VASTAB REŽISSÖÖR ALVIS HERMANIS Tõlkis Hannes Korjus KÜSISISID UNA MEISTERE, DAIGA RUDZĀTE.

Sinu lavastatud ooperi “Trubaduur” tegevus kulgeb muuseumis. Miks nii? Mida sa tahtsid vaatajaga ette võtta?

Probleem on selles, et sada või kakssada aastat tagasi või veelgi hilisemas minevikus sündinud ooperid on loodud tollases kontekstis, muusikad ja helid on seotud tolle ajaga, aga nüüdisaja vaataja tuleb 21. sajandist, sootuks teistsugusest kontekstist. Ning kõik muutub veelgi mõttetumaks heliloojate valitud süžeede ja loode tõttu, mis pärinevad veel mingist teisest ajast. Nagu “Trubaduuriski”, mille lugu on 16. sajandist, aga muusika on kirjutatud 19. sajandil. 16. sajandi Hispaanias, kus tegevus toimub, oli muusika ilmselt hoopis teistsugusem, kui Verdi-aegses Itaalias. Sestap on enne režissööri töö algust kitš, esteetiline vastuolu juba sisseprogrammeeritud. Sestap tuleb välja mõelda mingi trikk, vaatajatele tuleb anda (vähemasti mina olen selle välja mõelnud iseenda jaoks) mitu perspektiivipunkti. Üheaegselt. Nende muuseumidega on veel selline lugu, et ma väga huvitun mitte ainult ajaloost, vaid ka vanadest maalidest. Need tõepoolest meeldivad mulle. Kui mul oleks valida, kus päev veeta – Tretjakovi galeriis või Beaubourgis [Pompidou keskus], siis valiksin kindlasti Tretjakovi galerii. Mulle tundub huvitavam see, mis on enne Sezanne’i apelsine, kui see, mis on pärast. “Trubaduuri” puhul on lugu segane, on palju narratiive ja aariaid, kus keegi vestab midagi ammustest sündmustest. Mulle näis, et selle kõige muuseumisse asetamisega olen leidnud osava võtte.