Ka teatris võiksime vereliine märgata kui käime. Teatri elu!
Eesti suveteater on maailmas ainulaadne ja ainulaadseks ei tee tedamitte need, kes teevad ja mängivad, vaid Eesti inimesed, publik, kes teatri üles leiab, kuhu see ka ennast ei peidaks.
Eesti teatriagentuuri juht Andres Laasik ütleb, et 2015. aasta suve nelja kuuga esietendus esialgsetel andmetel 74 lavastust, lisaks neile olid mängukavas varasematel aastatel esietendunud lood ja laulud. Mais oli 12, juunis 19, juulis 24 ja augustis 8 esietendust. Teatrit tegid tuntud ja algajad tegijad, proffid ja harrastajad, vabakutselised ja stastionaarsetes teatrites töötavad näitlejad. Lisaks juba tuntud produtsentide ellukutsutule oli üksik- ja esimest korda üritajaid. Igas teatris oli oma suvelavastus või kaks. Oma suvelavastust ei ole juba ammu teinud teater NO 99, kes alustades just suvele rõhus ja tuntust sai, näiteks Haapsalu lennuvälja angaarides mängitud „Kuningas Ubuga”.
Selle suve teatripealkirja mul pole
Ilmselt oleks võimalik ja küllap seda ka tehakse, et püütakse leida ka selle suve teatrile oma märk. Pealkiri, mis üldistaks ja kirjeldaks suundasid ja suundumust. Minu jaoks ‒ tunnistan, et nägin sellel suvel vähe, süvenes veendumus, et enamasti iga tegija meil ajab oma asja: kes teenib raha, kes lahutab meelt, kes otsib oma teed, kes oma publikut, kes teeb tööd, mida oskab, kes püüab ennast uuesti leida rutiinseks kujuneva põhitöö lisaks, kes katsetab suvel, et talvel tubasel laval kindla peale minna… Põhjuse leiab alati ja igal on see oma.
Olgu subjektiivne, aga selle suve n-ö riigiteatrite kõige huvitavamaks lavastuseks oli Olustvere küünis mängitud „Vereliin”. Ses lavastuses oli mõõde, oli lugu. See oli lavastus, mida nii saabki teha vaid suvel ja ei olnud kohe alguses kindla peale minek, millega mu meelest ikka ja veel alt minnakse.
Vahel on teatriga nõnda, et mängitu elustab vaataja peas ehk seni varjusurmas, aga igatahes surnud sõna. Vereliini pilt sealt jäi ja selles on süüdi kahe näitleja partnerlus ‒ Rait Õunapuu ja Meelis Rämmeld. See elustas ununenud sõna nii, et teda kirjutadeski sagedamini kasutan. Ka Eesti lugu on vereliin mu jaoks, Eesti teatri lugu üks suur osa sellest. Vereliini säilimise pärast juba tuleb me teatrist kirjutada ja rääkida. Samasuguse mõjupildiga on mu jaoks ‒ lihtsalt võrdluseks, Tartu Uues Teatris oma lühikest elu elanud lavastus „Selgroogupidi koos”.
Nagu ikka on suvelavastuste puhul juhtunud, leidsid ka sel aastal mõned näitlejad ennast mitte kodulaval, vaid hoopis ekstreemsemates tingimustes ja trupis. Selle suve näited on Mari Lill Viinistu katlamaja „Libahundis” ja Ülle Kaljuste Üksnurme küla Rehe küüni lavastuses „Grace ja Glorie”. Lootus on, et neid lavastusi mängitakse ka tuleval suvel, et me näeks.
Kõik on teatriruum
Mängiti tavapäraselt kõikjal, rabas, saartel, mõisates, mere ääres ja metsa vahel. Vargamäel õnneks samuti, seal elasid oma elu Urmas Lennuki ja Vallo Kirsi eelmistel suvedel alustanud lavastused, „Vargamäe unistaja” ja „Vanad ja noored”. Neid näiteid on juba rohkesti, kus suvel tehtud teatrist tulevad teatriaasta zürii auhinnad, aga üks näide, et just 2013 aastal esietendunud „Vanades ja noortes” vanaisa Juhani rolli eest sai Peeter Jürgens aasta parima meespeaosalise tiitli ja auhinna.
Jänedal lõpetas Madis Kalmeti ja Tiit Aleksejevi „Imede aasta” ja Tapal Madis Kalmeti ja Hristo Boitchevi „Titanicu orkester”. Lõpetas ka Roman Baskini lavastatud August Strindberg „Preili Julie” Kersti Heinlooga peaosas. Gerda Kordemets jätkas Tõstamaa mõisas ja need, kes vaatamas käisid, kiidavad Andrus Vaarikut ja lavastajat taas.
Kultuuriministri isiklik toetusraha
Mõeldes ühele suvelavastuse tegemise põhjusele, et just siis on võimalik saada trupp kokku nendest näitlejatest, kes laiali mööda Eestimaad muidu ja muude töödega hõivatud, meenub jutt lavastaja Roman Baskiniga pärast viimast „Hamleti” etendust. „Hamlet”, kus Üllar Saaremäe peaosas, esietendus 2013. aasta suvel Rakvere teatri kapiitlisaalis. Viimane mängiti juba Tallinnas, 2014. aasta sügisel Vaba Lava teatrimajas.
Mulle tundus, et Baskini lavastus oli seks ajaks just nii kaugele jõudnud, et seda tulnuks mängida meie ja maailma publikule. Jah, muidugi Londonis ja Pariisis ja Moskvas… Just siis ütles Roman, et lõpetavad, et ei saa enam kuidagi meeskonda kokku ja lisaks on nii suure lavastuse mängus hoidmine kallis. Nüüd paneb Heili Sibrits Londonis Hamletit nähes oma loole pealkirjaks „ Cumberbatch jääb Üllar Saaremäele alla“. Ja ma usun, sest nägin Saaremäed. Aga maailm…?
E-riigi Hamlet jäi maailmal nägemata. Küllap on neid lavastusi veel, mille puhul sest kahju on, kohe meenub Jalaka, Kaljuste, Tormise „Eesti Ballaadid“ ja Jarek Kasari ooper „Katuselt”, mis ju ka esietendus suvel Põhuteatris, kui olime Euroopa kultuuripealinn.
Nüüd, kui Eesti kultuuriminister on Indrek Saar, kes „Hamletis” Poloniust mängis, on paras talle soovitada: tehke ministeeriumis selline raha, mille jagab vaid minister, oma kultuursusest lähtuvalt, ja millega ta toetab me teatriuhkuse maailma viimist. See raha võiks olla ka järgmisel ministril ja mina ja teisedki ehk saaksime siis selle järgi, kellele minister toetuse annab, aru, kust me tuleme ja kuhu läeheme.
Oma hoidmine on ka Eesti riigi asi
Siit siis nüüd õigustatud küsimus, mis oleks selle suve lavastus, mida tuleks hoida ja mille elu pikendada. Minu tunne ütleb, et selliseks lavastuseks on Viinistul mängitud „Libahunt”. See on lavastus, millel õnnelikult koos kõik tipplavastuse tunnused. Kitzbergi näidend on Eesti oma ja pole saja aastaga oma aktuaalsust kaotanud. Enamgi veel, on seda juurde saanud. Sellel lavastusel on lavastaja küll jakuut Sergei Potapov.
Lavastusel on oma käekiri, oma märgikeel, lavastus räägib eestlastest ja rabab maailmatukset. Oma ja võõra teema on igavikuline ja puudub kõiki vähegi mõtlevaid teatrivaatajaid kogu maailmas. Kõrvalteemana on ülivägev see, kuidas lavastaja käsitleb meile vägisi peale sunnitud usku. Üks teemadest, mille me ehk väikese riigi rahvana peaksime selgeks mõtlema kohe: kas me okupatsioonist tulnukatena oskame olla vabad või tahame saada okupeerijateks.
Selles lavastuses on kõik näitlejad kohal ja ületavad ennast, loovad rollid ja toetavad teist ja teineteist. Ollakse ise ja ollakse koos. Mitte vähetähtis ei ole see, et lavastuses on olemas kujundlik keel. See keel, mille mõistmine meil ja ilmselt ka maailmas noorte hulgast hoopis kaduma kipub. Lavastuses on uhkelt ühinenud vana ja uus maailmatunnetus ja see on üsna ebatavaline tänases peavooluteatris meil ja mujal.
Ma nägin seda lavastust neli korda ja ikka oli see puudutav. Lisaks inimlikule puudutusele, tean, et puudutuse tekkimiseks oli lavastuses mängudele ja mängule lisaks 96 heli- ja 120 valgusevahetust. Selleks ettevalmistatud teatris võib olla ka üle 200 valgusevahetuse, aga renditud tehnikaga suveteatris, kus muidu plats puhas, on see kõva sõna. Umbes sama kõva, kui Alatskivil teist suve mängitud Urmas Vadi loos ja lavastuses „Kus sa oled, Juhan Liiv?” Seal tegi lavastaja valgusepuudusest vooruse ja jagas publikule taskulambid, et nad näeksid oma silmadega seda, mida hetkel õigeks peavad.
Ja see eestlasest vaataja, miskipärast ma ikka mõtlen sellele, et teatrisse tullakse otsima sed, millest ühiskonnas puudust tuntakse. Mis see on mis meie rahva teatrisse toob…
***
Olen aastaid tagasi nõuks võtnud, et ei kirjuta teatrist, mis mulle ei meeldi. Ehk siis vaid, kui lavastus mind nii segab, et ma isegi lahkuda ei saa. Tunnistan, et sellist lavastust viimasel kümnel aastal Eestis pole tehtud.
Kolm lavastust, mida sel suvel mängiti, mis jäid nägemata ja mida tahaks näha tuleval suvel:
Grace ja Glorie”, lavastaja Vilja Nyholm-Palm, mängiti Rehe küünis Üksnurme külas Saku vallas.
„Werther”, lavastaja Laura Mets, Endla Teater, mängiti Kaelase mõisa pargis.
„Isuri eepos”, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, kontsertlavastus Kodru rabas Albu vallas Järvamaal.
Kolm, mida kui väga head teatrit julgen soovitada sellest suvest:
„Libahunt”, R.A.A.A.M., lavastaja Sergei Potapov, mängiti Viinistul.
„Vereliin”, Ugala teater, lavastaja Margus Kasterplu, mängiti Olustvere heinaküünis.
„Arm”, lavastaja Siim Maaten, Halliste kiriku kõrval Annatares.
Ilmus Maalehes.