Reet Neimar: Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi

 

See jutuajamine on aetud kaks aastat tagasi ja ilmus teatrikülgedel 2007. aasta aprilli alguses. Mõte see lugu siia riputada tuli seoses sellega, et tükk aega on tunne, et oleks vaja sinuga rääkida. Või oleks vaja, et sa kirjutaksid, ajast!

 

Margus Mikomägi

 

Teatriloolane Reet Neimar kuulub nende inimeste vähesesse ossa, kellega ei pea päev päeva kõrval kõrvuti istuma teatris või töölaua taga, et tunda osadust. Temaga üle aastate silmast silma kohtudes on tunne, nagu jätkaksime eile kell pool kuus poolelt sõnalt katkenud juttu. Ja jutt on loomulikult teatrist…

 

…huvitav, miks kõik Vanemuisest rääkides korrutavad ainult Kaljujärve nime? Miks seal kõrval kogu aeg ei vilgu ka Tommingas? Miks üks on üldtuntud ja miks teine ei ole nii tähele pandud? Justkui on, aga ei ole ikka ka.

 

Panin diktofoni käima kohe pärast vastastikust südamlikku „tere“. Soovitan oma heale õpetajale lugeda aasta tagasi Teatrikülgedes ilmunud intervjuud Aivar Tommingaga. Kes muu hulgas ütleb: “Tallinnas, ma tean, Vanemuise teatrit eriti ei aktsepteerita. On inimesi, kelle jaoks see, mis väljaspool Tallinnat, pole üldse mitte midagi.“ Samas intervjuus ütleb Tommingas paaril korral, et ta tahaks teha teatrit koos Elmo Nüganeniga. Siis ta veel ei teadnud, et teeb aasta pärast Aarne Üksküla mantlipärijana Maurust Nüganeni lavastuses „Tõde ja õigus. Teine osa.“

 

Kas näitlejate tase on Eestis alla käinud?

Väga heas elueas, kus esimesed katsed on tehtud, esimene varu on ära raisatud ja uus kiht juba on kogunenud, selles keskmises elueas on meil ikka väga palju meisterlikke, häid näitlejaid. Ma ei ütleks, et näitleja tase on alla läinud. Kuid näitleja pannakse mõnikord lavastuse struktuuri ja mängureeglite kaudu olukorda, kus tal pole võimalustki tervikinimest luua. Seda ei taotletagi.

Vaataja on aga õpetatud vaatama kiirtempos vahelduvat vaatemängu. Ta ei oskagi, ei maldagi haarata näiteks kogu keerukat, mitmemõõtmelist lavastustervikut “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ .

Indrek Sammul on seal toodud kõige ette, Indrek Paas on publikule kõige lähemal. Ta ei võta sellest üldisest atraktiivsest tegevusest, mis laval toimub, peaaegu osa. Tal on kogu aeg raamat käes. Ja kui sa ekstra teda vaatad – see on superroll, kuidas ta kogu aeg kaasa mõtleb. Sa võid jälgida tema sisemonoloogi, see paistab, tema reaktsioonid paistavad, aga ta peab seda mängima nii, et ta ei sega põhitegevust.

Ja publik vaatab temast justkui mööda. Nägi ära, et Indrek on siin, kuid edasi kogu aeg midagi tormiliselt toimub, ja vaataja ei pane teda enam tähele. Ja pärast etendust ütleb mõni, et Indrek ei jätnud mulle erilist muljet, aga oi, missugune Karin! Küsin siis, et kas sa jälgisid Indrekut? Ja vastatakse, et noh, eks ma vahel ikka vaatasin, kui Karin ta juurde tuli. Olen siis soovitanud, et mine vaata veel kord, jälgi teda siis, kui ta üksi on, raamatuga.

Üks teatud tüüpi rezii, ma ei mõtle siin nüüd üldse Nüganeni oma, vaid neid muid, õpetab teataval määral vaataja välja, mida vaadata: kus on action, kus vahetub valgus, kus on grotesk, seda, kus on lärmakas blä-blä-blää, midagi sellist, kus väliselt palju toimub. Vaikset rolli vedamist, kerimist, kus keerab ennast lahti inimvaimu elu, seda ei malda osa vaatajaist enam jälgida. Vaatajal ei ole nii palju kannatust, et avastada niivõrd aeglaselt kulgevat asja, nagu näitleja, rolli, inimese psüühika aeglane avanemine… Ta ei püüa jälgida seda, kus inimene ennast reedab. Püüda see kinni, mis hetkel on tal valus. Selleks peab teda jälgima, aga mujal on midagi, mis tõmbab tähelepanu ära. Ma räägin vanainimese juttu, kes…

 

…ma kuulan küll huviga ja mõtlen kaasa ja see on minu jaoks see jutt, mida vanad targad inimesed peavadki rääkima ja nad ei tohi seda häbeneda.

…kes on harjunud teistsuguse teatriga, kus see, mis on lavastuse seisukohalt tähtis, toodi suurde plaani, mitte valgussõõri mõttes, vaid kuidagi mänguliselt, et see sündmus või repliik oli tähtis, teised tegelased reageerisid selle peale…Tänased noored ütlevad, et ei taha seda näpuga näitamise teatrit. Minul jääb tihti puudu, vastupidi, lavastaja sõnumikindlusest – kindlast osutamisest (ma väärtustan seda, see on nüüd tähtis, see siin on üks kole koht selles loos…). Mul jääb lavastaja suhtest, suhte doseerimisest publikule puudu. Kõik kulgeb ühetasaselt, ebamääraselt – kõik on tähtis, ja miski pole tähtis. Aga noored seda doseerimist ei taha üldse. Mõnikord, kui mina juba rahule jään, ütlevad nemad, et liiga näpuga näidatud, liiga puust ja punaseks. Nad seletavad, et igaüks võib oma mõtetega teatris üksi olla. Ise välja mõelda, mida see talle annab või mida saavutada taheti.

 

Selleks pole vist vaja teatrisse minna, seda võib ka kodus üksi olles teha.

Ma olen ka öelnud, et võib-olla võtate teksti, poete diivaninurka, loete ja kujutluses valmib lavastus.

Me oleme üles kasvanud Panso ütlemise peal, et interpretatsioon on lavastaja õigus ja kohustus. Lavastaja interpreteerib materjali, see on valik, ja see valik peab ennast kuidagi teatavaks tegema, kehtestama.

Praegu on ju absoluutselt teine mudel. Lugesin, Peeter Jalakas ütleb näiteks, et tema arvates peaks teatrikool kasvatama rohkem kunstnikke. Et meil ei olevat sellest eriti räägitud, et nad on loovkunstnikud, et meil õpetatakse neile, et nad on teksti interpreteerijad. Tema tahab kunstnikke, kes on võimelised looma nullist. Ma ei tea täpselt, mis ta selle all mõtleb. Puhtakujulist improvisatsiooniteatrit?

 

Ma küll arvan Jalakast aru saavat. Ajakirjanikke ju ka õpetatakse, et ta on vahendaja ja interpreteerib siis ehk ka natuke, oma mõtteid nagu ei tohikski olla. Ma küll usun loovajakirjandusse. Ajakirjanik ikka tohib luua ja mõelda ja näha huvitavalt ja iga lugu algabki ju nullist. Muidugi on ajakirjanikel ka skeemid ja puha ja mudelid, kuidas peab ja kuidas on õige. Aga see on vaid tehnika, see pole hingestatud. Ajakirjandusel, sellisel, mis mulle meeldib, on hing. Ta on hingega tehtud ja see paistab välja.

See ajakirjandus, millest sina räägid, on väga põnev ajakirjandus, ainult selline ajakirjandus nõuab mu meelest palju ruumi, mahtu. Ega mulle ei meeldi, kui mingit juttu pressitakse kokku. Siis tekib ajakirjaniku ümberjutustus sellest, mida tema külaline rääkis. Siis ei pruugi see enam olla sama jutt ja sama mõte. Mõte võib olla minu, aga mõttekäiku, kuidas ma sinna jõudsin, sa ei saa sisse panna, sest leheruum jääb napiks.

 

Just seda ei saagi panna, mis huvitav on.

Ma lehitsesin uut kultuuriajakirja, seda Muusat. Seal tundub küll, et ruumi on laialt, aga kui juba see võimalus on, siis võiksid jutuajamised vähe pikemad olla. Nad on seal hea nipi leidnud, ajakirjanduslikult väga toreda: esimeses numbris räägivad teatritegijad oma teatrimuljetest, mis nad head näinud on. Andke talle siis natuke rohkem ruumi, miks ta peab seda nagu ankeedivastust lühidaks pressima. Las ta jutustab selle lahti ja pane pildid ka suuremalt ja pildi alla kirjuta, kes näitlejatest pildi peal on. Mind nii jubedalt vihastab, kui äratuntav näitleja on fotol, kuid all ei ole öeldud tema nime. Ma küsiksin sellisele rubriigile topeltruumi.

 

Ütlesid praeguse teatriaja postmodernismiks?

Eks see lähe üle, ta juba maailmas hakkab vananema.

 

Mis siis tuleb?

Ma ei tea, midagi sellist ühest pole veel tulnud, mis oleks sildiga. Minu rõõmuks on Eestis ka veel mitmesugust teatrit. Aga minu meelest kujundavad teatrihäälestust hoopis tänapäeva lehetegijad ja nooremad arvustajad. Mingisuguseid künkaid märgitakse kaardil ära natuke ühekülgsemalt kui teatripilt on. Teatripildis on mitmesugust huvitavat teatrit, aga meedias on eelistatuim praegu väiketeatrite trend.

Infosuund on kujundatud nii, et kui sa tahad midagi kihvti ja nüüdisaegset näha, siis sa pead tingimata minema väiketeatrisse. Mul ei saa olla ometi midagi nende olemasolu vastu – loomulikult on nad mitmekesisust toonud, aga toetades neid, on ajakirjanduslik hinnang läinud suhteliselt üleolevaks või teenimatult karmiks teiste teatrite suhtes. Mulle tundub, et selles mõttes kistakse mõningaid vägisi, ebaõiglaselt jalgupidi pjedestaalilt alla. Eks seegi aeg lähe mööda ja eks needki noored iidolid vanane, ja jälle on uus situatsioon ja jälle uued noored on peale tulnud.

Ma juba vaatan, et Hendrik Toompere on meil klassik. On maestro. See kõik läheb nii ruttu. Ma olen jälginud lavakoolis käinuid alates VII lennust, 1973. aastast saadik. Muutus sisuliselt ei ole nii suur, aga see inimhulk, kes silme eest on läbi käinud… Kui palju neid on tulnud ja läinud ja kui vähe on jäänud. Pikk vaikus!

 

Miks…?

Anu Lamp rääkis mulle kord, et küll me vihastasime su peale oma X lennuga, kui sa tulid esimesel kursusel tundi ja ütlesid, et ärge arvake, et te nüüd kõik, kes sisse saite, selle kooli ka lõpetate. Ja siis olla ma öelnud, et ega kõik, kes lõpetavad, ka ei jää teatrisse. On hästi, kui igalt kursuselt jääb alles kolm näitlejat. Ma ilmselt vahendasin Voldemar Pansot, selle malli ta oli meile pärandanud. See oli õpetajate poolel üldtuntud tõde. Loodetavasti ma neid ei ähvardanud, vaid rääkisin emalikult. Nemad olevat nii kohutavalt vihastanud – meil on nii vägev kursus, tuba andekaid inimesi täis, tema tuleb ütlema, et kolm jääb.

Anu rääkis mulle seda alles siis, kui olime juba ammu kolleegid, ta oli meil õppejõud, ja alles siis, kui oli kord mõelnud, et nende kursuselt ongi nüüd kolm-neli inimest veel teatrisse jäänud. Ma vaidlesin vastu, et on ikka rohkem, aga Anu ütles, ei, sul oli tookord õigus.

Tohutult palju inimesi me oleme Eesti teatris ära raisanud. Neid, kes oleks võinud teha…

 

Kes me?

Meie kõik. Selles mõttes, et teatrisituatsioon ei ole säästlik inimeste suhtes. Kaks kooli kogu aeg toodab näitlejaid juurde. Koolmeistrid rahustavad ennast sellega, et näe, see lõpetaja sai tööd ja see sai tööd, et ei peagi koosseisus olema tänapäeval, et peaasi on töö ja oskus nähtaval olla. Ma olen öelnud, et mind ei panegi veel muretsema see, kas need tööd saavad, kes parajasti koolist tulevad – nemad proovitakse korraks ikka läbi –, vaid, mis saab nendest, kes on olnud neli või kuus aastat, kümme aastat teatris. Nüüd äkki tuleb kellelgi pähe visata ta üle parda. Issand halasta. Enne oli temaga võib-olla probleeme, ta on neist just üle saanud, on leidnud uue hingamise, saanud jalad taas alla… Ja siis ühel hetkel teatatakse, et pole teda enam vaja.

See Ameerika süsteem, kus öeldakse, et mine kuhugi teise kohta, võta oma laps ja riidekapp, mine mujale linna, kus sa lepingu saad… Meil väiksel territooriumil võiks see töötada, aga millegipärast ei tööta. Abikaasa on Tallinnas, laps käib koolis, korter on siin ja liisitud. Kõik loodavad vabakutseliseks jääda. Päris algajal on sealt suure näitlejana välja tulla võrdlemisi lootusetu, kui oled vaid mingite juhuprojektide peal

Niimoodi on see asi, et me ei pane eriti tähele neid, kes osutuvad uute noorte tulijate tõttu justkui üleliigseteks. Või järgmine asi, kus me ei hooli eriti neist, kes on kriisis ja alla käinud ja keda peaks hoopis hoidma ja toetama, aga no kurat temaga, ei saa, las läheb. Edasi on mingisugused vanad ja stampeerunud – kui tuleks keegi, kes hakkaks neilt koorima natukene seda kihti pealt – missugused ilusad vanad rollid võiksid sealt tulla, aga no teada puha, mis ta teeb, paneme ta väikese sutsu peale, teeb ära. Keegi tast enam loominguliselt ei hooli. Kui keegi tahab varakult pensionile minna, siis eriti aktiivselt ei takistata, las läheb, saame jälle vaba koha. Minu meelest võib näitleja igas vanuses löögi alla sattuda ja kogu aeg on tunda mingit hoolimatust. Hoolimatust ka selles mõttes, et avalikkuses ei väärtustata mingeid muid variante kui ainult neid artiste, kes on hittides, kes oleksid nagu tähed. Mingite muude väärtuste järgi näitlejat ühiskonnale ei serveerita, tundub, et ei tule pähegi. See, kes ei ole seriaalis või muusikali peategelane, ega sellest ajakirjandus ka naljalt ei kirjuta. Ma oleksin ajakirjanikuna äärmiselt tähelepanelik nende lavainimeste suhtes, kes ise endast ei räägi.

Ma olin meeldivalt üllatunud, et Lembit Peterson oli ETV “Tähelaevas”. Aga eks tedagi serveerita teatava standardi järgi, väljakujunenud imago kohaselt – temal on oma stuudio, temal on kirik, temal on lapsed. Mis ta tegelikult teatrist mõtleb, ega me sellest saateski eriti ei kuulnud.

Kohman just mitte eriti tagasihoidlikult, et Petersoni teatrimõtteid saaks lugeda Nädalise „Teatrikülgedelt“. Aga Reedaga räägitust saaks veel kolm sisulist lugu, mis, nagu ta ise toimetajana täpselt teab, ruumipuudusel oma järge ootama jäävad.

 

* * *

 

Näitleja on ajastu südametunnistus

 

Reet Neimar: Meil oli niisugune juhtum viimasel sisseastumisel. Seisavad noored inimesed meil viis tükki ees ja juhtub komisjonist keegi Tartu poisilt küsima: „Mis teile seal Vanemuises kõige rohkem on meeldinud?“ Küsitav ehmub: „Vanemuises?“ Küsija ehmub: „Te polegi Tartust?“

-„Olen ikka.“ -„Kas te Vanemuises ei käi?“ -„Ma olen seal sees käinud küll.“

Siis küsib juba nõudlik koolijuhataja: „Nimetage meile viis Vanemuise näitlejat. Need ei pruugi olla teie lemmikud.“ Poiss jääb hätta. Koolijuhataja hiljem kommenteerib, et ta küll ei uskunud, et niisuguse küsimuseni peab jõudma, aga küsis siiski, et olukorda lahendada: „Öelge palun viis Eesti näitlejat.“ Ja siis tuleb: „Normann, Milling, Jan Uuspõld, Peeter Oja, Raivo E. Tamm.“ Täiskomplekt televisiooni sõumehi. Tähendab: näitleja on sõumees, näitleja on tola, näitleja teeb nalja.

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga