Skandaal müüb. Ma ei pööranud Draamateatris mängitavale „Drag Show’le” mingit tähelepanu. Ka telektei vaadanud. Kuni lugesin Varro Vooglaiu ja Markus Järvi postitusi soovitusega ERRi juhtkond välja vahetada.
Muidugi on minuga pisut teisti kui tavalise teatrivaatajaga. Nimelt arvan, et kui tahad midagi erilist näha, siis tuleb minna loomaaeda. Seal on kõik eriline. Või metsa. Või vaadata pilvi.
Loe edasi Skandaal müübTahtsin näha ja tunda, mis mind 14–15aastaselt selles blondis klassiões võlus. Kas see on alles pärast ta kõrget lendu? Äsja valiti ta ta üheks me sajandi naiseks… Tegelikult piisas argise Anne Veski nägemisest tema koduväraval, et teada: jah, see kõik on alles. Aga ma tulin ju vestlema.
Anne on pisut resoluutsem kui omal ajal Raplas plikatirtsuna. Tema käskudest ja soovidest ei saa keelduda.
Kui ennast tema juurest minema sättima hakkan, ütlen, et üht ta käsku ma ikkagi ei täitnud, susse jalga ei pannud. Annet ajab see naerma – mehed!
Vaata nüüd, kuidas sa oled õppinud mehi taltsutama. Ma tulin sinuga rääkima, aga sina oled juba 10 minutit lasknud mul endast rääkida.
Me ei ole nii ammu näinud. Ma pean ju teadma, mida sa vahepeal teinud oled.
Lugesid. Kas sa ei teadnud siis, millega ma tegelnud olen?
Loe edasi Anne Veski: enamik artiste mõtleb ju ise endale skandaalid välja. Mul pole seda õnneks vaja olnudPõhjust pessimismiks on. Ega keegi seda selgesõnaliselt välja ole öelnud, et maailm tegeleb taas kurjuse tasakaalu loomisega.
Kolm aastat tagasi – täiemahuline sõda Ukrainas polnud veel alanud – kirjutasin siinsamas, et Eesti otsib lahendusi ja kogu maailm otsib lahendusi. Eks mõtlesin siis kriisidest väljumist. Kahjuks muud pole leitud, kui alustatud sõdasid.
Eestis ei ole ka rumalust vähemaks jäänud. Kahjuks. Käiakse küll maailma kõrgetes koolides ja ma ei kahtle, et saadakse targaks. Aga see tarkus ei jõua me riigivalitsemisse. Või kui mõni tark jõuab, põletavad lollimad ta kiiresti läbi. Ehk siis nii: öelge mulle üks intelligentne inimene, kes ütleks täna oma noorele andekale, väärtusi austavale sõbrale, et võta sõbrad kaasa, aita me riiki. Lähed, ja sind pillutakse rumalusega sandiks ja see pole inimväärne.
Ma nii mõtlesin juba 2011. aastal, kui kinos Sõprus asutati Eesti Kultuurikoda. Noori andekaid inimesi oli palju koos. Mõtlesin veel: läheks ometi nii, et nad saaksid teha seda, mida armastavad – oma kunsti.
Loe edasi Aastalõpu essee; Kui kurjuse tasakaal jõustub, kas siis on tasakaalus ka headus?Mitmed mu palju teatris käivad õpetatud sõbrad ütlevad, et aasta oli kehv, sest tehti palju sellist, mida tegelikul vaadata ei tasu. Mina valisin hoolikalt, ei pidanud pettuma. Mis jäi lõppevast teatriaastast eredaimalt meelde?
Estookin tegi kunstilise kujunduse Bengt Alforsi näidendile „Kõndida vee peal“, mille Jaak Allik lavastas Kuressaare teatris. Tükk esietendus 3. oktoobril.
Estookin on mitme disainiauhinna laureaat ja viimasel aastal saanud laiema tuntuse sõjapurustuste näitusega Tallinna linnapildis.
Estookin lõpetas 2022. aastal teatrikunstnikuna Eesti Kunstiakadeemia (Ene-Liis Semperi õpilasena) ja „Kõndida vee peal“ on tema esimene kujundus kutselises teatris. Ta tõi 21. sajandi kunstitehnikad lavakujundusse ja kujundusest – vee peal kõndivast Jeesusest – sai lavastuse elus osatäitja.
Filosoof, tadžiki lavastaja Barzu Abdurazakov tegi meie näitlejatega kaks lavastust: 4. juulil esietendus Kernu mõisa küünis „Pärsia viimase keisri mõrv“ ja 11. oktoobril Narvas Vabal Laval „Hullumeelse päevik“.
Loe edasi TEATRIAASTA 2024: Jüri Muttikast ei saanud näitlejatNäitleja ja lavastaja Kristo Viiding ütleb, et vaadates me teatrilavadele murdnud kaameraid ja mikrofone, võib tekkida küsimus, kas näitlejat enam üldse vaja ongi. Äkki võiks ka tehisaru luua teatriime?
„Mind väga võlub kammerlik, vana hea nn vaene teater, mis rajaneb näitleja mängul ja heal partnerlusel,“ ütleb Kristo Viiding. „Kaamerad, põsemikrofonid ja muu tehnoloogia on ammu ja väga tugevalt teatripilti sisse sõitnud. Kõik see segab näitlejat, et võiks sündida totaalne sisenemine oma ossa. Ka vaatajana olen segaduses, mida jälgida, kui pilt on nii kirju.“
Viiding küsib otse: „Vahest enam polegi näitlejat vaja?“ Ning lisab samas: „Ma olen kindel, et tehisaju ja robotitega juba antakse kusagil maailmas etendusi, nimetades seda teatriks. Kuid teatriimet seal ei sünni.“
Loe edasi Kristo Viiding: äkki polegi näitlejat enam vaja?
„Rahamaa” piletite hind ja nende kättesaamatus on ületanud kõigi teatriuudiste künnise. Meedias on aga peaaegu märkamata jäänud vene heade näitlejate, sõjapagulaste etendused Eestis. Ka need piletid ei ole olnud odavad, ometi on nad korjanud tuhatkond külastajat.
Just kuueaastaseks saanud Vaba Lava viis ellu produtsent Märt Meose idee kutsuda lavale koos mängima kaks Venemaalt sõja jalust põgenenud suurt näitlejat – Tšulpan Hamatova ja Julia Augi. Tšulpan elab Lätis Riias ja Julia Eestis Narvas. Vähe sellest, näidend neile suurtele näitlejannadele telliti Mihhail Durnenkovilt, mehelt, kes samuti oma sõjavastaste seisukohtade eest oli sunnitud Venemaalt lahkuma ja elab nüüd Soomes. Eesti Draamateatris mängitakse tema näidendit „Eisenstein” Julia Augi lavastuses. See lavastus ja näidend räägib võimule allumisest, kollaboratsionismist. Kui kaugele looja saab diktaatori käsuga kaasa minna.
Loe edasi Vene tippnäitlejad toovad Eestis täis saalid
