Lugu ilmus Maalehes, Fred Jässi sünnipäeval

29.jaanuaril esitles kirjastus SE & JS rahvusraamatukogus kaht Fred Jüssi uut raamatut − „Vaikuse maastikud. Fred Jüssi mõtteid“ ja „Kivimustrid“.

„1998. aasta kevadel, aprillis, toimusid Mariehamnis Ahvenamaal Baltimaade kultuuripäevad.

Kõneldi vähe, rohkem lauldi, mängiti pilli ja tehti näitemängu. Sõideti ringi ja käidi kirikus, mängiti veel pilli. Rääkisin noortele Eestimaast ja näitasin pilte. Eestimaa on ilus maa.

Ühel õhtusel loengul oli kuus inimest, igaüks ise rahvusest – kõige toredam kuulajaskond, kelle ees on mul kunagi tulnud seista.

Veidike jäi aega ka omapead ringi vaadata. Ilus ja võõras maa. Aina graniit. Ühel pärastlõunal võtsin fotokoti ja kõndisin läbi linnulaulust rõkkavate salude Natö bioloogiajaama juurde. Majas vaikus – vara veel. Aga sarapuud ja sinililled õitsesid ja lahekäärudes askeldasid veelinnud. Seadsin end ühele kaljule.

Vaatasin kaljupinda oma istumise all ja jäin õhtuni…“

Loe edasi Elusad kivimustrid vaikuse maastikel →

Alustada on kõige raskem. Mulle ei anna rahu üks kusagilt loetud mõte, et lambakarjus ei käi karja ees kunagi. Hoopis läheb selle sabas. Ta ei aja lambaid heinamaale sööma, nood teavad ise, kuhu minna.

Siia juurde mahub üks pilt, mis meenus, kui ajakirjandusmagistrantidega rääkisime loomade tarkusest. Üks neist jutustas, kuidas nad oma peikaga tülli läksid ja teineteise peale häält tõstsid, põhjuseks vaid, kes prügikasti välja viib.

Olukorra lahendas nende kass, mõlema armastatud elajas. Olla vaikiv kass olnud seni, aga noorte inimeste kõrgendatud hääli kuuldes kõnelema hakanud. Või tõrelema ‒ koleda häälega. See oli nii mõjunud, et mõlemad esiteks üllatusid ja siis enese üle naersid.

Tüdruk ei rääkinud, kes prügikasti välja viis. Seda ka ei öelnud, kas tema kass kõnelema jäigi. Aga paar päeva tagasi kirjutas ta, Anna-Liisa, ühe arutluse teemal „Kriitik ‒ kas kirurg või terapeut“.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 1 Tagumisest vagunist väljavisatud vedru →

Aja märk seegi, et samal päeval, kui „Mandariinide“ film nomineeriti Oscarile, sai seda vaadata võrgu vahendusel You Tubest.

Vaatasin ja see puudutas mind üsna valusalt. Haakis viimaste aastate mõtetega. Kinnitas, et vanu tarku mehi tuleb kuulata. Jah, elu õpetab või elamine õpetab. Kui tahad õppida. Filmi peategelane on vanamees ‒ nii noored teda kutsuvad.

Küsisin vana targa mehe ikka jõudnud nooruslikult Gruusia lavastajalt AVTANDIL VARSIMAŠVILILT sügisel:

Mida tähendab vabadus?

AV: „See on kõige ilusam sõna maailmas. Sellepärast ma oma teatri ka nõnda nimetasin. See ei tähenda seda, et kõik on lubatud. Vabadus… vabad inimesed vabade inimeste keskel, vabad näitlejad vaba publiku ees, etendused, kus räägitakse inimese sisemisest vabadusest. Me ei ole vabad ikka veel, pole sisemiselt vabad ja selle vabaduse leidmine, selle tee leidmine on teatri ülesanne. Tuleb rääkida sellest ‒ ja oma teatris me seda ka teeme, mis segab olla vaba. Millise tee me peame läbi käima, et olla vabad? Mida tähendab olla vaba? Ja tuleb näidata seda, kui suur õnn see on ‒ vaba olla.

Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soovi olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus ju ka on samas oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi.“

Loe edasi Mandariinid on sõjavastane film →