Mitmed mu palju teatris käivad õpetatud sõbrad ütlevad, et aasta oli kehv, sest tehti palju sellist, mida tegelikul vaadata ei tasu. Mina valisin hoolikalt, ei pidanud pettuma. Mis jäi lõppevast teatriaastast eredaimalt meelde?

Estookini ilmumine teatrikunstnikuna

Estookin tegi kunstilise kujunduse Bengt Alforsi näidendile „Kõndida vee peal“, mille Jaak Allik lavastas Kuressaare teatris. Tükk esietendus 3. oktoobril.

Estookin on mitme disainiauhinna laureaat ja viimasel aastal saanud laiema tuntuse sõjapurustuste näitusega Tallinna linnapildis.

Estookin lõpetas 2022. aastal teatrikunstnikuna Eesti Kunstiakadeemia (Ene-Liis Semperi õpilasena) ja „Kõndida vee peal“ on tema esimene kujundus kutselises teatris. Ta tõi 21. sajandi kunstitehnikad lavakujundusse ja kujundusest – vee peal kõndivast Jeesusest – sai lavastuse elus osatäitja.

Teatripilti rikastas Barzu Abdurazakov

Filosoof, tadžiki lavastaja Barzu Abdurazakov tegi meie näitlejatega kaks lavastust: 4. juulil esietendus Kernu mõisa küünis „Pärsia viimase keisri mõrv“ ja 11. oktoobril Narvas Vabal Laval „Hullumeelse päevik“.

Loe edasi TEATRIAASTA 2024: Jüri Muttikast ei saanud näitlejat →

Näitleja ja lavastaja Kristo Viiding ütleb, et vaadates me teatrilavadele murdnud kaameraid ja mikrofone, võib tekkida küsimus, kas näitlejat enam üldse vaja ongi. Äkki võiks ka tehisaru luua teatriime?

„Mind väga võlub kammerlik, vana hea nn vaene teater, mis rajaneb näitleja mängul ja heal partnerlusel,“ ütleb Kristo Viiding. „Kaamerad, põsemikrofonid ja muu tehnoloogia on ammu ja väga tugevalt teatripilti sisse sõitnud. Kõik see segab näitlejat, et võiks sündida totaalne sisenemine oma ossa. Ka vaatajana olen segaduses, mida jälgida, kui pilt on nii kirju.“

Viiding küsib otse: „Vahest enam polegi näitlejat vaja?“ Ning lisab samas: „Ma olen kindel, et tehisaju ja robotitega juba antakse kusagil maailmas etendusi, nimetades seda teatriks. Kuid teatriimet seal ei sünni.“

Loe edasi Kristo Viiding: äkki polegi näitlejat enam vaja? →

„Rahamaa” piletite hind ja nende kättesaamatus on ületanud kõigi teatriuudiste künnise. Meedias on aga peaaegu märkamata jäänud vene heade näitlejate, sõjapagulaste etendused Eestis. Ka need piletid ei ole olnud odavad, ometi on nad korjanud tuhatkond külastajat.

Just kuueaastaseks saanud Vaba Lava viis ellu produtsent Märt Meose idee kutsuda lavale koos mängima kaks Venemaalt sõja jalust põgenenud suurt näitlejat – Tšulpan Hamatova ja Julia Augi. Tšulpan elab Lätis Riias ja Julia Eestis Narvas. Vähe sellest, näidend neile suurtele näitlejannadele telliti Mihhail Durnenkovilt, mehelt, kes samuti oma sõjavastaste seisukohtade eest oli sunnitud Venemaalt lahkuma ja elab nüüd Soomes. Eesti Draamateatris mängitakse tema näidendit „Eisenstein” Julia Augi lavastuses. See lavastus ja näidend räägib võimule allumisest, kollaboratsionismist. Kui kaugele looja saab diktaatori käsuga kaasa minna.

Loe edasi Vene tippnäitlejad toovad Eestis täis saalid →

„Riho Sibul isegi mõtles vaiksemalt kui enamik inimesi,” ütleb Raivo Tafenau Vladislav Koržetsi ja Harri Rinne vastilmunud ja esitletud raamatus „Riho Sibul. Kuulaps.”

See on mälestusraamat. Riho elulugu muidugi ka, aga ikka palju suurem mäludokument. Kollektiivse mälu dokument. Autorid räägivad rohkem kui sajast intervjueeritud inimesest. See raamat on lisaks muule rocki ajalugu ja – mis minu jaoks ehk kõige tähtsam – ühe põlvkonna lugu. See raamat seletab seletamatut ja see teeb suureks mitte ainult Riho Sibula, kes mõjutas oma loomingu ja olemisega põlvkonnakaaslasi, vaid ka need põlvkonnakaaslased, kes omakorda mõjutasid teda.

Pildialbumina saab teda ka vaadata.

Loe edasi „Kuulaps”. Aeg-ajalt näib, et armastus surmaga kõrvuti käib →