„Suletud talude päev” on surnuaed

Kes kirjutaks näidendi põllumajanduskriisist. Ilmselt mitte keegi. Kriis saab enne läbi. Sünnib uus Skype.

Ma olen maakas. Arvan, et sellest küll kunagi kirjutatakse, kuidas sideme kaotamine maaga eestlastele saatuslikuks sai. Enne aga peaks selgeks saama, kellele on kasulik, et me põllumajandus , no ikka see väikepõllumajandus elujõuline ei oleks. Tegelikult ei saa põllumajandus elujõuline olla. Inimene saab ja sealt siis ka põllumajanduse jõud. Piim, jah, ju puu otsas ei kasva.  Mingit mõtlemise arengut näitab seegi, et enam teda maha ei valata. Protestiks kasutatakse tsiviliseeritumaid tegusid. Siga on juba Toompea lossiplatsil ringi kalpsanud ja eks see üks loomapiinamine oli. Kui ma kümmekond aastat tagasi tuttavalt lihaveisekasvatajalt küsisin, mida mul oleks vaja, et maal elades enesega hakkama saada, ütles õppinud põllumees, et miljon krooni. Alustamiseks. Ma seda küll ei mõelnud, aga ikka. See oli 10 aastat tagasi. Mis see veel täna maksaks, see alustamine?

Tänaseni olen veendunud, et me rahvast hoiab elus see, et nad linnadest sõidavad nädalavahetustel maale. See ei lase päris lolliks minna. Märkan vahvaid maakodusid oma retkedel nii-öelda pärapõrgusse, kus seda ei ootaks, et veel elu on. Jah, kaks kodu korraga on kallis ‒ see on mõisniku elu. Mõisnikele teadupärast talumehed tööd tegid, selleks, et nad Toompeal linna kivimaju said ehitada ja neis talvituda. Muidugi on nii, et kui maakodu hoidmistööd valmis saavad, tuleb linna tagasi sõita, aga see, kui pääsetakse asfaldil astumisest veidigi, mõjub nagunii.

Maavanaemade igatsus

Küllap neid veel on, maavanaemasid, selliseid elurõõmsaid, kelle juurde saab linnast sõita ja ei pea kohe hakkama muru niitma. Et saab istuda ja vaadata ja imestada, kuidas ümbritsev elus on, kuidas kotkas ei olegi ainult äpp telefonis, vaid elus lind.

Ma olen Anni Mikomäe lapselaps. Vanema oli lüpsja, sotsialistliku töö kangelane. Käis Stalini matusel Moskvas. Teda pandi ka kõnesid pidama, aga õnneks ei olnud ta ainult plakatitüdruk ja mutt. Mind saadeti suvel vanaema juurde, kui noorukesed isa ja ema kuhugi kahekesi minna tahtsid. Niisugune sundasumine. Teisi lapsi ümberringi ei olnud. Olin üksi. Tahtsin kirjutada, et igavusest õppisin lugema… Tühjagi mul seal igav oli, aga kui sadas, pidin toas passima ja eks siis. Esimene raamat oli Friedebert Tuglase „Väike Illimar”. Teisi raamatuid ei olnud seal võtta ja ju mulle need pildid ses väljaandes avaldasid mõju. Kosjaviin ja kurg ja mis kõik veel. Ei olnud igav.

Ega ma siis mõelda ei osanud, et see jaks ja jõud, mis maa sees, inimesele külge hakkab. Vanaema ja vanaisa siis mu mälu järgi küll ei kurtnud kui raske on tööd teha. Töö tegemise vastumeelsus tuli ikka hiljem, ilmselt siis, kui lugesin Tammsaaret teismelise poisina. Või veel hiljem, kui oskasin noormehena mõelda Salingeri „Kuristik rukkis” Holden Caulfieldist ja iseendast. See oli juba sootuks teine maailm, aga teadmine, et metsakarjamaal juhtub asju, oli minuga kaasas igaveseks. See pikk jutt on mul enesekinnituseks, et need lapsed, kes ikka maale viiakse ja kes sealgi ekraanide küüsis on, et sedakaudu maailma avastada, saavad oma maast tuleva jõu seda teadvustamata ikkagi kätte.  No et see jääb kusagile alateadvusesse alles ja kui seda vaja, siis on ta olemas.

Kuidas puu kasvab

Kirjutasin, et äkki ilmub me teatrilavale näidend sellest kriisist. Kriis on ju põllumajanduse, ei ole maa sees. Puu saab maast jõu kui kasvama hakkab. See on täiesti jälgitav, kuidas puulaps ei saa uues kohas hoogu sisse. Kuidas ta kidub, mõtleb, kas üldse tasub siin kasvada. Ja kui siis plahvatab… Mu jaoks on see ikka üks suurimaid rõõme seda täheldada. Jajah, see kõik nõuab aega. Olen mõelnud, et aja leidmiseks tuleb millestki loobuda. Kirjuks aetud pea muidugi tahaks kõike, tahaks maad ja asfalti. Mõni sellega lepibki ja kummaline, on sealjuures õnnelik ka veel.

Mul on tunne, et me maajõudu täna hoitakse enam kui sellel minu nõukalapsepõlve ajal, kus kuivendati ja väetati, loodust ümber kujundati ja inimest looduse krooniks peeti. Jutt liblika tiivalöögist, mis põhjustab orkaane, ehk natuke seletab mu mõtet. Liblikas ilmselt ei mõtle, et nüüd lendan ja sellest tõuseb torm. Inimene mõtleb ja siis nad, kõik sellised võidumehed, koonduvad linnadesse, kus on kiire. Siis mõtted võimust võimenduvad. Ja tekibki hullus. Jah, põllumajandus, Jan Teeveti kriisinäidend ikka võiks meil olla. See räägiks inimestest. Äkki siis ei ilmuks meedias pealkirju üle päeva, et keegi kuskil jälle tuumapommi katsetas ja sellega kedagi ähvardas.

 

Ilm on imelik

Tartus teatrifestivali vaatasin noorte, lavakas õppivate poiste Jan Teeveti ja Priit Põldma lavastust „Vallutatud”. Peaossa olid nad saanud Peeter Volkonski ja teistesse osadesse kolm noort näitlejannat. Mängupaigaks Tartu loodusmaja ja see lopsaka looduseluga koht oli siis maapealne paradiis. Sõda oli just alanud. Lugu oli lõbusalt absurdne ja valusalt me aega puudutav. Kaks asja  on seal tähtsad: et noored tahtsid seda teha koos Peeter Volkonskiga, et nad tahtsid kokku saada. Said ka. Maa jõu lopsakuse säilitamise kõrval on üks me ajahaigus, et noored ja vanad enam kokku ei saa, üksteist ei kuula, üksteiselt ei õpi… Aga ses näitemängus Peeter Volkonski on Kalle, perekonnanimega Mänd. See Kalle räägib seal üsna Peeter Volkonski oma loo: „Aga seda ikka tead, miks Paapua Uus-Guineas lõigatakse inimestel päid maha? Tead, et neil on kohe spetsiaalne bambusest pealõikamisnuga? Ei tea? Kui laps sünnib, siis tal nime ei ole. Sellepärast minnaksegi öösel teise külla, lapsele nime tooma. Teises külas elab teine rahvas. Mitte inimesed. Vaid lihtsalt teised. Äratatakse magaja üles ja küsitakse: mis on sinu nimi? Kui ärganu ütleb oma nime, lüüakse tal pea maha. See nimi pannaksegi lapsele. Aga paapualaste hulgas võib kohata inimesi, kelle nimi on Nimetu – see on sellepärast, et mõni keeldub oma nime ütlemast või on lõikaja kärsitu ja lööb enne.” Mis siis saab, kui rahval ühel hetkel enam nime pole? Üks identiteet on ära hingatud ja teist pole kusagilt võtta. Kas siis peab see rahvas ka minema kõrisid lõikama?

 

Kirjutasin enne, et mu vanaema käis Moskvas Stalini matustel. Ja maal räägiti Stalini anekdoote. Selle eest pandi ka vangi. Kui keegi kaebas või olid muidu kellelegi jalgu jäänud. Kui vanaema täna oleks noor lavakas õppinud tüdruk, tuleks tal naerda Kalle Männi räägitud anekdoodi peale, kes on enne tõdenud, et mis teile seal koolis täna õpetatakse, kui te anekaid ka ei oska rääkida. „Ma räägin siis ise ühe paradiisianekdoodi. 2001. aasta 11. september. Tornide paradiis. Esimene kaksiktorn jõuab kohale. Paabeli torn küsib: aga kus siis õde jäi? Kaksiktorn vastab: „Tal lennuk hilineb.”” Pisikese pausi peale ütleb üks paradiisitüdrukutest: „Mine putsi.” Muide see on ainus kord, kus selles loos kõlab (meie jaoks veel) ebatsensuurne väljend. Neist tänastest tüdrukutest saavad vanaemad, ehkki nad seda täna ei taju. Ja selles ma ka olen kindel, et nad ei taha koos lastelastega olla ainult loomaaias ja pargis. Metsa tahavad. Sinna, kus on päris elu.

Näe siis nüüd, meil ju valitakse presidenti. Sellist, kes meid ühendaks. Meil on kõigele vaatamata olemas see meid ühendada võiv omailm. Aga sellest ei märka ükski kandidaat rääkida. Ajakirjanikud ei küsi ka, sest meil on Start up ja ei ole enam tõde ja õigust.

Maa jaks ja jõud meid kanda võib otsa saada, me jamame põllumajandusega ja pool maailma on näljas. Ja linnades korraldatakse tänavatoidufestivale. Maamehed plaanivad suletud talude aktsioone. Kas teil labidas on veel kusagil alles? Ma ei mõtle seda otse, et hauakaevamiseks. Labidaga saab puid istutada ja, kui vaja, mõned panevad-võtavad ka kartuleid.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga