Leidsin Rait Avestiku kirjutatud Einari Koppeli (1925‒1978) monograafiast enda jaoks täiesti ootamatu seose: näitleja Einari Koppel oli näitleja Lembit Eelmäe sõber.
Mu jaoks algas tõsisem teatris käimine just siis, kui Einari Koppel Tartust Tallinna tuli ‒ Vanemuisest Draamateatrisse, Irdi juurest Panso juurde… Oli aasta 1973. Mina 17- ja Einari Koppel 48-aastane.
Indiaanijutt, siinkohal aastalõpu pühendusega kõigile Eesti headele näitlejatele
Ajaloolase ja kirjaniku Dee Brovni kirjapandud loo tõlkis lavastaja Jaan Tooming*
Virmalisi näeb meil kahjuks üha vähem. Aga uhke on mõelda, et äkki aitasid sellel hommikuvalgusel tekkida ja meieni jõuda me oma eesti keelt kõnelevad targad mehed. Foto: Viio Aitsam
Neil aegadel, kui indiaanlastel veel polnud hobuseid, läks ühel sügispäeval rühm noormehi jahile läänemägedesse. Nad kandsid raskeid seljakotte ja jalas mokassiine. Ühel päeval jõudsid nad kaljusel maastikul madala jõe kaldale. Nad hakkasid ületama jõge, kuid poole tee peal komistas üks neist ja nikastas jala. Kederluu paistetas üles ja ta ei suutnud enam liikuda. Teised jahimehed tegid laagri üles ja ootasid, et vigastatul valu väheneks, kuid valu üha ägenes ja paistetus ei andnud järele.
Järgmisel hommikul oli jahimehe jalg nii üles paistetanud, et ta ei suutnud enam teekonda jätkata. Tema kaaslased arvasid, et parem on ilma haige sõbrata jätkata jahiretke. Nad lõikasid pajuoksi ja pikka rohtu ning tegid talle varjualuse. Kui varjualune oli valmis, siis korjasid nad kuivi puid, et ta võiks süüdata lõkke.
Kaaslased ütlesid haigele : „ Kui kederluu saab terveks, siis ära järgne meile. Mine tagasi kodukülla ja oota meid seal.„
Jahimees jäi üksi, kuid ka mõne päeva pärast ei saanud ta jala peale toetuda. Ja siis tõusis ühel ööl raske lumetuisk, nii et see lausa vangistas ta varjualuse alla. Ta ei saanud jahti pidada ja tema toiduvarud hakkasid lõppema.
Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa sõprusest sündis Kaarel Kuurmaa abil ühe põlvkonna mõttemaailma kujunemise lugu. See on elegantselt mängitud ja lavastatud, kusjuures loo selliseks saamisel on mu meelest suur panus noorel naisel, näitleja Kristiina-Hortensia Portil. Tänu naisele saab laval olijatest tugev, ennast ületav vaimukas meeskond.
Pääle terve energia, mis lavalt üsna nii, et seda saab katsuda, vaatajateni ja vaatajatesse jõuab, on ülitähtis see, millist mõttevabadust see lavastus kannab. Lausa võimas on, et autorite tahtel on sesse ikkagi India mõõtu lukku sisse toodud Eesti rahva ennemuistne jutt sellest, kuidas meie mehed virmalisi vehkimas käisid, lina ropsimise mõõkadega. Vägev seos! Kinnitus sellele, et tarkus on üks, olgu ta siis India või indiaanlaste oma. Omal moel oli nähtud lavastus ju kinnitus ja meeldetuletus me rahva kunagisest suurusest, mis paremal juhul ja ajal võib tagasi tulla.
Ses lavastuses ja loos oli mu jaoks Lennart Merilikku mõttemõõdet, hingust ja elegantsi. Suurus nõuab paljudele muudele asjadele lisaks ka eneseirooniat. See tihti ununeb, kuid Kuurmaa, a Rohumaa ja Saaremäe ei lasknud ennast alt vedada.
Üllar Saaremäe ütles, et ilmselt nad mängivad seda lugu veel ‒ Tartus, Rakveres ja ehk ka Tallinnas.
“Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”
Tekst Kaarel Kuurmaa ja Jaanus Rohumaa / Lavastaja Jaanus Rohumaa / Kujundus Mae Kivilo ja Gabriela Liivamägi / Heli Kostja Tsõbulevski ja Külli Tüli / Valgus Priidu Adlas.
Osades Üllar Saaremäe (Rakvere teater), Jaanus Rohumaa ja Kristiina-Hortensia Port.
Esietendus 15. novembril Tallinnas Salme kultuurikeskuses.
Peterburi Suure (Tovstonogovi-nimelise) Draamateatri kunstilise juht lavastaja Andrei Mogutši (keskel) koos lavastaja Elmo Nüganeni ja lavastaja ning kirjanik Ivan Võropajeviga selle aasta septembris teatri 96 hooaja avamise pressikonverentsil Kivisaare uues teatrimajas. Foto: Suur Draamateater
See, mida te ehk nüüd loete, on ühe tänavusuvise pikema jutuajamise teine vaatus. Esimene osa jutust, n-ö esimene vaatus ilmus Maalehes ja seda saab lugeda ka Teatritaskust (www.teatritasku.ee/index.php/features/36-dialoog/512-lavastaja-andrei-moguti-teater-hoiab-maailma-tasakaalu).
Lavastaja Andrei Mogutši oli tänavu augustis sõna otseses mõttes näpanud oma Peterburi aega, et õpetada Eesti näitlejatele seda, mida on ise õppinud. Minu jaoks on viimaste aastate kokkupuuted ja jutuajamised Vene teatri suurkujudega olnud nagu paras doktorantuur. Või vähemalt on räägitu käsitletav teatud kursusena, õppena, mida ei raatsi ainult enda teada hoida.
Uue teatri otsingutega tegeleva lavastajana tuntud Andrei Mogutši oli Eestis käimise ajal just mõni kuu tagasi võtnud vastu Peterburi Suure (Tovstonogovi-nimelise) Draamateatri kunstilise juhi koha. See on föderaalteater, repertuuariteater, akadeemiline teater ja kindlasti ka konservatiivse publikuga teater.
Mogutši julgeb mõelda ja tahab selle mõtte ka ellu viia, et see teater oleks Venemaa teatrite aken Euroopasse. Eestist on ta juba kutsunud sinna lavastama Elmo Nüganeni, otsib võimalust, et ta uues teatris lavastaks Tiit Ojasoo ja augustis oli Viinistul niisiis tema meistriklass meie näitlejatele.
Andrei Mogutši, kuidas te suhtute Eestisse?
Loe edasi Andrei Mogutši: imitatsioon on teatrikunsti suurim vaenlane
Piret Rauk ja Peeter Tammearu. „Armastuse kirjad“. ANDY: „Mida tähendab see “need, kes on haua äärel?”“ MELISSA: „Ei! Palun! Pole vaja! Palun, ära tule! Ma olen ennast käest lasknud! Ma olen paks, ma olen kole, mu juuksed on katki!“. Foto: Aarne Mägi
Tere, Piret, Peeter (ja Jaak selle pildi all vasakus nurgas).
Ütlen kohe alguses ära, et te jutustatud lugu „laval“, see kuidas te seda tegite pani mind teiega koos sellele armastusele kaasatundma ja elama. Liigutas mõtteid. Seda sellepärast, et kui me skandaalidest rikutud inimesed, aru saavad, et siit uut nätakat ei tule, siis nad ehk kaugemale ei loegi. No, ärgu lugegu, aga seda lugu teatrisse vaatama võiksid ikka minna. Nii elus asi on see. Kokkusaamise lugu ja kokkusaamatuse oma. Nagu elus ja elus. Traagiline oma moodi. Isegi nii tundsin seal, et selline traagika, nagu te mängite ja pakute annab elule ilu.
Loore Martma Foto: Von Krahli teater
See, et Loore Martma soololavastuse „Soolo“ mängimispaiga, Von Krahli Külgkorviks nimetatud proovisaali akendel seekord kardinaid ei ole, on selle õhtueine võti.
See on meeleolude ja mõtlemise mäng, mida Loore Martma mängib. Mängib muusika, valguse, peeglite ja ennekõike iseendaga. Seda mängu ei saa mängida keegi teine, sest kohe oleks see siis kellegi teise mäng. Kui publik ‒ saalis on kaksteist tooli vaid, saali siseneb, on ta juba omadega sees, tahab ta seda või mitte, sest saalis on muusika, mis tervendab, kui me vaid tahame. Tiibeti laulvad kausid. Ja on peegel. Siis Loore seisab me ees ja äkki ei ole ta enam meid vastu võttev sõbralik perenaine, vaid noor inimene, kes vaatab publikule otsa sooviga leida sealt peegeldus. Siis ta suleb silmad ja vaatab enda sisse, siis suurde peeglisse seinal, mis mulle väga-väga suurt ekraani meenutab ‒ suurt telekaekraani, mobiiliekraani, arvutiekraani… Ekraan on omamoodi peegel täna. Me suhtleme läbi ekraanide ja ei saa kokku.