Teatripäeval kuulutati Tartus Eesti Rahva Muuseumis välja teatri aastaauhinnad 2023. aasta loomingu eest. Endalegi üllatuseks olen pea kõigist nomineeritutest ja laureaatidest Maalehes kirjutanud.

Lavastajaauhinna pälvisid Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts Eesti Draamateatri, Eesti Riiklik Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserti ühistööna valminud „Macbethi“ eest.

Meespeaosaauhind läks Andres Mäharile Karlova Teatri lavastuses „Minu trükikoda“ kehastatud Karl Kabanovi ja Saueaugu teatritalu lavastuses „Kotka tee taeva all“ mängitud Vahuri ja Hermanni rollide eest.

Naispeaosatäitja auhinna sai Külli Teetamm Zelma rolli eest lavastuses „Poiss, kes nägi pimeduses“ ning kohtuasjas Kannatanu ja Perelepitaja rollide eest lavastuses „Nõusolek“ (mõlemad Tallinna Linnateater).

Ugala teatri lavastuses „Meie klass“ kehastatud Abrami rolli eest sai meeskõrvalosaauhinna Peeter Jürgens.

Naiskõrvalosatäitja auhinna pälvis Piret Laurimaa rollide eest Vanemuise lavastuses „Sada grammi taevasina“.

Kunstnikuauhind läks Laura Pählapuule Tallinna Linnateatri lavastuse „Ülestähendusi põranda alt“ (Tallinna Linnateater) ja Eesti Draamateatri lavastusele „Teoreem“ eest.

Traditsiooniliselt anti üle ka muusika-, balleti-, tantsu- ja etenduskunstiauhinnad ning hulk nimelisi preemiaid ja eriauhind. Tunnustatud said parimad teatritöötajad.

Maaleht pühendab laureaatidele väljavõtted meie lehes tunnustuse pälvinute kohta ilmunud lugudest.

Lavastajaauhind

Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo ja Olari Elts – „Macbeth“ (Eesti Draamateater, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Kontsert).

„Macbeth” ehk Miks kurjus orkestreerib maailmas sündivat

ERSO, Eesti Kontserdi ja Eesti Draamateatri äsja Estonia kontsertsaalis esietendunud „Macbeth” on rituaalne suurvorm, mille siht headuse võit kurjuse üle. Rituaalne teater on teatri läte. Ja tagantjärele tarkus, et lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on sellise, võib öelda ka maagilise, teatri poole liikunud oma esimestest lavastustest peale.

Loe edasi Mullused teatriimed ehk Rituaalsest suurvormist kuni tillukese põlenud trükikojani →