“Pea vahetus” on noorte eluusu tunnistus

Margus Mikomägi, Rapla

Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud näidend “Pea vahetus”otsib ja pakub väljapääse keskpärasuse triumfikäigul kulgevast maailmast. Lavastus on kantud alguskokkukõlast.

Maailm on jõudnud sesse järku, kus kehtib ütlemine: “Kiitkem keskpärasust, siis ei juhtu mitte midagi.” Tänane teatrinoorte põlvkond on sest aru saanud varem kui eelmised ja astub sellele vastu. Pühendunult, elus olles. Nüüd on see tuleva põlvkonna vaim õnneks ka teatrilaval näha ja kuulda. “Pea vahetuse“ lavastus on kantud usust paremasse olevikku.

 

 

Kaks pead Märt Avandi ja Priit Võigemast.

Lavastuses hingab peale peategelaste ühte vaimsusest kantud hingamist kammerkoori jagu noori inimesi – orkester. Tundub, et öelda “Pea vahetuse” peategelasteks Märt Avandi ja Priit Võigemast pole päris täpne. Nad tõsi küll tõestavad oma suurepärast mõtlemise, näitlejaks ja inimeseks olemise kõrgvormi eeslaval. Mis saaks aga siis, kui neil ei oleks orkestrit seljataga, ja dirigenti kas või kusagil raudteejaama valjuhääldis. Siis ehk oldaks üksi? Koosolemise õnn, ka selle mõistmine on suur õnn, mida paljud ehk enam tahtagi ei oska. Lavastuses ollakse koos, kõik tegijad iga toll, iga hetk. Iga hingetõmme laval täidab eesmärki, kutsub publikut mõtlema alguskokkukõlale, arusaamisele, et parem maailm ja elu võiks olla, siis, kui inimesed nii palju ei vastanduks. „Pea vahetus“ kutsub mõistma ja ei mõista hukka. Näidend ja lavastus on tõestus sellel, et noored saavad aru sõnast “vastutus” ja on kantud aukartusest elu ees.

Uku Uusbergi näidend ja lavastus on teatrikeelne vastus vana lavastaja Jaan Toominga loole “Kiri noorele näitlejale”. Seal Tooming muu hulgas kirjutab: “Harva küsib näitleja, mis tähendus on ta elukutsel, mis ülesanne tal elus on ning mis mõte on teatril üldse.” Seesama Jaan Tooming on öelnud, et muusika mõjub vahetult ja teatrietenduse ideaaliks võiks olla muusika või luuletus. Uku Uusbergi ja ta mõttekaaslaste teater on sõna otseses ja ka kaudses mõttes kantud muusikast ja luulest.

“Pea vahetust” vaadates tekkis mitmeid korda pähe seos aastate taga nähtud Lembit Petersoni lavastusega tollases Noorsooteatris, “Godot`d oodates”. Samuel Becketti Vladimir ja Estragon sarnanevad Uku Uusbergi kirjutatud ja lavale toodud kahe muusikuga kas või selle poolest, et kannavad edasi kohati naiivsena tunduda võivaid põhiväärtusi. Ausust ja armastust ennekõike. Kannavad olemise talumatut kergust. Lavastus astub vastu iga toll just vaimsele keskpärasusele ja selle kiitusele.

Üsna võimas on ses imes ka see, et noort teatrimeest Uku Uusbergi nagu ka tema kaaslasi saab nimetada vanameistriteks. Vanameistrite loomingut iseloomustab enamasti vormikeele lihtsus ja täpsus, üleliigse sekeldamise puudumine, tasakaalukus, isegi aeglus, mõtte ja keele ja väljendusvahendite täpsus, tõsidus ka koomilises, suurepärane loomingulise atmosfääri loomise oskus, ülim ausus ja oma tõde… see kõik on noortel autoritel, näitlejate ja muusikutel juba olemas. Erinevalt „vanameistritest“ on see aga uus, nii uus, et paneb ootama, kuhu nad jõuavad aastate ja kogemuste kogunedes. Kas uude ja paremasse maailma? “Pea vahetus” näitab teed igatahes. Mõjuvalt.

Lavastaja Lembit Peterson ütles 2008. aasta oktoobris: “Ma hindan teatris kõike, mis kas või veidikenegi aitab kaasa inimeste avanemisele. Armastusele.” “Pea vahetus” teeb seda tõesti, teeb haiget saamise piiril. Olge hoitud ja teadke, et kõik, mis on oma, on uhkuse, mitte häbenemise asi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga