Tulevastest valimistest tagantjärele tarkusega

 Toon selle enne valimisi kirjutatud loo uuesti esilooks, ta siin Taskus ei äratanud suuremat tähelepanu. Täna saan öelda, rumaluse võim kinnistus tänu valimistel veelgi.  See mis nüüd juhtuma hakkab ei ole meelikosutav kindlasti. Kuigi ma tean, et on kombeks kahelda ja tark on meil enamasti see, kes usub ka kehvas seisus imet.

Lugupeetud Tiiu Kuurme kirjutab Hariduslistis täna nõnda:  “Edgar Suure kõiki ja kõike põrmustav võit Tallinna linnas tõi meelde Kaarel Haava murelikud kirjutised ühiskonnaõpetuse sisust, kus ühiskonda ei õpetatavatki, ja ka üldisema küsimuse – kas meie haridus on ikka haridus? Kui Eestis on ikka nii palju valimisõiguslikke, kelle jaoks pole olemas põhimõtteid, ausust, eetilisust, elementaarset mõtlemis- ja mõistmisvõimet, väärikust, autunnet jne.jne., küll aga omakasu, ahnust, madalalaubalisust, siis räägib see ühtaegu meie haridussüsteemi pankrotist. Nimelt on kõik see eelnev ju eeskätt harituse küsimus, mille peaks kindlustama haridussüsteem. Ma olen mures meie riigi kestmajäämise pärast. “


Mõtlesin siia lugema meelituseks panna Edgar Savisaare pildi, või siis purjus professor Priimäe oma, aga kosutasin oma meelt ja panin selle iseenda, liblikaga koos oleme Vändara metsas. Sealsamas Hariduslistis räägitakse emigreerumisest. Äkki mõtleks emigreerumisest maale, loodusese, vaimsemasse keskkonda. 

Kirjutasin raadiomeeste palvel sellise loo ja lugesin ta ka mõningate kärbetega, et raadio aega ära mahuks, läinud kolmapäeval Vikerradios ette ( tulemus on kuulatav ka Teatritasku Muusikamapis). Usun, et võiksin selle loo kui päevapoliitilise unustusehõlma lasta kui ei oleks mõnd märki, mis loole kaalu annavad. Nimelt lubati lugu Rahvusringhäälingu kodukale üles riputada. Saatsin neile oma pildi ja siinoleva tekstigi selleks. Aga ei riputatud, mulle ei ole öeldud miks. Teine selle sama looga seotud seik kah piinab, nimelt kirjutas mu kolleeg Nädalises pärast selle teksti raadios kõlamist sellise kommentaari: ”  Kuram! Ma ei saanud mitte midagi selle karvase poisi jutust aru. 🙂 “. Mul on tunne, et me riigis on midagi tõsist lahti. Lugege ja andke tuld. 


Kahjuks tagantjärele tarkusega võib öelda, et mõistlik oleks olnud 2009. aasta omavalitsuste valimised kaks aastat edasi lükata ja valida siis koos nii uus riigikogu kui omavalitsejad. Valimiste edasilükkamisest säästetud raha aitaks kõige kehvemaid aegu üle elada mõistlikult.

Valimised on kohe. Maal seda nii väga ei märka. Raplas näiteks oli, kui seda veel lubati, ainult üks agulimajaotsa suurune valimisplakat üleval. Sellel ütles reformierakonna Rapla vallavanemaks kandideeriv mees, et armastab Rapla valda. Kes ei armastaks? Kodu. Pildimehe ja pärismehe vahe oli suur suur, nimelt samal ajal, kui see ainus üliplakat Rapla igavat valimispilti ilmestama riputati, võis pildimeest kohata Kuusiku lennuvälja tagusel … külapõllul kombani roolis. Teised külamehed rääkisid, et põllumehest vallavanemakandidaat ei olevat ise oma valimisplakatit näinudki, sügistööde aeg ei lubanud mehel hetkekski linna laiama tulla. Töö tahtis tegemist.

Valida muidugi saab vaid siis, kui plakateid oleks olnud vähemalt kaks. Ilus plakat oli, tekitas elevust.

No sellest ka võib rääkida ses Rapla valla kontekstis, et kui palju Rapla üldse linn on ja kui palju vald ja kas vallavanem, keda me kohe-kohe valima hakkame, ka Rapla linnapea on natuke. Pealinnas on teine lugu, vabaduseplatsi Ristikolaka ligi nägin oma silmaga puuriida ära, ehkki milleks mulle see vaatamine? Puuriita ma näen oma maakodus kuuri all nagunii. Ise ma selle ladusin. Puuriidad võiks olla kindlat võitu lubavaks valimisplatvormiks Jaapanis ehk.

Selle loo rääkis kunagi ilmekalt Raplas elav kirjanik Andres Ehin. Nimelt olid neil luuletaja Lyga jaapanlased külas ja siis nad ikka olid seda me Raplamaad püüdnud tutvustada, et näe, siin on Paka mägi, kus me eestlaste kuningad kärajaid, ehk siis nõupidamisi pidasid, ja siin, näe, on Paluküla mäed, kus hiis, milles eestlased oma jumalaid teenisid, ja näe siin on mõis, kus…

Tore küll, öelnud jaapanlased, aga kõige enam neid ikkagi olid huvitanud puuriidad me talude ja eramajade hoovides. Puuriit oli haritud jaapanlasetele vaatamisväärsus, neil seal sellist imet ei näe. Teadagi miks, puid pole, millest riitu teha.

Läinud laupäeval olin valimiste eelse imemuutuse tunnistajaks küll, aga taas Tallinnas, Vabaduseplatsi äärne Kaarli kohvik oli üleöö saanud Laari kohvikuks. Kohviku sildil Mart Laari habetunud nägu. Astusin sisse ja saingi Laari näha, elusat. Maainimese rõõm oli suur, mis muud. Filmi oleksin samuti siis seal võinud vaatama minna, aga ma eelistasin kohvikus kohvi juua. See polnud halb, aga maitselt mitte midagi erilist. Papptopsist anti seda seekord ja plastmassist lusikaga tuli suhkrut segada ikkagi. Raha avamisepäeval ei küsitud. Kriisiajal hea seegi.

Just seesama kriisiaeg on põhjus, miks oleks mõistlik tänastele omavalitsejatele veel kaks lisa-aastat anda. Enesetõestamiseks, näitamaks, et on võimelised arukalt tegutsema.

Ma kuidagi ei suuda kusagilt märgata, lugeda omavalitsustesse kandideerijate selgeid sihte, käib häma stiilis, et meie prioriteet on haridus ja kui kooli või lasteaia aken katki lüüakse, siis me parandame selle ära.

Mulle tundub, et olgu tegu erakonna-nimekirjadega või valimisteks kokkupandud valimisliitudega, ikka pole suurt vahet. Kõik lubavad miskit, mis loomulik ja iseenesest mõistetav. Ilmavaadet, mis oleks eduline, ei loe välja mitte ühegi erakonna või nimekirja kandidaatide tutvustusest.

Nüüdsete valimiste märk on lisaks kandideerijate ettevaatlikkusele ka see, et tulemus kipub samaks jääma, mis on. Võimule tuleb, vaatamata ebamäärasusele ja ühetaolistele mittemidagi lubavatele väljaütlemistele, ikka sama seltskond, kes valitses seni. Ja kui kamp ka vaheldub, pole lootust, et miski muutuks. Tõsi, maaomavalitsustes seni tugevalt esindatud rahvaliitlased oma erakonna nime all enamasti ei kandideeri ja on ennast valimisliitudesse sättinud.

Eestis ikka räägitakse valitute vastutusest, mis ju vaid sõnavahuks enamasti jääb. Sellest, et ka valija vastutab, on vähem juttu. Kui palju ma siis tajun süüd, kui minu volikogusse valitud inimene osutub tühikargajaks, partei sõduriks, kaasajooksikuks, juhtmeks, … Valija on siis ju ikka ka süüdi, kui elu kodukohas vähikäiku teeb. Valituga koos. Valija siis eksis ja ta ei saa astuda edasi ega tagasi.

Oleks ikka vägev küll, kui Eesti vabariigi põhiuudiseks saaks valijate poliitilise vastuse võtmine ja taandumine oma valitust. Lisaks oleme liiga väike ja haavatav riik, et sellist luksust lubada, et tekiks olukord, kus valitavaid on, aga valijad ei vali, sest tunnevad poliitilist vastutust. See on nüüd see valija tarkuse jutt, et valija peab olema informeeritud, et ta peaks aru saama sellest, mida ta valib, kui valib kellegi. See jutt mind ei veena, et kusagil on kõik see vajalik info rippumas ja mina valijana olen loll, kui seda sisulist interneti avarusest üles ei leia. Ja ma ei tunne ennast süüdi, kui valitavate jutt minuni ei jõua. Ärge teie ka seda tundke.

Täna tundub mulle tähtis välja öelda, et kui valida on stagnatsiooni ja stagnatsiooni vahel, ja siis valija otsustab, et ta ei vali üldse, siis on see niisama õige valik, nagu kõik muud valikud. Demagoogiline oleks öelda, et kuule, mees, sa nüüd enam ei ole õige kodanik. Ja valimisprintsiip me väikestes omavalitsustes võiks olla, kas valitavale läheb isiklikult korda kohapealse elu edendamine, kas see puudutab tema hinge. Rahvas kas annab mandaadi või ei anna, tuleks ennast kehtestada targalt. Või kuidas?

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga