Tänane Meleski. Küla ainus 21.sajandi märk oli plastmassist, nelja piskese rattaga, kirevate kirjadega prügikast. Et andke oma raha kohe meile. See tundus selles maakeskkonnas nii jälk, et ma isegi ei pildistanud.

Priit Pedajas on Meleskissse klaasivabriku tekkimise ja hääbumise loo lavastamisega Ugala teatri inimesed taasühendanud loominguliselt erksaks teatriks.

Mats Traat on kirjutanud mastaapse näidendi, kus sees üks erinevatest lugudest koosnev ajas kulgev lugu. Priit Pedajas on selle näidendi lavastanud tundetäpselt ja vaatemänguliselt. Näidendis räägivad ja mängivad Ugala näitlejad vaatajatele Meleski klaasivabriku loo alates sünnist 1792. aastal. Lugu liigub läbi aja, kui näiteks Meleski 10 jala kõrgune peegel 1851 Londonis kuldmedali sai, ja lõpeb vabriku surmaga sel ajal, kui Eesti rahvas ennast vabaks laulis.

Priit Pedajas kasutab klaasitehase ruumi meisterlikult, kõik mängib kaasa – valgused, elav tuli laval, laes rippuv suur vankriratast inspireeritud ja me, eestlaste jaoks juba pisut kitšilikki kroonlühter küünaldega, lagunenud dekoor…. Selle keskel üha rolle vahetavad näitlejad ja mistahes ajal ikka sama muutumatu mees, klaasimeister Arne Soro. Klaasimeistri esimesel lavaletulekul tekib hetkeks mõte, et tegu on püssimehega, aga ta seljas on hoopis klaasipuhumise piip. Sealt saab alguse mõtete ahel.

Lootust süstivalt

Selle lavastuse mõjuvamad hetked on, kui Priit Pedajas ja näidendi muusikaline kujundaja Peeter Konovalov lasevad Kairi Leivol laulda me rahvalaulu. Laval sündivate traagiliste sündmuste ning seda saatva müra ja vähema müra taustal mõjub me regilaul imeliselt puhtalt, selgelt ja, mis peamine, päästvalt ja lootust süstivalt. See laul ja esitus on maitsekas ja napp kõigele lisaks. Lausa füüsiliselt tajutav on vastuhakk ja vastukaal me pärimuse tänasele väikekodanlikuks madaladamise sündroomile.

Jah, kord on see juba sündinud Ugalas, kui Jaan Toominga lavastus „Kihnu Jõnn“ teatri ellu äratas. Priit Pedajas mu meelest targalt kordab seda fenomeni, ühendades oma lavastuses ühiseks kunstiliseks jõuks kõik lavatagused, lava ümbritsevad ja lavapealsed jõud. Tundub pisut uskumatunagi, aga see toimib. Usun, et ka Meleskisse jõudev publik tajub selle ära ja tuleb neid näitlejaid sootuks teistes rollides vaatama ka Ugala teatrisaali.

Hästi sümboolne ja habras on me hääbuvate meistrioskuste ajas see, kuidas Priit Pedajas on aega andnud klaasimeistri klaasipuhumise stseenidele. Need on omas rutiinis rituaalsed ja etteennustamatud – mis sealt nüüd tuleb?

Loe edasi Läbi klaasi tähtede poole →

Isa ja Poeg, poeg on vanem. Peeter Rästas ja Toomas Suumann. Andres ja Indrek kas voonakesed, aga Vargamäel. Foto: Liisa Soolepp

Vargamäe voonake”

– Autor A. H. Tammsaare, Urmas Lennuk
– Lavastaja Urmas Lennuk
– Lavastuskunstnik Liisa Soolepp, Urmas Lennuk
– Muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll
– Osades Toomas Suuman, Peeter Rästas, Anneli Rahkema, Liisa Aibel
– Esietendus 28. juulil Vargamäel

See lugu ilmus esimest korda Maalehes.

Kellele on tarvis haridust, mis õpetab soos sood nägema !? Mis kasu on ühel rahval haridusest, kui tema ei õpeta inimesi soos rukist nägema!?“ küsib vana Andres oma pojalt Indrekult 2012. aasta suvel Vargamäel .

Vargamäel mängitakse Urmas Lennuki lavastatud ja kirjutatud näidendit „Vargamäe voonake“ Alguses oli sõna, teab Urmas Lennuk ja nagu kõik varasemad kirjanik A.H.Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“ inspireeritud lavastajad (teiste hulgas Andres Särev, Voldemar Panso ja Elmo Nüganen), kirjutas ka tema, dramatiseeringu (ma siinkohal tahaks lavastaja kirjutatud teksti kohta öelda näidend) ise.

Lavastaja ja loo autor Lennuk, koos nelja näitlejaga, küsib Tammsaare muuseumis keset Eestimaad seistes, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Urmas Lennuki nägemus meist on Tammsaare toel, või hoopis vastupidi, elulootust andev.

Loe edasi Keda voonake usub, selles on küsimus →

“Tühermaa” lavastaja Eestis, Marat Gatsalov koos oma tütrega, pärast esietendust Viinistus. Mõned tunnid varem tappis hull Norras inimesi. Täna on selgunud, et kõige noorem hukkunu oli 14 aastane. Alljärgnev lugu ilmus ajalehes Nädaline teisipäeval 26.juulil.

Me siis sõitsime Viinistu poole, kui hull mõrtsukas Norras noori inimesi tappis. Väga öösel, kui olime vene kirjaniku Anna Jablonskaja näidendi „Tühermaa“ esietenduselt Raplas tagasi, ütlesid internetilehtede suured pealkirjad, et Norras… ma siis ei mõelnud veel.

Selle näidendi autor, mida tol õhtul Viinistu katlamajas mängiti, suri 24. jaanuaril 2011 Domodedovo lennujaama pommiplahvatuses. Kusjuures see vene Anna lendas Moskvasse vastu võtma auhinda oma näidendi eest. Anna Jablonskaja oli Vene uue draama liikumise vaimne juht ja jäi vaid 30aastaseks.

Kui aasta algul see pommiplahvatus maailma taas terrorismist Venemaal rääkima pani, mõtlesin – hullus liigub meile üha lähemale. Esimese hooga Norra katsumusest lugedes ma seda ei mõelnud. Laupäeval Võrtsjärve ääres Eesti jahimeeste seltsi suvepäevadel nende muretust pealt vaadates mõtlesin just Norrale ja meestele, kellel on relvad. Elus pilt ja kujutluspilt oli pehmelt väljendudes hirmutav.

Näidend „Tühermaa“ räägib mehest, kes peab ennast leegionäriks, roomlaseks. Ja leegionär tapab ja treenib, et teda ennast ei tapetaks. Tema meelest on võitlusoskus elu ja surma küsimus ja ta õpetab võitlema ka oma väikest poega. Tühermaa tähendab inimeste tekitatud vaimset vaakumit.

Loe edasi Tühermaa teevad tühjaks inimesed →

Margus Kasterpalu, Saueaugu teatritalu peremees, kutsub kella helistades sõbrad esietendusele.

Tasandikkude helinad

Autor: Jaan Kruusvall

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Kunstnik: Liisi Eelmaa

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundus: Jaak Jürisson

Mängivad: Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Tõnu Oja, Pääru Oja, Katariina Kabel

Esietendus: 14.juulil, Saueaugu Teatritalus Läänemaal, Martna vallas

(See lugu ilmus pisikeste toimetaja kohendustega ajalehes Postimees.)

Elu on ülekohtune, aga ometi elame, nuusutame tõrva ja värskete palkide lõhna, kuulame tasandikkude helinat, paneme tähele pääsukesi taeva all.

Jaan Kruusvalli näidendist ja sellest, kuidas see valus-habras, katkestusi täis elude lugu Saueaugul vaatajale jutustatakse, on raske rääkida. Igavik, üksinduse painav valu me sees ja mõttetuse rünnakud. Kuidas elada selle valuga ja olla õnnelik ning uskuda, et elu on targem kui inimesed?

Loe edasi Mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks… →