„Me ei saa lubada seda, et kangutame üksteist maha või tirime alla, sest me oleme lihtsalt nii väiksed” – selle kunagi öeldud mõttega alustas 1991. aastal sündinud dirigent Rasmus Puur oma kõnet pühapäeval Eesti vabariigi sajanda sünnipäeva tähistamise lõpupeol ERMis.
„Heasüdamlikkus,vastutulelikkus, osavõtlikkus, kaastunne… on kaduva põlvkonna omadused. Need omadused on väärtuseks veel vaid provintsis.” Selle olen oma märkmikusse üsna hooletu käekirjaga üles kirjutanud ja jätnud märkimata, kust ma selle sain. Provints ja parnass? Isegi siis, kui vanad targad, maailma mingisse tahku põhjalikult sisse elanud inimesed, elavad pealinnades, kaob nende hääl maailma müra sisse ära. Samas on mul meeles, kuidas mu isa mulle ütles, et mine karju metsas. Ma ei mäleta, et oleksin metsas kunagi karjunud. Pole põhjust olnud. Isegi, kui on vajadus hüüda kaaslast, ei ole mets lasknud häälele karjumise toone külge. Loe edasi Vabana sündinud – murranguaja inimesed
