Uus teater, märkamaks aeglaste asjade võlu

altalt

Selle vankiu restaureeris Metsalude pere esivanemate kunagist piimavankrist Maili isa Jaan. Foto Eralogu

 

 

Näitleja haridusega, pärimusmuusikat õppiv Maili Metssalu räägib endast ja sündivast rändteatrist „Vaba Vanker“.

 

Alustan pisut kaugemalt: lõpetasid Viljandis kultuuriakadeemia ja mul nagu ilmselt paljudel oli ettekujutus, et sinust saab Von Krahli teatri näitleja. Miks nii ei läinud ja kuidas läks?

Vastan siis samalt kauguselt, et sisseastumisel Viljandi kooli olid teatrikatsed päeva võrra varem kui pärimusmuusika omad ja viimases küsitlusvoorus küsis Komissarov mu käest, kas nüüd veel muusikasse ka proovin ja et kui sisse saan, kas siis lähen sinna või tulen ikka neile. Vastasin, et tulen ikka teile, endal süda sees värisemas, et mis sellest elust nüüd siis saab.

Aga sai väga õigesti. Teatrikooli kogemus on hindamatu ja Viljandi kooli oma niisamuti. Olen väga õnnelik, et just nende inimestega seal väikeses linnas kokku sain, mitte munakivide vahel kõrgel Tallinna kohal.

Viljandi akadeemia paneb ise tegutsema ja otsima. Leidma sisimas seda õiget. Kombinatsioonis Krahli julguse ja otsekohesusega on see parim variant. Aga puhtalt Krahli veregrupp ma ei ole, see on algusest saati selge, kuigi läks hästi, et seda verd minusse süstiti.

Mu kunstiline mõtlemine ning visioon on sedavõrd sirgeselgsemad. Mul on üldsiselt nii, et olen terve oma elu järginud oma südant, et millise sihi poole see mind viib. Selsamal põhjusel õpingi nüüd EMTAS pärimusmuusika erialal vana laulu ja viiulit. Täiendan oma teatraalset poolt, et vormida endast tervik.

 

 

Tegid kaasa oma kursuse välisgastrollid Saksas ja Soomes, mängid väga heas lavastuses „Lillede keel“… Milline on su ettekujutus teatrist täna? On see muutunud võrreldes varasemaga?

Kristian Smedsi teatriarmees osalemine on tõesti võimalik vast kord elus. See oli pöörane teekond läbi enda pimedamate ja valusamate poolte suure armastuse lipu juhtimise all. Aga “Lillede keele” tegemine oli ka see koht, kus tundsin selgelt, et Krahl ei ole enam minu koht.

Järgmise etenduse pakkumisest keeldusin ja sõitsin Iirimaale selginema. Tulin tagasi ja läksin muusikat õppima. Teatrit oli seks korraks liiga palju saanud. Tüdimus tuli peale. Tegin selge pausi. Aga! Aasta on sellest ajast möödas ja ma ei tea, kuidas see teatripisik täpselt oma tööd teeb, kuid lavaigatsus on taas võimust võtnud.

Ettekujutus teatrist on palju muutunud. Praegu ma tean üsna selgelt, milline üks teater olla võiks. Nii palju saan öelda, et hetkel ma sooviksin viia vaataja ajas kaugemale, et ta jõuaks endas iseendale lähemale. Kuna olen veel nii noor, et loomiskirg on suurem kui eksimishirm, siis õige pea saab maailm seda minu visiooni näha.

 

Tänaseks on sündinud hoopis uus teater. Milline on sinu osa selle sünnis?

See on üsna kesksel kohal, pean ütlema, kui sa nii küsid. Kunagi ühes laagris ütlesid sa mulle, et ära oma isa jälgedes mine, ära direktoriks hakka. Aga ma vist ei võtnud seda nõu ikka kuulda… Nägin seda teatrit unes ja hakkasin teda looma sellest päevast peale. Nüüd on koos üle kahekümne noore professionaalse teatriinimese ja pärimusmuusiku ning sünergia on selles trupis vägev!

 

Mis asja te ikkagi ajate?

Me teeme hobuvankritel liikuva rändteatri. Nimi on “Vaba Vanker”. See ei ole selline laadateater, mida rändava eluviisiga sageli seostatakse. Ka ei ole me nõus sellega, kui me kohta öeldaks “hipid”. See rändamine seostub vabaduse otsimisega küll, aga teistmoodi, ning toimub hobustel just aegluse tajumise soovil.

Mulle sageli tundub, et praegune ühiskond on unustamas aeglaste asjade võlu. Kiiresti liikudes on raskem märgata suurt tervikut, mis meie ümber toimetab. Mõne nurga alt on tegemist ka protestiga. Ma tean, et minu väärtused ei lähe sageli praeguste trendidega kokku. Ja mul on selle üle ainult hea meel, et võin midagi ununut üles korjata ja elustada. Oma kogemusel põhinevalt on see ka protest black boxide vastu. Aga rohkem on tegemist hingava ja dünaamilise teatriga, mis liigub enda suunas, kutsub kaasa elama ja olema. Sihikul on pärimus.

Vanadest lugudest on tehtud palju lavastusi, kuid sageli lammutatakse nende tuum kergekäeliselt laiali, et saada toretsevat vaatemängu. Meie proovime nii, et tuum saaks jõudu juurde ning kannaks terve lavastusega inimesed rännakule. Nii nagu šamaanirändudel käiakse läbi ülemine ilm ja alumine ilm, nii ka meie lavastuses. Ka tegelasi on nendest ruumidest.

 

Kas rändteater Vaba Vanker ja te plaanitav lavastus „Püha müristus“ on ühekordne projekt või on te plaanid projektiteatrina ja vabakutselistena ellu jääda?

Loodame, et sellest saab elujõuline väiketeater. Talvel teeme väiksemaid lavastusi ja kord aastas, suvel rändame suurema seltskonnaga.

 

alt

 

Maili, Meri ja Teater.

 

Te loominguline pesa on Raplamaal, miks nii?

Sest Raplamaa on nagu pesa. Siin on head inimesed ja siin sünnib asju. Ka asukoht on väga hea, igale poole saab sõita ja igalt poolt jõuab kohale tulla.

Proovid toimuvad Ingliste mõisa aidas ja pargis. Tundus, et koht valis meid ise välja. Äsja renoveeritud maja on mõnus ja seal on säilinud piisavalt palju õiget vana hõngu.

 

Kes veel peale sinu uue rändteatri tuumikus on?

Meie dramaturg on Uku Talmar, kunstnik minu kursuseõde Marion Undusk, muusikalise kujunduse seab tervikuks väga hea pärimusmuusik Merike Paberits. Projekti juhivad Hannele Känd ja Kadri Sprenk Viljandist… Samas tundub mulle, et kõik, kes osalevad, ongi tuumik, sest ideid ja abi ja häid pakkumisi tuleb kõigilt. Näiteks Lennart Lennuk viis meid Loodusmuuseumisse ja Nukuteatri näitleja Kadri Kalda poetas meid ka Treffi esinejate hulka. Inimesed on meid juba natuke näinud!

 

Kirjelda palun pisut, mis lavastuses „Püha müristus“ juhtub, mis teil plaanis on publikule näidata?

See on vanade pärimusjuttude ja muusika põiming. Esmalt uurime vanu traditsioone ja siis proovime neid elada. Just praegu (5. juuni) lähen esimesse proovi ning hakkame valmistama kõuehäälseid pille ja tantsime vanu pulmatantse. Tajun seda tervikut ise hästi, aga kuni see trupipoolset puudutust pole saanud, ei saa seda veel sõnadesse panna.

 

Maili, iseloomusta Eestit ja teatrit selle sees?

Eestlased on teatriinimesed. See on hea suhtluskoht iseendaga. Hea teater peegeldab ausalt praegu toimuvat ja vestleb sellest vaatajaga. Ja praegu on palju, millest rääkida. Mulle tundub, et on viimane aeg, et Eesti valiks endale suuna, kuhu ta tegelikult liikuda soovib või milline see maa saab olema. Oluline aeg. Ja uus on see ka. Vale ei mahu enam oma salateedest läbi ja peab kas kaduma või end parandama. Aga mina usun, et kõik läheb hästi.

 

Kuidas te rändteater talvel rändab, kas saaniga?

Hea mõte. Eks me näe.

 

Ahjaa, mis on saanud te kursuse omanäolisest imest, ansamblist Nolens Volens?

Laulame tahes-tahtmata, nagu ikka. Käisime hiljuti kõik koos Moostes festivalil, kuigi Rapla tüdruk Kirsti elab Reykjavikis, Loore oli USAs, Mari Iirimaal ja Liisu Krahli laval. Tegime sellise video, et saaksime kõik koos seal laval olla. Ja saimegi!

 

Teatrikülgede ja iseenda nimel elan teile kaasa. Mingu hästi!

 

Eraldi: Uue teatri sündi saab toetada, vaata www.hooandja.ee/projekt/randteater-vaba-vanker

Rändteatri Vaba Vanker esietendus on 21. juulil Rapla Kihelkonna Päevade raames, Raplas Tammemäel. Sealt edasi rännatakse läbi Vändra Viljandisse, kus sündinut näidatakse Pärimusmuusika festivali külalistele.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga