Juuru pastori „Deus ex mahina”

Mind käivitas Kalle Kõivuga rääkima tema näidend „Deus ex mahina” jumal masinas. See, et teatrijuttu pealt jõudsime elu kannapööreteni, oli üllatus.

„Minu säraküünal põles Tallina perioodil päris eredalt,” ütleb harrastusteatrile näidendeid kirjutav, neid lavastav ja neis ise kaasa mängiv Kalle Kõiv. Ühel eluperioodil müüs ta maha oma Nõmme maja, unustas ööklubid ja asus elama maale. Õppis vaimulikuks ja on nüüd kümme aastat olnud Juuru kirikuõpetaja. Meluelust ta puudust ei tunne. „Mõõt sai täis. Janu enam ei ole.”

Joote vaid vett. Paastuaeg?

Loe edasi Juuru pastori „Deus ex mahina”

Niisugune, tavaline, ilus kevad

Elurikkus on kõige tähtsam. Seda tasub meeles pidada iga ilmaga.

Sotsiaalmeedias liikus hea meem sellel päeval, kui lumi taas maha tuli. Suur paks kass oli kaelani lumes ja ütles: „Kui see on kevad, siis mina olen lumikelluke.” Lumikellukeste aeg saigi enne lume ja külmemate ilmade taastulekut otsa. Sinililled ka mu meelest, vähemasti meie aias, hakkasid oma hiigelõitsemist lõpetama. Aia õu hakkas kattuma siniliiliatega.

Loe edasi Niisugune, tavaline, ilus kevad

„Eneseabiõpik” Eesti Draamateatris: Armastus on vihm

Eesti Draamateatris esietendunud, Eero Epneri kokku kirjutatud ja Tiit Ojasoo lavastatud „Eneseabiõpik” on armastuse lugu. Loen veebist lavastuse tutvustust ja märkan viidet: melodraama. Nüüd, lavastust näinuna tean, et õnnelikku lõppu sel siiski ei ole. Tegelikult teadsin seda armastuse teemast mõeldes enne, nüüd sain ka kunstilise kinnituse.

Loe edasi „Eneseabiõpik” Eesti Draamateatris: Armastus on vihm

Alvis Hermanise Riia uues teatris lavastavad lavastajad, kes on teda mõjutanud

Hannes Korjus annab teada

20 aastat tagasi kutsus Matthias Hartmann mind lavastama tema juhtimise all olnud Šveitsi suurimasse teatrisse Schauspielhaus Zürich, kus töötasin seejärel 7 talve ja tegin 7 lavastust (ka pärast tema lahkumist). Kohtusime taas Viini Linnateatris, mida ta seejärel juhtis. Ka Viini Linnateater sai minu teiseks koduks paljudeks aastateks, isegi pärast Matthiase lahkumist.

Minu jaoks on väga oluline, et kohe pärast Riia Uue Teatri remonti sain meie juurde lavastama kutsuda kaks lavastajat ja Riia Uues Teatris teevad praegu proove kaks lavastajat – Matthias Hartmann ja Juris Rijnieks, kes on väga suurel määral mõjutanud nii mu isiklikku saatust, kui ka meie teatri käekäiku.

Loe edasi Alvis Hermanise Riia uues teatris lavastavad lavastajad, kes on teda mõjutanud

Raamat Fred Jüssist tõi kevade

Kui kuldnokk sel kevadel Raelasse jõudis, saatis Jaan Tootsen mulle oma koostatud raamatu „Fred Jüssi ja inimesed tema ümber“. Mingil siis veel seletamatul põhjusel kõlksus see lause juba enne raamatu lugemist kokku Oskar Lutsu „Kevade“ esimese lausega.

Tolle sama kuldnoka tuleku õhtu hakul jõudis Facebooki selline teade: „27. märtsil alustab Pelias Baltic OÜ künnivareste peletamisega Rapla kesklinnast ja Lastepargist. Seega, kui kuulete kõlaritest tulevat röövlinnu hädakisa, siis teate, millega tegu.“

Küsisin oma elukaaslaselt Viiolt, kas ta lepiks, kui künnivaresed meie Raela aeda oma koloonia üles seaksid. „Jah, muidugi,“ vastas Viio ilma hetkegi mõtlemata. Küsisin ja ta seletas, et nad on esimesed rändlinnud, kes kevadel saabuvad, nad on väga huvitava käitumisega ja nende lärmakuse aeg piirdub pesitsusajaga.

Seda ütles Viio ka, et meil on kord üks künnivares külas käinud, aga kiirelt kampa kogunenud hallvaresed, kes tegelikult kõike, mis me teeme aias, hoolsalt jälgivad ja asju teavad, lõid künnivarese minema. Nende territoorium ikkagi. Noh, nagu inimesed nüüd.

Fred oli vares

Loe edasi Raamat Fred Jüssist tõi kevade

Üllar Saaremäe: „Kui mu ees istub lavastaja, kes ütleb, et mängi Hamletit, kes on humanismi tuletorn, siis ma teda ei kuula, teen ise”

Lavastaja Üllar Saaremäe tsiteerib Andrus Vaarikut, kes olla öelnud, et teatris tähendab karjäär seda kohta, kust liiva võetakse

Üllar Saaremäe alustab intervjuud koos lastega, kellele mind tutvustab. Üks põnnidest ütleb viisakal tere ja siis ei ole kaksikutel tüdrukutel enam aega.

Üllar sõnastab enda teatrimõtte seisu, öeldes, et teatriuhindasid määrste on mõtteviisid muutunud. Muutunud – see, mida hinnatakse. Praegu ülimalt hinnatud lavastused on kindlasti head, aga ei nähta, et kusagil on veel midagi, mis võib-olla mingite teiste kriteeriumite, teiseaegsete kriteerumite järgi oleks ka kuldmedalit väärt. Küsin, kuidas jätta esile tõstmata Ojasoo ja Semperi „Macbethi”. Üllar ütleb, et saab aru küll, aga tema jaoks on teatris ikkagi tähtis näitleja. „Puht isiklikult: ükskõik, kui filigraanselt kaamerat teatrilaval ei kasutata ja kui võimas ei ole ERSO seal taustal või kui vingelt ei ole mõeldud ja läbi viidud mingeid tehnilisi täiuslikkusele lähenevaid nippe… see ei ületa ühelgi hetkel seda, kui meil on päris näitlejad rääkimas päris lugu päris kohas.”

Tahaks hakata pihta sealt, et sa oled nüüd olnud teatris üle kolmekümne aasta. Ja kõik see aeg on olnud üks muutuste aeg. Tajud sa ka teatri muutumist?

Loe edasi Üllar Saaremäe: „Kui mu ees istub lavastaja, kes ütleb, et mängi Hamletit, kes on humanismi tuletorn, siis ma teda ei kuula, teen ise”

Loe, see loeb