Homa Rousta. Foto: Ervin Õunapuu
Selle loo lühem variant ilmus Maalehes.
Kui Iraani teatri ja kinoilma suurim elav näitlejanna Homa Rousta (1946) teaks, et me kuutagune jutt ilmub rahvusvahelisel teatripäeval ütleks ta ilmselt nagu Ukrainlased oma appihüüdes maailmale „Meie kodumaa on lava.“.
Jaanuari lõpp 2014. Me kohtume ja räägime juttu Teheranis, kus öeldakse elavat 14 miljonit inimest. Leiame teineteist üles. Selle naise nimi on Homa Rousta (1946) ja ta on näitleja. Päev hiljem annavad Iraani filmiinimesed talle elutöö preemia.
„Ma enam ei karda,“ ütles see naine. Pärslanna, kes räägib ilusat vene keelt. See, et ta meid, eestlasi, enda koju oli kutsunud, tundus uskumatu… Olen seda kohtumist nüüd endas pikalt hoidnud. Mõelnud, kuidas nii ja miks. Isegi seda olen mõelnud, et äkki ei peakski seda jagama. Mõelnud, et mul on nüüd vanem õde.
Eestikeelses Vikipeedias on selline tekst: „Iraan oli kuni 1979. aastal revolutsioonini monarhistliku riigikorraga riik. Pärast šahh Reẕā Pahlavī kukutamist muutsid islami fundamentalistid Iraani teokraatlikuks islamivabariigiks ning alates sellest ajast on võimul islamiäärmuslased. Revolutsiooni juht oli Ayatollah Khomeini, praeguse Iraani usujuht on Ayatollah Ali Khamenei. Iraani president on alates 3. augustist 2013 mõõdukate vaadetega Hassan Rowhani.“
Kahe viimati nimetatud habemiku pildid on selle riigi rahal ja suurlinna seintel. Homa Rousta põlvkond kasvas aga üles siis, kui tulid Biitlid ja vabaarmastus. Vaatan Homa veebis rippuvat pilti1972. aasta Iraani ajakirja “Must ja Valge” kaanel ja see seostub mul tol ajal terves maailmas valitsenud vabaduseihaga. Usun, et tema mõtteid kandis loosung “Make love not war”.
Homa Rousta 1972. aastal.
Loe edasi Kuni maailmas on alles ükski selline inimene nagu Homa Rousta, on maailm päästetud