Arhiiv kuude lõikes: juuni 2016

Dialoog

Priit Pärn õpetab harjutusi iseseisvaks eluks

Lisa kommentaar

Priit Pärn

Maailma jaoks on Priit Pärn elav klassik. Aga Eesti kunstiakadeemiasse professoriks, enda loodud animafilmikateedrit juhtima ta äkki enam ei kõlba...

Praegu veel (31. augustini 2016) Eesti Kunstiakadeemia professor Priit Pärn määrab meie kohtumise teise kõrgkooli, Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi (BFM) majja. Seal tegutsebki ka kunstiakadeemia animatsiooni osakond, kus nad koos abikaasa Olga ja oma üliõpilastega animafilmide tegemist õpetavad ja õpivad.

Priit ja Olga Pärn lähevad pärast me jutuajamist kohtuma Akira Kurosava operaatoriga. Enne lahkuminekut märkan küsida, milline oleks kunstiakadeemias praegu toimuva, temaga seotud bürokraatliku, demokraatliku või mis iganes kunstikauge jama positiivne lõpplahendus. Üsna ootamatult ütleb Priit Pärn: „Ma arvan, et kui sellel lool ei ole positiivset lahendust, siis see on meile positiivne lahendus. Siis hakkame tegema midagi muud. Iga lõpp on millegi algus.” Loe edasi Priit Pärn õpetab harjutusi iseseisvaks eluks →

Monoloog

Kuidas ja mis suunas muutub aeg

Lisa kommentaar

 Kui lähed oma aiast, sõprade juurest availma kultuuri juurde, sõbrakeste manu, mida siis märkad ja mis mõtted tulevad.

Nüüd olen tagasi oma aias. Viimati istusin siin viie päeva eest. Kõik kõrbes. Kastsime oma noori puid. Meil on puid, erilisi, põliseid ja tittesid usun, paarsada. Arvan, et nad tunnevad mind. Vihma on sadanud vahepeal. Värske on kõik jälle. Linavästrikul on teist korda pojad. Pojengil on esimesed õied. Loe edasi Kuidas ja mis suunas muutub aeg →

Dialoog

Lavastaja Aleksei Pesegov: Ma ei otsi mugavust, aga väldin ebameeldivat

Lisa kommentaar

PESEGOV

  1. juunil võttis lavastaja Aleksei Pesegov Volskis vastu XIV Venemaa väikelinnade teatrifestivali peapreemia lavastuse „Hällilaul Sofiale” eest. Kahe päev pärast tegi ta Eestis esimese proovi Tapa jaamas esietenduva näidendiga „Aleksei Karenin”.

Volsk on linn Volga jõe kaldal. Lavastaja Pesegov elab ja töötab Minussinskis, see on ennast asutanud Jenissei jõe kallastele. Allolev jutt on aga räägitud Novosibirskis, kust voolab läbi Obi jõgi.

Üks mõtteseos, mis tekib teatri ja jõgedega ‒ nii üks kui teine peaks alati uus olema.

Mulle ei anna rahu see, et lavastaja Aleksei Pesegov on juba Eestis ja mina võiksin selle intervjuu ka siin teha. Ometi tundub tähtis, et siberlasega just Siberis rääkisin. Siinsed jutud tulevad jutuks siin, kui tulevad.

Aleksei Aleksejevitš, me kohtume teist korda elus ja jälle on nii, et teie olete just televisioonile intervjuud andmas. Mida vene ajakirjanikud teilt küsivad?

Loe edasi Lavastaja Aleksei Pesegov: Ma ei otsi mugavust, aga väldin ebameeldivat →

Monoloog

Kas eestlane on Siberis libahunt ehk hirmu faktor

1 kommentaar

 TEATER PUNANE TÕRVIKväike

 

Teater Punane tõrvik. Festivali peamine mämgupaik.  Pildistas Ervin Õunapuu.  Lugu ilmus Maalehes. Persooni fotod  Фрол Подлесный.

See , et Siberis kevadel õunapuud õitsevad, on tavaline. See, et Venemaa suuruselt teisel teatrifestivalil mängivad eestlased „Libahunti”, erakordne.

Ma ei saa öelda, et ma Siberisse teatrifestivalile lennates ei mõelnud neist inimestest, keda sinna vägisi, sundkorras saadeti ja veeti. Aga vist peaaegu esimest korda mõtlesin öises lennukis nendest inimestes, kes sinna on elama jäänud. Neist, kelle jaoks Siber ei ole vangla sünonüüm, vaid kodu. Muidugi lootsin näha erakordset teatrit ja mingis mõttes see ka õnnestus, aga ma ei osanud ilma irooniata ette mõelda sellest, millise kõlapinna meie külaskäik seal tegelikult leiab ‒ meie järgi tõepoolest hakati eestlasi taas arukateks inimesteks pidama. Loe edasi Kas eestlane on Siberis libahunt ehk hirmu faktor →

Monoloog

Kas eestlane on Siberis libahunt ehk hirmu faktor

Lisa kommentaar

See, et Novosibirskis kevadel õunapuud õitsevad, on tavaline. See, et Venemaa suuruselt teisel teatrifestivalil mängivad e stlased „Libahunti”, erakordne.

Ma ei saa öelda, et ma Siberisse teatrifestivalile lennates ei mõelnud neist inimestest, keda sinna vägisi, sundkorras saadeti ja veeti. Aga vist peaaegu esimest korda mõtlesin öises lennukis nendest inimestes, kes sinna on elama jäänud. Neist, kelle jaoks Siber ei ole vangla sünonüüm, vaid kodu. Muidugi lootsin näha erakordset teatrit ja mingis mõttes see ka õnnestus, aga ma ei osanud ilma irooniata ette mõelda sellest, millise kõlapinna meie külaskäik seal tegelikult leiab ‒ meie järgi tõepoolest hakati eestlasi taas arukateks inimesteks pidama.

TEATER PUNANE TÕRVIKväike

Teater Punane tõrvik. Festivali peamine mämgupaik.  Pildistas Ervin Õunapuu.  Lugu ilmus Maalehes. Persooni fotod  Фрол Подлесный.

Loe edasi Kas eestlane on Siberis libahunt ehk hirmu faktor →