Hea kirjaniku teeb huvitavaks isiksuseks kindlasti ka see, kellest ja muidugi ka millest ta kirjutab. Kirjanik Mart Kivastik saab 4. märtsil 55.

Martšu ja Mart Kivastik. Nende jalutuskäikudest Tartus ja sellest millised on kahe sõbra suhted, kirjutab kirjanik oma raamatus ja selle nimiloos “Armastuse vormid”.

„Ma ei taha 55 saada. Ma ei taha! Ma ei taha! Tahan 15 saada!” hüüatab Mart Kivastik, kui temalt küsin, milliste sõnade ja tegudega ta ennast õnnitleb. Viiekümneviiese Mardi hääles ja emotsioonis on viieteistkümneaastase kapteni jonni. Usun teda ja ei küsi, miks.

Tean kuidagi oma nahavahega, et Mardile meeldib kirjutada. Ja kirjutab ta meisterlikult ja just nõnda, nagu talle meeldib – lugusid jutustades. Mart Kivastiku viimane raamat „Armastuse vormid” koosneb aja jooksul kirjutatud lugudest. Mart ütleb, et oma elulugu ta veel ei kirjuta. Mu meelest ta siin eksib. Need raamatu „Armastuse vormid” kaante vahele kogutud lood – üks neist, „Tahan lennata” on koguni aastast 1998 – ongi tema elu lugu. Mitmes mõttes. Neisse lugudesse on sisse kirjutatud see elu ehk Kivastiku nägemise ja lugemise, elu lugemise käekiri. Ja tal tuleb see välja, et olevikus räägitavad lood on elus ka tulevikus. Aeg muutub äkki ajatuks ja see on Kivastiku fenomen. Loe edasi Vana musketäri armastuse vormid →