alt

Puudu(ta)v kultuur 6: Substants, põhk ja vereliin

„Vereliin” on väega sõna ja mul on rõõm, et selle toob ehk üldkasutatavaks teater. Uue näoga  Ugala siis ja lavastaja Margus Kasterpalu. Ma ju ei teagi, ehk elame selles ajas juba, kus seda sõna peaks eestlastele tõlkima. Praegu saab selle meisterlikku tõlget vaadata Olustvere mõisa heinaküünis. Lavastuse kavalehel kasutatakse küll sõna „reheküün”, aga see tundub mulle üsna sobimatu. Rehi on rehi ja küün on küün. Küünides hoiti heina. Ja heina tehti selleks, et lehmi ja hobuseid toita, lambaid ka.


Rakvere ja Ugala suvelavastustel noppisin kaasa ajalehed „Rakvere teatri suvi” ja „Ugala teataja”. Neid lugedes-vaadates veendusin taas, et Eesti (sõna)teater vajaks korralikku tutvustavat väljaannet. Ei tahaks neid väljaandeid arvustada, aga võrreldes sellega, mida teatrid pakuvad laval, on tegu siiski ebaprofessionaalsete lehekestega. Tõsi, nad täidavad oma eesmärki, tutvustavad jooksvaid etendusi ja muutunud teatriolusid, aga fotode, trüki, teksti kvaliteet asja tuum… Jah, ma tean, küsimus on rahas, selles ka, et tegu on n-ö kõrvaltegevusega.
PR-tekstid PR-tekstideks, eks neid pea ka olema, aga olen alati mõelnud, et kui teater on elus kunst, tuleb sellest kirjutada elusalt. Kui teater on loominguline, tuleb temast kirjutada loominguliselt. Muidu võib hakata vahendus asjale vastu töötama ja võib mõjuda kultuuri tapvalt.
„Ugala Teatajas” on mu jaoks peale informatsiooni näiteks üks nupp, mida oleksin tahtnud näha hoopis suuremalt ja mõtteavaramalt. Kirjutajaks on lavastuse „Vereliin” kunstnik Liisa Soolepp. Tema lavakujundus on ühtaegu ootamatu, vaimukas, minevikku tänapäevaga siduv, teksti, lavastajat ja näitlejaid toetav. On teatraalne ja elus ka omaette. Selles kunstnikutöös on tõelist mastaapi!
Eelkõneldud nupp (kahjuks on tal ka mitte midagi ütlev pealkiri “Teater tänab”) puudutab põhilist teemat, seda, millest tuleks publikule-lugejatele suurelt kõnelda, eriti põgusalt. Kunstnik selgitab tillukesel pinnal, miks kasutas kujunduses põhupakke. Ütleb, et tema jaoks on „Vereliini” lavakujundus maailmamudel. Nii napilt kui olla saab saan tekstist teada, et pakitud põhk peaks andma edasi kahe peategelase seisundit ja sisemist atmosfääri. Ma ei taha norida, sest see lava, need põhupakid tegelikkuses tõesti toetasid näitlejate meeleseisundeid ja tegevust ja mõtteid, andsid mängule igaviku mõõtu.
„Põhk on minu jaoks substants, kust on kõik elumahlad välja jooksnud, kuid teisalt peitub selles ka uue elu loomise potentsiaal,“ kirjutab Liisa Soolepp. Ma saan tekstist aru, ent tõlkida tuleks „substantsi” ja „potentsiaali”. Ma muide usun, et Liisaga sellest rääkides saaksime üsna hästi hakkama tõlkimiseta. Jõuaksime erinevalt nupu sisust sinna ka, et lavakujundus ei ole ainult laud ja tool ja reheahi, olustik. vaid saab olla ka maailma mõtestav suur kujund, et lavakujundus saab rääkida ja elus olla. Küllap on kunstnik sellest palju mõelnud ja oskaks sellest rääkida nii, et see me kõigi mõtteid avardaks.
Kui nüüd üldistada, siis just „Vereliini“ esietenduse järel taas mõtlesin sellest, kui vähe me kõneleme grimeerijatest, kostümeerijatest, lavameestest, butafooridest… Valgustajaid ja helimehi on, jah, hakatud kunstnikeks nimetama, mis siis, et alati ei peaks. Nagu teater näitlejate jaoks garderoobist alguse saab, saab ta vaataja jaoks alguse piletöörist teatriuksel. Ma tean, et see terviku tavaliselt varju jääv pool on huvitav!
Korraks „Vereliini” põhu juurde tagasi põigates: põhk on elukeskkond, mis just kuivades ja mädanedes, inimese eluga võrreldes surres, loob uue elu, seal elavad vajalikud sitikad ja putukad. Põhk on vajalik selleks, et ei katkeks looduse vereliin. Ka sõna „substants” on omamoodi põnev, ladinakeelne „substantia” tähendab olemise alust. Jah, muidugi, kes kõik ei ole sellest mõelnud… Ja kunstnikul on õigus, lavastus „Vereliin” tegelebki olemise alustega.
Sõnata „substants” ei pääse muide ka Rakvere teatri leht. Väljavõttes „Maailma parima küla“ blogist öeldakse: „Ühelt poolt on kirik selgelt objekt linnapildis, teisalt aga on mingi substants, mis ei ole müüdav ega ostetav.“ See looke kisub kahjuks selgelt usupropagandaks, mida, mul on tunne, ei peaks vähemalt taolisel moel ühes teatriväljaandes olema…
Oma teatrilehed on Draamateatril ja Linnateatril, Vanemuine paneb kokku ajakirja „Ramp”… Igal lehel ka on oma „kild”, aga teatripildi tervikut sest välja ei loe… Tuleb meelde anekdoot, kus panga ees pirukaid müüv habemega vanamehenäss ilma rahata pirukatahtjale ütleb: „Ajaa. Meil on pangaga kokkulepe. Mina ei anna laenu ja pank ei müü pirukaid.”

altLugu ilmus 25.juuni Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga