Üllar Saaremäe: „Aga kuniks püssirohtu jätkub – tuld!

 

 

alt

Lavastaja Roman Baskin lavastab suvel Shakepeare´ „Hamleti“ Üllariga peaosas. Ta ütleb: „Hamleti ja Saaremäega on nii, et ma olin tema lavakasse sisseastumise ajal saalis, kui Koma (Kalju Komissarov MM) küsis, mida tahate elus mängida ja tema, poiss Kohtla -Järvelt, vastas kõhklemata: ainult Hamletit!

Arvan, et Üllar on üks väheseid näitlejaid Eesti teatris, kel on see nn sotsiaalne närv olemas. See ongi esimene põhjus. Teiseks on tal viimane aeg seda teha. Sellise kaliibriga näitleja võiks ikka selle rollide-rolli ära teha.“

 

Üllar Saaremäe on Rakvere teatris töötanud 17 aastat. Nüüd öösel ta küsib: Kas Muusikaakadeemia lavakunstikool koolitab näitlejaid Tallinnale või Eestile?

Plaanisin kirjutada oma kolmest päevast Rakveres. Sellest, kuidas teater ja teatrikohvik on erinevate Eesti teatriinimeste kohtumispaik ka. Kuidas seal on maitsev söök. Kuidas teater väikelinnas on kultuuri kohalolemise kants. Kuidas see tähtis on. Ja siis rääkisin teatri kunstilise juhi Üllar Saaremäega ja tuli valida, mille juurde jääda. Üllari juttundus me linnastuvas vabariigis ülitähtis jutt just nüüd.

Me jutt on räägitud reede öösel, pisut enne keskööd. Väikeses majas peetakse veel Tennessee Williamsi näidendi “Suvi ja suits” esietenduse pidu.

Teatrikohvikus laulavad Rakvere inimestele Kadri Voorand ja vokaalansambel Estonian Voices. Üllar tuleb “Meresõitja” väljasõiduetenduselt, sel õhtul mängiti Rae kultuurikeskuses.

 

Kui palju sa kaasa mängid koduteatris?

Sõltuvalt kuust. Mingi 6-10. Karmimatel kuudel 1415 etendust kuus. Üle päeva.

 

Paratamatus või sa oled nii ise tahtnud?

Kunagi, kui ma tulin siia, siis kultuuriminister Jaak Allik ütles, et mine, võta see teater! Ütles kõigepealt, et talle on kamikadzed alati meeldinud ja siis andis kaasa sellise soovituse: „Võta teater, aga võta see kui näitleja.“ Vastukarva sellele ütles õpetaja Kalju Komissarov, et võta, aga esimesel aastal ära tee midagi, vaata, kuidas masin tööle hakkab. Aga ole sada protsenti kohal kõige juures, mis toimub. Saad pildi selgeks.

Läks nii, et ma tõesti pool aastat ei teinud midagi. Siis tegin ühe lavastuse ja mängisin ka ühe rolli. Hooajad on olnud erinevad. Üks-kaks rolli aastas olen teinud. Praegu on nii, et lavastust “Oskar ja Roosamamma” mängime juba seitsmendat aastat. “Majahoidja”, Undi viimane, seda mängime küll harva, aga ta on juba 12 aastat repertuaaris.

Olen ühtpidi õnnelik, et nii on läinud. Teistpidi ei ole ka. Sest vaata, peanäitejuhina täna õhtul noore lavastaja esimesel esietendusel oleks võinud ju kohal olla. Mitte mujal ise mängida. Vahel ajan kandu vastu ka. Erandlik on see küll kogu Eesti teatripildis.

Rakveres te olete saanud hakkama sellega, et mängite allaandmisi tegemata oma etendusi nii Raplas kui Tallinnas, igal pool, Rakverest rääkimata. Ma olen näinud ja mind on see liigutanud. Järeleandmatus…

Meil on see mõte, et kõik lavastused, mis vähegi võimalik, jõuaksid ka väga väikestesse maakohtadesse. Üldiselt me mõtleme lavastusi tehes kahele variandile suure lava omale ja nii-öelda 6x6x3 variandile. Lava siis kuus meetrit lai ja kuus meetrit pikk, kõrgust kolm meetrit. Kunstnik teeb kaks lavakujundust. Sellise, mis kataks ära Ugala suure lava, ja teise, mis mahub Raplasse. Või mõtleb välja mingi tehnilise lahenduse, kuidas suurest kujundusest väike saaks. See pole lihtne ja on muidugi lisakoormus.

 

See teatri loksutamine külast külla lavastuste kvaliteedile ei mõju?

Eks mõjub ikka, aga ma arvan, et mitte niivõrd kunstilisele kvaliteedile, näitlejatöödele, vaid vormilisele poolele. Valgus kannatab näiteks. Ja see on mu südame peal, kahjuks. Hea oleks öelda, et ei, ei mingit allahindlust, aga paraku nii on. Tehnilisele poolele mõeldes tasuks lavastusi tulla vaatama kohapeale.

 

Kaua sa nüüd oled olnud siin?

Seitsmeteistkümnes aasta läheb. Mul on selle teatriga pikem suhe kui millegagi või kellegagi üldse elus. Heaküll, lastega… Poeg on vanem, 20-aastane, aga tütar on noorem, sündis, kui ma juba Rakveres olin. Ainus võrreldav suhe on haridustee, keskkool ja lavakas annab ka sama arvu välja.

 

2010. aastal sa võtsid siia teatrisse tööle kolm Hendrik Toompere õpilast. Nüüd on siia jäänud neist vaid Mait Joorits, Rakvere poiss.

See on tõsine teema.

 

Tallinn tõmbab?

Tõmbab ja tõsine on teema selle poolest, et midagi on lavakunstikoolis lahti. Ajal, kui mina seal õppisin, suutsid õppejõud, ka need, kes nii-öelda tegid kõrvalt, kes ei olnud meie päris õppejõud, Merle Karusoo ja Karin Raid, Roman Baskin, anda meile mõista, et tegelikult on tark ennast väikelinna teatris üles mängida ja siis lennata.

Ajad on muutunud, võimalusi on Tallinnas märgatavalt rohkem kui tollel ajal oli. Mõtlen teatriväliseid asju seriaalid, projektindus…

Aga kooli juurde tagasi tulles, ma selle kinda neile viskasin eelmisel kevadel, kui kogu see kaader, vanad õppejõud, keda mina veel mäletan, ja uued, käisid Rakveres oma tudengi esietendust vaatamas. Siis ma võtsin aja ja rääkisin neile sellest, et midagi on selle kooliga väga katki.

Minu meelest tegeldakse praegu mingite muude asjadega kui see, et õpetatakse Eesti teatri näitlejaid. Ma rõhutan Eesti teatrit, ei mõtle ainult Tallinna teatreid. Praeguseks hetkeks on minu meelest see mõte on subjektiivne muidugi, aga äkki mõni lugejatest haakub sellega meil kaks teatrikooli. On Tallinna oma, mis toimetab Tallinna teatritele uut verd, ja on Viljandi kultuuriakadeemia, kust mina võtan noori, juba ainuüksi sellepärast, et nende õpetaja on Kalju Komissarov, kuid mitte ainult sellepärast, et ta on minu õpetaja ka. See mees õpetab noortele selgeks ABC ja lisaks muud tarkused. Kõige tähtsam: ta õpetab, et teatrisse tullakse tööd tegema. Mitte tähesära otsima ja kuulsaks saama.

Ja nii ongi Viljandist tulnud inimesed, ma ütlen seda, käsi südamel, märksa elujõulisemad. Nad saavad aru, kuhu nad tulevad. Et sõidad ka hommikul lasteetendusega välja ja ja veedad selle päeva hommikust õhtuni kultuurimajas, kust pood on kahe kilomeetri kaugusel. Ja siis tuleb hommikune proov ja õhtul on taas väljasõit.

Minu meelest lavakoolis üldse ei tegelda sellega, mida tähendab näitleja töö Pärnus või Ugalas või Rakveres. Mis see tegelikult on ja kui palju see erineb elust ja tööst Tallinnas. Nad lõpetavad kursuse, neid õpetanud meister laseb nad lendu ja edasi on nad tuule peal.

 

Meister võtab lemmikud enda teatrisse.

Vähesed saavad teha sellise käigu nagu Elmo Nüganen, kes võttis tööle kümme noort inimest oma kursuselt. Ma küsin, mis saab edasi ja mis saab neist inimestest, kes meistrite või vähem meistrite teatritesse ei mahu?

Kas mina pean võtma kursuse, et Rakveresse saada näitlejaid, kes saaksid aru, mida tähendab ringisõitvas teatris loov olla ja töötada? Lähen lavakasse ja ütlen, lõpetage pull, ma võtan kursuse, kus õpetan, ehitan just väikelinnateatrite näitlejaid?

 

No miks mitte?

Jah. Aga see ei peaks olema minu mure, see peaks olema kooli mure praegu. Mida see kool tegelikult teeb? Komissarov õpetas meid kõlab võib-olla militaarselt, teatri sõduriteks. Sa pead hakkama saama, hakkama saama ka väga lollide lavastajatega. Sellistega, kes ütlevad, et Hamlet on humanismi tuletorn ja nüüd mängi seda kolm tundi. Sa pead õppima olema oma rolli režissöör…

Mul on selline tunne, et praegused noored tulevad ja ootavad, mis te minuga nüüd teete. Noh, midagi teete, aga see ei sobi mulle, mul on mujal palju huvitavam… Ma ei mõista seda, miks on Krahli ukse taga istumine huvitavam kui Rakveres mängimine.

 

Äkki, Üllar, on siin see suhtlemise ja mõttekaasluse asi.

Ongi ja ma mõistan seda, see on väga oluline, aga ikkagi. Ma tulen tagasi selle juurde, et rääkisin lavakooli õpetajatega sellest. Ja siis mulle vastati, sealhulgas ka väga austatud Elmo Nüganen, et noored on muutunud, kool ei ole muutunud. Ma ei ole sellega nõus. Muidugi on noored muutunud, aga kool on sellisel juhul midagi maha maganud. Mida seal õpetatakse, kas iga kursusevõtja, nii-öelda meister teeb siis endale teatrit või? Sellisel juhul olgu see asi stuudio. Kui Jaan Tooming tegi stuudiot, siis oli selge, et ta teeb noori õpetades seda enda jaoks. Me räägime aga Eesti teatrikoolist, Eesti muusikaakadeemias toimivast Panso rajatud stuudiumist. Üks neiu vastlõpetanud kursuselt ütles koguni lennu lõpusaates midagi sellist, et ta isegi ei anna võimalust (!) ühelegi provintsiteatrile endale pakkumist teha. Kuhu edasi? Ja siis sa küsid mult, kus nad on…

Mulle on noored ütelnud, et oleks Rakvere teater Tallinnas, nad ei läheks ära. Baasis on midagi valesti. Ma ka tahaksin, et Rakvere oleks keset Tallinna linna, siis me ei peaks õhtuti välja sõitma.

 

17 aastat väiketeatris on pikk aeg. Sulle ei saa ette heita sammaldumist, stagneerumist, sädeme kaotamist. Mis edasi?

Olen sellele enda sees mitu korda vastust otsinud. Tark on öelda, õigemini mitte öelda midagi konkreetset. Lähitulevikus ei kavatse ma kuhugi minna. (Muigab) See võib kesta veel 17 aastat. Kas nüüd just sellel ametikohal… see on teine asi. Nii kaua, kui ma ei takista noori ise tegemast ja ei muutu ise kivisambaks, kes täpselt teab, kuidas see teater käib, nii kaua ehk. Vaatame, ajad muutuvad ja tuuled. Mina võin ju öelda, et olen siin elu lõpuni, aga riik äkki otsustab, et paneme selle Rakvere teatri kinni. Me ei tee ju erateatrit. Aga kuniks püssirohtu jätkub – tuld!

 

***

Kell on pool üks öösel. Rakvere väikese saali fuajees on paarkümmend näitleja Mait Jooritsa noort sõpra Tallinnast ja Viljandist, Tartust ja Raplast, ehk mujalt ka. Nad on tulnud vaatama ja toetama oma sõbra esimest lavastust professionaalses teatris. Estonian Voices, eakaaslased, on oma avaliku kontserdi lõpetanud ja nüüd laulavad Maidu auks. See on tipptase. Öös on asju. Öös on väga tähtsaid asju. Ka väikelinna öödes.

 

Rakvere teatri loominguline köök

 

Robert Thomas „8 armastavat naist“. Lavastaja Eili Neuhausi käe all saavad selles kuritegelikus komöödias kokku naised ühe mehe elust – abikaasa, ämm, õde, abikaasa õde, tütred ja teenijad. Mees ise on ka, aga meie ted ei näe – tema on teises toas ja tapetud. Ja naised peavad välja selgitama, kes ja miks seda tegi. Mängivad Rakvere Teatri endised ja praegused naised: Ines Aru, Anne Veesaar Ülle Lichtfeldt, Marin Mägi, Maarika Mesipuu, Liisa Aibel, Helgi Annast ja Silja Miks. Kunstnikutöö Reili Evartilt. Esietendub 8. märtsil suures saalis.

 

Tiit Aleksejev „Leegionärid“. 1944. aasta sügisel Virumaal Porkuni lähistel toimunud lahingutes hukkus üle kolmesaja Eesti mehe. 6. aprillil väikeses saalis esietenduv näidend räägib neist meestest, kes selles sõjas kandsid Saksa mundrit. Meestest, kes oleksid võinud olla meie isad ja vanaisad, kuid kelle kehad jäid lahinguväljale ning hinged ei leia rahu ka siis, kui aja veskikivide vahelt on läbi voolanud üle seitsmekümne aasta. See on lugu valikutest, iseendaks jäämisest ja mäletamisest. „Leegionäride“ lavastajaks on Rakvere Teatri endine peanäitejuht Madis Kalmet ning kunstnikuks Mats Õun. Mängivad Erni Kask, Margus Grosnõi, Mihkel Kabel, Tarvo Sõmer, Terje Pennie, Peeter Rästas ja Indrek Apinis.

 

Andres Noormets „Köök/Keittiö/Kitchen“. Rakvere Teater, Tampere teater Telakka ning Lahtis tegutsev teater Vanha Juko on otsustanud käima lükata koostööprojekti, mille raames tuuakse välja kolm erinevat lavastust, kus osalevad näitlejad kõigist teatritest. Eestlaste ja soomlaste kooseksisteerimisvõimalusi vaagiv „Köök“ ongi selle projekti meiepoolne osa, lavastajaks Andres Noormets, näitlejateks Anneli Rahkema, Peeter Rästas ja Velvo Väli Rakvere Teatrist ning Hannu Salminen Vanha Jukost ja Antti Mankonen Telakkast. Esietendub juunis 2013.

 

Slawomir Mrožek „Leping“. Kuulsaima Poola näitekirjaniku hilisloomingu ühes parimas näidendis saavad lavastaja Indrek Apinise käe all kokku kaks Rakvere Teatri endist näitlejat – vanameister Volli Käro ja nüüdseks Eesti Draamateatri kollektiivi kuuluv Märt Avandi. Ajal, mil mõlemad Rakveres töötasid, ei õnnestunud neil koos mängida, kuid soov seda teha oli suur ja nüüd läheb see täide. Esietendus mais 2013.

 

Septembris teeb Rakvere Teatris oma lavastajadebüüdi Rein Raud, kes toob teatri suures saalis välja oma jutustusel „Wend“ põhineva lavastuse. See on lugu korrumpeerunud väikelinnakesse saabuvast salapärasest mehest, kelle eesmärgiks on aidata oma pettuse ohvriks langenud õde.

 

Väikeses saalis saavad lavastaja Kalju Komissarovi käe all kokku aga Tarvo Sõmer ja Liisa Aibel, et tuua lavale Tom Kempinski näidend „Lahuselu“ – lugu ookeane ületavast tõmbest näitlejanna ja näitekirjaniku vahel.

 

Ja siis juba hakkabki aasta lõpp paistma – sinna viimastesse kuudesse jäävad kaks lavastust: Hardi Volmer lavastab Uno Loobi elule ja muusikale toetuva muusikalise lavastuse “UnoBossa” ja Elina Pähklimägi lastelavastuse “Hobune, kes kaotas prillid ära”.

 

alt

Rakvere teatri dramaturg Anne-Ly Sova

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga