Lavastaja ja näitleja Raivo Trass saab täna  75aastaseks. Me räägime sellest, mis teda on läbi nende aastate aidanud säravate silmadega elus olla ja siin oma asja ajada.

Seda, et Raivo Trassi tegi kuulsaks Hans von Risbieteri osa „Viimse reliikvia” filmis, tuletas mulle meelde fotograaf Sven siis, kui me Raivoga oma jutud juba rääkinud olime. Raivo Trass on oma elu pühendanud teatrile. Ta ütleb, et ei kuulu nende hulka, kes teevad suure vahe sisse filmis ja teatris mängimisele. Neid ridu kirjutades tuleb meelde Trass filmis „Mandariinid”. Saatus teeb kummalisi käike. Kui Lembit Ulfsak suri, kutsus Linnateater just Trassi mängima Lembitu osa lavastuses „Tagasitulek isa juurde”.

Raivo, just hetk tagasi tuli uudis, et lisandus 1542 uut koroonasse nakatunut. Mis tunne sus tekib neid kasvavaid numbreid lugedes?

Tead… nõutuks teeb. Hirmu veel ei ole, aga see kõik on ikka väga ohtlik. Lugesin just eilset Sirpi. Kaarel Tarand kirjutab – „Uue kriisi vundmendiaugus”. See on mõtlemapanev lugu. Ta ei anna mingit lahendust, kirjutab, et rahvas ootab lahendusi valitsuselt ja küsib, et kuulge, põllul olija parlament, millega teie tegelete? Kirjutab, et ärge olge ise targad, vaid kuulake teadlaste, asjatundjate nõu.

Praegune valitsus piiranguid kehtestades kuulutas ka kogu meie teatri meelelahutuseks. Mind see küll häiris.

Mis see teater ikka muu on kui meelelahutus. Me räägime kunstist. Tiit Hennoste eelkõneldud Sirbis räägib ilukirjanduse muutumisest. Teater ka on muutunud. Minu jaoks praegusel ajal on teater muutunudki meelelahutuseks enamasti. Isegi kui tehakse mõnd maailmakuulsat klassikalist näidendit, siis tänapäeva lavastajad – neid on ilmselt nii koolitatud – teevad selle magusaks ehk siis publikule söödavaks. Kasutatakse tänapäevast tehnikat, klišeesid, stampe, et pakutu kõigile söödav oleks.

Ma olen alati olnud umbusklik, kui teatris kasutatakse videot. Midagi see ju samas annab… meeleolu, kujundlikkust, osutab millelegi, mida sõnadega ära ei räägi, mida näitleja oma mänguga ära ei räägi… toob juurde mõne uue tahu. Meelelahutus? Mis ses ikka halba on, kui publik sellist meelelahutust ootab ja vajab.

Kellel jah, mis meelt lahutab. Ma seda vana tõde siin kordan, et enne kui midagi lahutada, peaks olema midagi kokku korjatud. Hea teatri eesmärk on ikka seda meelt kokku korjata?

Jah, Margus. Me just tähistasime 100 aasta möödumist Voldemar Panso sünnist. Merle Karusoo on teinud ära vägeva töö, pannes kokku Panso päevikud ja nüüd ka selle, mida Panso on õpetanud.

Teist niisugust meest pole Eestis olnud. Tuleb kindlasti kunagi keegi, kes on selle mehe vääriline.

Panso oli sinu õpetaja ja sa olid tema assistent mitme lavastuse juures.

Voldemar Panso suurim väärtus oli üldistamise tase. Kogu ta olemus kandis seda tõde, et nali ja naer, tõsidus ja traagika on omavahel seotud. Seda ta õpetas meile. Ja see tegi ta suureks.

Tahan jõuda sinna, et kui Pansolt küsida, mis on meelelahutus, vastaks tema kindlasti, et kõik on meelelahutus!

Me vajame meelelahutust, see annab meile jõudu, annab energiat. Muidugi, me peame suutma ka tõsiste asjade üle naerda. Kui me tahame elada, siis peame sellest elust ka rõõmu tundma. Ja muidugi me vajame emotsioone, tundeid, ikka sedasama naeru ja nuttu.

Nojah, nõus.

Sa ei pea üldse nõus olema. Ma lihtsalt tahtsin sinuga kaasa mõelda.

Sa olid Panso lavastuste tegemise juures?

Olin. Siis, kui Panso kutsuti Draamateatrisse peanäitejuhiks, 1970. Teatri kollektiiv võttis selle Panso kutsumise otsuse vastu. Ma olin Draamateatris tööl kuni tema surmani. Mängisin tema lavastustes ja ka lavastasin ise.

1971. aastal kutsus ta mind Estonia parki pingi peale istuma ja rääkis: „Raivo, kui sa tahad olla selle töö neeger, siis tuleb peale töötegemise õppida ja teisi õpetada.” Ja siis ma läksingi lavakasse vanemõpetajaks. Mina lõpetasin kolmanda lennu; neljanda, viienda ja eriti kuuenda lennu juures olin Panso abiline. Ka legendaarse 7. lennu juures olin algusest lõpuni.

1977. aastal läksin Rakveresse peanäitejuhiks, siis jäi suhe lavakooliga kaugemaks.

Voldemar Panso õpetas andekaid inimesi näitlejateks, ometi tuli just teie kursuselt hilisemaid ja tänaseks isegi legendaarseid lavastajaId?

Ikka näitlejateks. Lavastajaõpe lisandus koos 7. lennuga. Mina olen seda usku, et lavastamine ja näitlemine ei ole kaks eri asja. Panso ka ei löönud neid asju lahku. Tema õpetus seisnes selles – näitlemine on mõtlemine. Nii näitleja kui lavastaja teeb heaks see, mida kujundlikumalt sa mõtled ja oskad ennast väljendada. Panso ajal õppinud inimesed, kellest said hiljem lavastajad, olid enamuses ka väga head näitlejad.

Talent nii näitlejatel kui lavastajatel tähendab seda, et sinu kehas, närvikudedes, ajus, südames ja hinges on tahe. Tahe kujutada seda maailma. Teatritegijates peab olema vägi sees. See tähendab meeletut jõudu ja tahtmist.

Sa puutusid kokku ka Panso õpetaja Maria Ossipovna Knebeliga?

Jah. Meenub, et ta lavastas Draamateatris Tšehhovi „Ivanovi”. Peaosa mängis Ants Eskola. Ma olin assitent. Istusin lugemisproovides, aruteluproovides, hiljem ka lavaproovides. Ma nägin, kuidas ta töötas, mõtlesin kaasa. Vahel ta küsis minu käest, et kuidas teile tundub, Raivo Borissovitš? Kes ma siis olin? Aga ma siis püüdsin talle esitada oma nägemust näidendist ja lavastusest. Selle lavastuse tegemine temaga oli mu jaoks nagu teine teatrikool. Mis siis, et ma olin siis juba ise lavakoolis õpetaja. See oli hariv ennekõike.

Oled sa näitlejana omal nahal tundnud, kuidas sa osa tehes muutud kellekski teiseks?

On olnud. Draamateatris, Panso lavastas „Inimest ja inimest”, ma mängisin teises vaatuses sulaspoiss Otti. Rakvere teatris mulle tuli pähe, et meil tuleks teha Raimond Kaugveri romaani „Nelikümmend küünalt”. Kutsusin lavastama Ago-Endrik Kerge ja ise mängisin peaosalist. See roll avas natuke minu mõistust. Sain aru, mida tähendas sõda meestele, kes olid sunnitud sõdima erinevatel pooltel, omade vastu. Mis kannatusi nad siis pidid läbi elama, mis juhtus, mida nad tundsid…

Sa alles mängisid Linnateatris Adolf Šapiro lavastuses, Madis Kõivu kummalises näidendis „Tagasitulek isa juurde”?

Kui Lembit Ulfsak suri, siis kutsuti mind mängima, ja jah, see osa – Nimetu, see kuulub kindlasti sellesse osade ritta, mida mängides muutusin mina ja muutus ka Raivo Trass. Ma pidin sisse õppima, ma ei olnud seda lavastust näinud. Nemad olid seda aastaid mänginud. Ma sain muidugi video, mille järgi õppisin… Ja kuidas kogu trupp mind kõvasti aitas. Proove tegime ka, aga neid ei olnud palju.

See on väga peenike lugu. Ma elasin sinna sisse. See tundus mulle vajalik. Ja kui kord Šapiro siin käis ja seda etendust taas vaatas, minuga, siis ta ütles mulle: „Te saate sellega hakkama!” Lihtne, aga ilus.

Oled linnapoiss, kuidas sa teatri juurde sattusid?

Ma lõpetasin 1964. aastal Männikul keskkooli. Olen Nõmme poiss Nurme ja Vabaduse puiestee nurgapealt. Mu lapsepõlve mängud olid Pääsküla rabas. Kogu lapsepõlv oli hästi emotsionaalne. Meeles on, et elasimegi põhiliselt rabas, soos ja metsas.

Päris kindlasti on minu kujunemist mõjutanud see, et minu emapoolsete vanavanemate kodu oli Virtsus. Kohe sadama lähedal, vastu merd. Seal ma nii viie-kuueaastasest peale veetsin kõik suved. Kui noorel mehel on päeva läbi tegemist – tal on vaja olla mere ääres, sõita parvega, paadiga, kolistada kilomeetrite viisi mööda randa ja otsida, mida meri on kaldale kandunud… see arendab meeletult fantaasiat.

Aga kool?

39. keskoolis olid väga noored õpetajad. Nad olid hirmus aktiivsed kõiges, tegime isetegevust, sporti ka. Orienteerumine oli meie koolis väga populaarne. See andis mulle oskuse annast maastikus määratleda.

Koolis tehti lasteoopereid. Ma seal ka laulsin ühte rolli. Mul on meeles hästi etendus, mida me mitmeid kordi mängisime – „Hõissa, pulmad”. Õpetajad ja meie kogusime materjali, mismoodi pulm käis. Mina mängisin isameest. Mängisin seda nii, kujuta ette… olin nii hoos, et õpetajad käisid mind peale etendust nuusutamas. Äkki ma lõhnan millegi järele. Saad aru küll. Aga ei mul ei olnud neid lõhnasid. Nad olid üllatunud ja kui ma hakkasin kooli lõpetama, siis nad mulle sellest kahtlusest rääkisid. Sest ega mina sellest siis aru ei saanud, miks nad mulle nii nina alla poevad. See kõik andis ilmselt tõuke minna just näitlejaks õppima. Lapsena kogutud aardeid oli ja on hiljem elus vaja.

Valmistad sa pragu mõnd uut lavastust ette?

Ma läinud suvel lavastasin Luunjas Hendrik Visnapuu näidendi „Keisri usk”. See näidend pidi 1939. aastal esietenduma, aga tedagi miks, baaside leping, jäi see tol korral ära. Näidend räägib sellest, missuguses jamas, kui raske oli eestlaste elu 19. sajandi keskpaiku Eesti külas. Ühelt poolt mõisnike ja kiriku surve ja siis lootuskiir, hakkab liikuma kumu, et need, kes lähevad Vene õigeusku, need saavad maad. Saavad toetust Vene riigilt. Selles lavastuses on suur trupp, kaasa teevad ka Luunja inimesed. Vaat ja see peaks nüüd uuel suvel, jälle juulis, tulema uuesti, kui katk lubab. Peab tegema ka üsna tõsiselt kordusproove.

Jah, seda lavastust on palju hea sõnaga meenutatud, tore, kui saate veel mängida. Aga on midagi uut ka plaanis sul?

Ma tegelen eelmisest suvest peale metsavendade teemaga. Lavastus peaks tulema metsavendluse ideoloogidest. Mulle ei meeldi siin see ideoloogia sõna, aga paremat ka praegu ei leia. Üks tegelastest on saarlane Ants Kaljurand, ehk Hirmus Ants, aga neid on mitu, mitu. Nad tegid… hulle tükke muidugi. Aga milliste lootustega nad elasid, mida nad mõtlesid, mida nad ootasid, vaat see on hästi põnev. Urmas Lennuk kirjutas selle näidendi esimese versiooni valmis ja nüüd me töötame sellega edasi.

Olen kogu elu püüdnud võõrkeelsetele väljenditele leida eesti keelseid vasteid ja neid ka kasutada. Miks Porto Franco ei võiks olla Vana Sadam. Vana Sadama kvartal? Küllap leiaks veele midagi sobivamat, aga see, mis meil praegu keelega sünnib. Pehmelt öeldes ei rõõmusta mind.

Kellega ja kus sa seda teha plaanid?

Ma ei saa seda veel öelda. Jutt on noortest meestest, aastates kolmkümmend. Olen oktoobrist saadik tegelenud näitlejate otsimisega. Olen mõned leidnud, sealhugas ka väga tublisid harrastajaid. Noori poisse on praegu puudu. Olen mitmetega rääkinud, aga tehakse mitmeid filme ja noored mehed on ennast juba sinna ära lubanud. Muidugi kui seda suve täiesti kinni ei keerata.

Keda sa „Apteeker Melhiori” filmis mängid?

Seal on kolm eri filmi, mina mängin teises „Apteeker Melhior ja viirastus”. Mängin ühte kaupmeest. Mul oli seal tore, mulle istus. Näis, mis ekraanile jõuab.

Mina seda usku ei ole, et kinos ja teatris peab täiesti erinevalt mängima. Kino nõuab muidugi suurt loomulikkust. Nii ühes kui teises peab näitlejal sees olema sõnum ja idee,mida mängida.

Too mõni näide?

Kümmekond päeva tagasi kutsuti mind kinokooli 3. kursuse filmitöö juurde mängima. Võtted kestsid kaks päeva ja toimusid Puise ninal. Päris lageda peal, jäise mere ääres oli ehitatud põlenud maja, kus me sõime. Filmi mõte on selles, et sõda käib ja üks sõdur põgeneb kaevikust ära ja satub selle põlenud maja juurde, kus perekond sööb. Me tegime selle ära. Natuke külm oli loomulikult, tore trupp, noored filmiüliõpilased. Ma vaatasin, kuidas nad teevad, ja nüüd kodus mind kummitab see situatsioon, see loodus, need inimesed. Sellise mõjuga oli see kõik mulle, nagu näeks ma viirastusi.

Ma arvan teadvat, miks. Sellepärast, et sa tead Puise nina tähendust, seda, et see oli koht, kus eestlased venelaste okupatsiooni eest üle mere põgenesid.

Õige, minule see oli nii. Enamus neist seda ei teadnud. Ma rääkisin neile, mis siin on olnud. Minu vanaisa koos oma tütardega ja teistega sõitsid üle mere Rootsi. Küll mitte Puisest, aga sealt natuke lõuna poole jäävalt Rooglaiult. Ja seda mineku juttu ma kuulsin alles aastaid hiljem Rootsis oma ema venna käest.

Admiral Pitka pöördus Puise ninalt tagsi, sest ta jäi hiljaks ja ei leidnud enam paati, millega minna. Kui tähenduslik see kõik – noored, film ja ajalugu. Huvitav on selliseid asju teha. Lähed appi, mitte õpetama. Ma ei sekku nende töösse, aitan näitlejana nii palju, kui saan. Ootan käsklust võte ja pean kujutama midagi. Näitleja töö mõnu ongi see, et kui see tegemine läheb sulle hiljem ka korda, tekitab mõtteid. Ma ei tee seda tuimade silmade ja rumala naeratusega. Mõeldes vaid honorarile. Ei, ei.

Kuidas sa ise sõnastad oma peamise teema lavastajana?

Hakkan kaugelt taas. Teisel kursusel andis Panso meile ülesande tegeleda rahvalauluga. Muistenditega, rahvakultuuriga. Mind see innustas. Rahvatarkused, kõnekäänud, mõistatused… Olin seda näinud Virtsus vanaema juures, mulle see istus. See on mulle sisse jäänud ja ma olen seda edasi arendanud. Eks ma olen ka Inglise ja Ameerika meelelahutust pidanud tegema. Aga suuremalt jaolt olen lavastanud Eesti autorite näidendeid, Eesti algupärandeid. See ongi minu kreedo ja usutunnistus. Kui palju kannatusi on Eesti rahvas läbi elanud. Need tuleb ära tunda, üles leida ja lavale panna, need tuleb endale südameasjaks teha. Meelelahutus…

… just. Luba mul nüüd olla irooniline. Sa näitad Eesti rahva kannatusi ja selle taustal tegelikult oled uhke ja kutsud teisi ka üles uhke olema, et me oleme elus ja ellu jäänud. Seda ikka küll meelelahutuseks ei saa nimetada.

Oh sind. Ma arvan niimoodi, et hetkel Eesti teatris mõeldakse asjadest lihtsamalt ja eriti südant ei valutata. Saab jah kergemalt. Saab mängida mokaotsast, imetledes enese kehalisi võimeid.

Teatrikriitikuid ja uurijaid tulek õpetada lavakoolis

Raivo Trass

Mind kummitab see juba aastakümneid. Meil Eestis on hulk teatrietendusi kirjeldavaid hindajaid, muljendajaid. Kuid keegi, vähemalt tänapäeval, teatrikooli ja enamasti ka teatri sisemise eluga kokku puutunud. Nad on väljaspool ja hoopis teises mullis, keskkonnas. Neid õpetavad inimesed, kes istuvad laudade taga, nende kohta saab öelda, et nad on uurijad, aga samas on nad ka omal moel bürokraadid, sekretärid. Nii kujunebki välja koolkond, mille on vähe pistmist elava, tegeliku teatrikunstiga. Loomisega.

Siit minu mõte: tore, et Tartu ülikoolis on koht, kus õpetatakse teatrihindajaid, ajaloolasi, kriitikuid, aga minumeelest peaks see kõik olema koondatud Eesti Teatri ja Muusika akadeemiasse. Lavakunsti kateedri juurde, kus noored omavahel suhtleksid, õiendaksid ja tegelikkuses seeläbi mõistaksid, mis on see teatrikunsti iva ja tuum.

Ilmus Malehes, pildistas Sven Arbet.