik. Naine, kes on ka kinoga seotud ja tead… väga raske oli teda lohutada, sest ta lihtsalt nuttis. Lisaks sellele ta ka pelgas rääkida pealtkuulamise pärast. See jutt meil oli selline, et ükskõik, millised müürid ja kaugus meid lahutavad – oleme ikka koos. Ohh.

Kuulatakse pealt?

Jah, telefone kontrollitakse inimestel ka tänaval. Vaadatakse seda, mis neil alla on laaditud, et mida inimene jälgib, kellega kõneleb. Selline kontroll. Kõlab uskumatuna, aga see on nii.

Sinu filmis „18-14” tehakse ka tammetõrudest loomi nagu meil. Selline hellus oli seal Tsarskoje Selo aadlilütseumis juhtuvast kõnelevas filmis sees.

Kui sa sellest räägid… äkki ei ole hea toon praegu meenutada Vene filmi. Nagu see oleks mingi toetus Putini Venemaale.

Jäta nüüd!

Selles filmis noorte dekabristide vaimne isa – ajalooliselt ka – oli Ukrainast pärit Vassili Malinovski, keda mängis ukrainlane Bogdan Stupka (1914–2012). Ta oli üks aeg ka Ukraina kultuuriminister. Ma mõtlesin ta peale hiljuti. Mõtlesin, et on isegi hea, et ta ei näinud seda, kuidas see jubedus algas 2014. aastal. Tänasest ilgusest rääkimata. Sellised suured kunstnikud… Me ei kujuta ette, mida temasugused üle elavad.

Mida tunneb praegu Boriss Akunin? Kirjanik, keda vene rahvas jumaldas. Kõik lugesid teda. Igas kodus on raamaturiiulis Akunin. Mees, kes on totaalselt selle režiimi vastu. Kui rahvas teda täna loeb, kuidas nad ometi ei mõista, mis on päris ja mis mitte.

Olen sellest mõelnud nii, et mina ja ilmselt ka sina seal Venemaal puutusid kokku omasugustega, mitte nendega, kes on Putini ja sõja poolt?

Jah, aga neid teisi ma nägin ja kohtasin ikka ka. Neid sattus ka võttegruppidesse. Sinna polnud midagi teha. Me kõik isegi teadsime seda. Selge, et sügavam suhtlemine oli välistatud. Käisime neist ringiga mööda. Propaganda üle ju irvitati avalikult.

See maa on nii suur. Mulle ka lükati seal vahel igasugust jama ette. See tundus isegi läbi kino, läbi kultuuri värbamisena. Maksti üle. Olen seda pealt näinud, kuidas superstaare püüti värvata. Ja osad läksidki raha õnge. Selliseid propagandafilme ja telesaateid tehti ette. Tehti käigupealt, nagu sellel klikil vaja oli.

See kamp, kes praegu taob endale vastu rindu ja kuulutab, et me ju rääkisime teile, et kõik halv tuleb Venemaalt ei ole mulle sümpaatne. Miks nad siis midagi ei teinud kui nad teadsid? Mina jätsin mitu filmiasja pooleli, kui sain aru, kuhu see kisub… Inimestel, kes Eestis räägivad süvariigist, pole peas kõik korras – vaadates ja nähes seda, mis sünnib praegu Venemaal.

Mis nüüd saab? On su mõtted selginenud? Esimestel päevadel olid hapram.

Neid inimesi, kes vajavad abi ja tuge, on praegu palju. Mina olen pisut paremas olukorras, ma tulin koju. Aga kui palju on neid, kes tulid kodust ära! Selline tunne on, et tuleb elu taas nullist alustada, aidata oma naisel ja lapsel siin sisse elada. Neid inimesi on juba väga palju, kes on põgenenud Venemaal toimuva õuduse eest. Et ellu jääda, jätkata ilu edasikandmist.

Mis edasi? Üks filmistsenaarium oli ja ootas oma saatust Eesti filmi instituudis. Nädal aega enne sõda lõpetasin uue stsenaariumi. See oli kirjutatud Kirill Kärole. Kirill teab seda lugu, ta tahab seda teha, niisamuti Mait Malmsten. Selline kammerlik lugu, tööpealkiri on „Prügikalad”. Kui võimalused tekivad, siis tahaksin seda teha. Aga praegu tuleb leida mingigi resurss, et olme paika saada, laps kooli.

Kuidas teha vahet, kes põgeneb režiimi ja repressioonide eest, kes tuleb hoopis muudel eesmärkidel… seda ma ei tea.

Mu jaoks on tähtis, et pesuveega ei visataks välja ka last. Aga neid hääli juba kostab, et on olemas kollektiivne süü.

Ma ju näen ka siin putiniste. Mis selgitustööd sa neile saad teha! Nad on kogu elu käinud kirikus ja see kirik on Putinil režiimi osa. See on selge, see on igatpidi läbi nähtud. Vanka käib kirikus, kummardab Putinit ja jumalat, paneb mõlemale küünla, on teinud seda 20, 30, 40 aastat järjest. Kui nüüd minna tema juurde ja öelda, et kuule, see, mida sa kummardad, on vale, siis see ei toimi. Kuidas sa fanaatikule ütled, et tead, sa eksid? Raha ja võim on maailma hulluks ajanud.

Mäletad Nossovi raamatut „Totu Kuul”? Seal oli ajakirjandus paksudele ja kõnadele ja pikkadele ja lühikestele. Ja siis pikk luges ka lühikeste ajalehte, et aru saada, mida lühikestele kirjutati. Aga Venemaal on ainult üks ajakiri, mida loetakse. Ka need sõltumatud kanalid, mis nüüd kinni pandi, ei saanud olla päris sõltumatud. Ka nemad pidid laveerima, et tegutseda.

Huvitav, mis teatritesnüüd sündima hakkab?

See mure, mida mängida, millist repertuaari, on kõigi muude murede kõrval kaunis mure. Kui me hommikul oma sõbrast kunstnikuga jutu lõpetasime, siis ütlesime: „Jääme siis imet ootama.” Oleme kõik tavalise ime ootuses. Et see kõik lõpeks, et laheneks. Neid soove ei julge sõnadesse panna. Kuidas sa kurjust välja juurid, seda mürgist vääti, mis on ennast kõikjale sisse kasvatanud?

Mis Venemaal kinost saab?

Sellega on kogu lugu väga pikaks ajaks. Praegu proovitakse lõpetada varem alustatud filme, aga raha sulab nagu lumi. Ma ütlesin, et kavalaid propagandafilme tehti ette. Nüüd hakatakse neid veel enam tootma. Ja eks see näita ka, kes on limukad, kes mitte,kes milliseid valikuid teeb.

Teemad nii teatris kui kinos võiksid rääkida sellest… võiksid anda publikule võimaluse samastuda tegelastega, kes valivad, valivad ja teevad raskeid või kergeid otsuseid. Kas otsus on see, mis viib edasi meie mõtteid ja tundeid? Millised on meie väärtused?

Kui surma on nii palju, siis äkki hinnatakse väärtused ringi ja tõde saab väärtuseks, mitte see vale, mida sulle tõena on pähe määritud. Võim ja raha või ilu?

Kust sa tuge saad?

Sõpradelt. Ja selgub, et need on samad sõbrad, kes on alati olnud. Nad kirjutasid mulle, kui olin veel Moskvas, ja see oli liigutav.

Aga sinu Venemaa kolleegid ja sõbrad?

Üsna mitmed neist on selles olukorras, et põgeneks sealt, aga neil on vanad vanemad ja pered. See takistab.

Ootame siis imet?

Ootame imet! Kevad on looduses imede aeg.

Eraldi:

Andres Puustusmaa: Mida elus hinnata?

MM: Kas Vene noorte näitlejate vaimsus on sarnane meie omaga?

Need poisid ja plikad, kes selles filmis mängisid, mulle tundub, on samasugused otsijad… Heas mõttes väikesed filosoofid oma tegemistes. Mitte ainult näitlejatöös, vaid kogu maailma avastamises.

Küll ma filmi jaoks rääkisin neile, rõhutasin, et ka Tsarskoje Selo lütseumis olid noored erinevatest peredest. Aristokraatlikud noored, kes on kooli tulnud päris vaesusest, mis siis, et ise siniverelised… Et nende tolleaegsete vaimne eneseotsimine ja sisemise vabaduse otsimine on hoopis teine kui täna. Mu meelest on selline mõtlemine nagu siis, 19. sajandi alguses noortel oli, Eestis paigast ära, seda pole ka Venemaal enam muidugi. Tänast ja tolleaegset noort eristab vaimsete väärtuste paikapanemine enda jaoks, see, mida hinnata elus. Ausus, austus…

…väärikus…

…väärikus… kõik, kõik, kõik, kõik see, mille me oleme unustanud, mis on kadunud. Näed nüüd, ma ei saa neid sõnu kah kohe välja öeldud, see on vaimsus, mis siis oli.

(Väljavõte 2008.aastal tehtud intervjuust.MM)