Kiri sõbrale

 

Tere sõber

 

Teater on tee, mida mööda on vaja minna… Kuidas seda lavastada? Külm on ju. Andrus Kivirähk ütleb, et näidendit kirjutades ta ei vaeva ennast sellega, kuidas. Kui ta tunneb, et tegevus peab olema pilve peal või maa all, siis ta selle sinna ka kirjutab. Ei mõtle sellele, kuidas laval pilve peale saadakse. See ta heaks teebki, et usaldab kirjutades neid, kes seda lugu kord mängima hakkavad.

Tunnistan, et mul ei ole seda kirja kerge kirjutada. Mõtlen sellele, et sõnad, sõnad sõnad… Kui selgus, et ma ei saa sellest, mis südamel, silmast silma rääkida, jäin hätta. Kõigepealt, miks öelda, siis mida öelda ja siis ka, kuidas öelda. Aga kirjutamata ka ei taha jätta, see oleks kergema vastupanu tee. Mind julgustab, et selle kirja loeb ette Margus Kasterpalu.

 

alt

Margus Kasterpalu helistab publiku oma kodutalu saali, vaatama Jaan Kruusvalii näidendit “Tasandikkude helined”.

 

Nõnda siis. Lasin silmad taas kord üle te praeguse repertuaari ja see, mis sealt vastu vaatas, tundus liiga tavaline. Argipäevane. Üllatusteta. Teater, hea teater kindlasti ei tohi olla igapäevane, tavaline, isegi tuntud headuses ei peaks see nii olema.

Ma ootaks teilt enamat. Usun, et ka need ootavad, kes ei teagi täna veel, et tahaksid teatrisse. Ma siin teile mõeldes mõtlesin ka oma jalajälgedele ses teatris, Eero ja Eeva Neemretele ja Rein Malmstenile mõtlesin ja Peeter Tammearule ja Indrek Sammulile.

Suhtlen vahel Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis, Lembit Petersoni käe all ühtlasi õppiva noormehega ja ta hiljuti kirjutas mulle nii:

 

Loe edasi Kiri sõbrale

Pedagoogiline poeem püüdis lutsu

Lugu ilmus 2012.asta  viimases Maalehes.

alt

Vallo Kirsi lavastatud Idioot Ugalas oli see, mis jääb meelde.

 

Vargamäe voonake seletab pilte surnud jänesele pruutide koolis, ainult nii saavad ja võivad meie veel sündimata lapsed kord taas eestikeelset tasandikkude helinat kuulda,” nii olen lõpetanud oma 2011. teatriaasta loo Maalehes.

2012. aasta Eesti teatris on mu jaoks märgitav sõnaga “pedagoogiline poeem”.

23. novembril, seistes enne esietendust Eesti Vene draamateatri fuajees märkas Vene teatri korüfee Oleg Loevski äkki NO63 plakatit. Ta juhtis mu selle juurde ja rääkis suure vaimustusega NO lavastusest “Pedagoogiline poeem”. Rääkis sellest asjatundliku emotsionaalsusega, öeldes, et Vene teatritudengid olid pärast etendust rääkinud, et vaat see on Stanislavski süsteem. Olid avaldanud soovi tulla õppima Eestisse Tiit Ojasoo juurde Vene tuntuima teatrikooli GITIS üliõpilased!

Oleg Loevski, kes on vaieldamatult üks suuri teatriautoriteete, nägi meie noorte teatriüliõpilaste etendust Permis, enne kui see Eestis esietendus.

 

Loe edasi Pedagoogiline poeem püüdis lutsu

Jarek Kasar – ma olin Chalice

See lugu ilmus Poatimehes 28.detsembril http://www.postimees.ee/1087232/jarek-kasar-ma-olin-chalice/

alt

Laps Lindmees viiuliga matustel. Fotod: Mats Õun

 

Jarek Kasari „Lindmees“, NO 62 märgiga, on nagu luuletus. Isiklik ja alasti.

Luuletustega aga on nii, et head luuletust ei ole võimalik lühidalt ütle lausessese kokku võtta. Siis luuletus sureb lihtsalt ära. Inimese elu on ka luuletus.

Mul on üks laul, mis mind palju aastaid saadab. See Tõnis Mägi laul on tehtud küll juba 1996. aastal, kui Mikk Mikiver lavastas Tšehhovi „Kolm õde“ Sagadis. Tõnis mängis seal Tusenbachi.

Seoste rida ma tahan kuidagi jõuda „Lindmeheni“, algab mu jaoks sellest, et Šapiro 1973. aasta Draamateatris lavastatud “Kolmes ões” mängis Mikiver ise Veršininit ja Tusenbachi Juhan Viiding. Ma Jarek Kasari laule kuulates tema tekste olen mõelnud sarnaseks Juhan Viidinguga.

Laul, millest räägin, on tehtud Villu Kanguri sõnadele ja selle nimi on „Romanss“.

Juhan Viidingul on luulekogu „Ma olin Jüri Üdi“. Jarek Kasari „Lindmees“ võiks olla “Ma olin Chalice”. Sest see on pihtimus, kus üks ürgselt andekas looja tahab täiskasvanuks saada ja tunneb, et selleks on vaja oma peas olevad luuletused uuesti, uuesti kõva häälega sõnastada. Ta nagu jätaks hüvasti oma lapsepõlvega.

Loe edasi Jarek Kasar – ma olin Chalice

Kaasaegne näidend on kaasaegse ühiskonna diagnoos

See lugu ilmus eile Postimehes, aga palju lühemana.

alt

Mina olen sellel pildi servas kuklaga, Marat Gatsalov seletab, Oleg Loevski kuulab.

Pildistas Viio Aitsam.

 

Teatrit peensusteni tundev Vene teatritark Oleg Loevski räägib elusat elust, kunstist ja uuest dramaturgiast. Räägib muutumisest ja tähendustest. Räägib dvišuhhast.

 

Oleg Loevski, maailm on muutunud pragmaatiliseks. Kas Venemaal on noori hipisid täna veel?

On hipid, ei kao nad kuhugi. Hipid ongi vastus pragmaatikutele. Inimesed võtavad pragmatismi kergemini omaks kui vabadust, idealismi. Pragmatism, logistika, karjäär ja mugavus – kõik tahaksid elada nagu klantsajakirjas. Ikka tahaks olla igavesti noor, purjetada oma jahiga, juhtida oma luksusautot ja elada igavesti noore naisega. Mis selles halba on? Mitte midagi. Vaid see, et nii ei lähe enamasti! Ma olen realist.

Nooruses on vaja olla hipi, unistada vabadusest, aru saada, mis see on. Teater on vastus ja vastasseis pragmaatikale. Venemaal suletakse teatrikoole. Öeldakse, et need pole efektiivsed. Pragmaatikud klaarivad vahekordi loomevabadusega ja tahavad seda kontrollida. Kontrollida loomingut on naeruväärne.

Riigi ülesanne on aidata inimesel ennast teostada, mis tahes seaduslikul eluala. Kui on inimesi, kes tahavad teha teatrit ja seda õppida, peab riik neid toetama. Pragmaatikud kahjuks ütlevad, et milleks meile näitlejad ja lavastajad, meil on vaja lukkseppi ja insenere, kaevureid on vaja. See ei ole õige. Ka siis, kui vaatajad nõuavad selliseid muinasjutte, millega ollakse harjunud, on teatri kohus rääkida sellest elust, mis on aknast välja vaadates. Elust nende probleemidega, mis on maailmas, mida tunnevad inimesed. Et inimene saaks leida iseend ja väärikamalt seda elu elada.

 

Kas te seekordne Eestisse lendamine on seotud sellega, et hoiate endiselt me vastse Vene teatri kunstilise juhi Marat Gatsalovi tegemistel silma peal?

Tegelikult jah, me tõesti Maratiga sõbrustame, oleme koos tööd teinud. Ma sõitsin tema juurde ka väikesesse linna Prokopjevsk, kui ta oli sealse teatri kunstiline juht ja lavastaja. Ma rõõmustan ta edu üle. Teisest küljest on ju selline poliitiline seadus, et see, kes sind aitas, on parem silma alt ära koristada. Ja Marat peab nüüd mind ka oma pildist välja lõikama, et mitte tunda kohustust olla tänulik.

 

Mis see on, mis Marati teeb lavastajaks, kes teistest eristub?

Temas on liidri omadused, pealavastaja omadused. Ta julgeb võtta vastutuse. Ta võib teha teo ja ka vastutada. Ta lavastused mulle meeldivad. Aga teatriga, etendusega on nii, et ta on täna hea ja homme võib olla halb. Lavastamine on pikamaajooks. Meil ikka armastatakse öelda pärast seda, kui lavastajal mõni lavastus ebaõnnestub, et ta on vaja vallandada. See ei peaks nii olema. On vaja mõista, et teater on tee, mida mööda on vaja minna, minna, minna…

Marat on ehitaja tüüpi inimene. Ta on veel noor, natuke rahmeldav oma ehitamises, aga ta on karakteriga ja just vastutusjulgus on see, mis teda teistest eristab.

Ta on hea inimene, see on ka tähtis. Ta ei lase inimestel ennast käest lasta ja aitab siis, kui keegi väga hätta jääb. Tähtis on, et ta oma energia keskendab tähtsamale, öeldes, et ma ei ole teile ülemus, vaid sõber, aga olen ülemus ka.

Loe edasi Kaasaegne näidend on kaasaegse ühiskonna diagnoos

Laulurästaste tapmine on patt

alt

 

Elu kartoteegikapis on ka riiulid kus peidus varjud ja varjundid. Korralik Calpurnia – Liina Olmaru ja aus advokaat Atticust – Hannes Kaljujärv. Fotod: Vanemuise teatri fotod

 

See lugu ilmus esmalt Maalehes.
http://www.maaleht.ee/news/uudised/kultuur/laulurastaste-tapmine-on-patt-moraalist-peab-konelema.d?id=65406656

 

Harta 12 on tühjad pihud võrreldes Vanemuises Sadama teatris mängitava laulurästa tapmise looga.

Ega mulle pattudest rääkimine ilmselgelt ei sobi väga, aga kui Eesti ajakirjandus, valge ja kollane ilma vaheta ja aastast aastasse tuima järjekindlusega kurjategijate pilte ja intervjuusid esikülgedel avaldab, siis ongi moraalist otsesõnul kirjutamine suur julgus. Ega ma ennast julgeks ei pea, lavastaja Urmas Lennukit ja ta „Tappa laulurästast“ näitlejaid pean.

 

Hammustada küünarnukki

Ses lavastuses tüdruk, laps veel, Nirksilm – Liisa Pulk teda mängib, püüab segaduses olles keskendunult hammustada oma küünarnukki.

Ma ei saa aru vahel, kuidas inimesed saavad alla kirjutada tühistele paberitele, uskudes, et see muudab tänase maailma paremaks. Ja sealsamas on nad valmis teatrist mööda käima, öeldes, et mul ei ole selleks aega, ma olen kõike juba näinud, mis ma seda palagani vaatan, riigikogu annab meile paremaid etendusi… Ei anna, ei ole, ei ole kõike näinud, aega tuleb võtta ja üldse on hea teater alati paar sammu argipäevast ees.

 

Loe edasi Laulurästaste tapmine on patt

Valmisolek on kõik. Priit Võigemast tegi teatriajalugu

alt

Priit Võigemast.

 

Õnnelikud juhused on õnnelikud juhused. Juhtus nii, et just samal päeval, kui olime Priit Võigemastiga leppinud kokku inervjuu kontserdi Sündinud Raplamaal tarvis, juhtuski…

On 5. november 2012, kell on pisut kolm läbi. Tallinna Linnateatris tuleb mu juurde Evelin Võigemast ja ütleb, et Priit tuleb küll, aga jääb veidi hiljaks. Ta teeb proovi, õhtul on ta lavastatud „Hamleti“ etendus. Lavastus on äsja esietendunud ja seega pole proovimises uudist, on loomulik.

Pisut hiljem Evelin seletab lähemalt, mistõttu mina ei saa veel pisut hiljem Priidult (tal on seljas Hamleti esimese vaatuse kostüüm ja käes tekstiraamat, lavastus kestab 3,5 tundi ja peategelane on laval pea kogu selle aja. MM) küsimata jätta:

 

Sul on täna esietendus?

Jah, mul on täna esietendus.

 

Kas sa hommikul teadsid seda?

Ei, ma ei teadnud.

 

Miks sul on täna esietendus?

Sellepärast, et Alo Kõrve, kes mängib Hamletit, on vigastanud oma selja. Käis arsti juures ja tehti talle süstid, aga selgus, et ei aita. Ja selle asemel, et etendus ära jätta, võtsime vastu siukse otsuse, et ma siis teen “püstoli”, nagu teatrikeeles seda nimetatakse.

 

Oled sa kunagi mõelnud sellele, et mängid Hamletit?

Olen ikka, olen ikka, jah, aga mitte nii ootamatult.

 

Lavastades…

… lavastades ma mängisin kõik rollid läbi. Kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud. See on tore näidend ja ma ei tahaks seal loobuda mitte ühestki rollist. Ma oleks valmis… ma oleks nõus seal mängima igaühte, kaasa arvatud Ophelia ja Gertrud.

 

Oskad sa mõelda nii ka, et Raplas sündimine, kasvamine ja koolis käimine on kuidagi põhjuseks ja on mõjutanud seda, et sa täna Tallinnas Hamletit mängid?

Jah, kui me niivõrd veidralt laseme oma mõttel lennata. Olgem täpsed ma olen Alust, Alu ja Rapla vahe on kaks kilomeetrit. Kaks ja pool kilomeetrit, aga sisemine vahe on küll natukene suurem.

Kui mõelda „Hamleti“ peale… eks mul keskkoolist on väga vähe meeles. See on tõesti nagu mäluauk, aga ühte hetke ma mäletan küll: kui meil anti valida, kes tahab mingit raamatut lugeda ja selle kohta analüüsi kirjutada, siis juhuslikult sattus minu kätte „Hamlet“. Ja sellest ma siis ka kirjutasin. Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen oma keskkooli kirjandite ja selle vähese mõttetegevuse peale, mis ma sellel ajal mõtlesin, enda süül muidugi, siis see (kirjutamine) oli üks väga oluline moment minu jaoks. Teadmata üldse või omamata mingisugust fantaasiat või kujutlust selle kohta, et ma võiksin tahta saada näitlejaks.

Noh ja siis muidugi Krista Olesk ja Kooliteater ja Uku (Uusberg).Paratamatult see kõik kuidagi märkamatult juhtis mind sellele rajale.

Loe edasi Valmisolek on kõik. Priit Võigemast tegi teatriajalugu