Monoloog

Ärdunsoldani pärisnimi on Puhastus

Lisa kommentaar

alt

Helve Nurk (Laasu), Jüri Kaldmaa (Ürg), Ursula Noor (Nall) Ärdunsoldan 2012 Vilde teatris. Foto:Kristjan Teedema. Pilt on tehtud kontrolletendusel, 30. märtsil 2012. Foto: Kristjan Teedmaa.

 

alt

Rein Annuk – Jammar ja Ärdunsoldan . Sander Soo, pärast esietendust 1.aprillil 2012. Foto: Viio Aitsam.

 

alt

Lavastaja Jaan Tooming 1.apriil 2012. Foto Viio Aitsam

 

Jaan Tooming lavastas Tartus Vilde teatris Jüri Kaldmaa näidendi „Ärdunsoldan 2012“…

Teadsin seda ilma kahtluseta, me kolm seal üleval, pilvelõhkuja katusel olime surnud. Kolmekesi olime. Valged juuksed ja valged habemed olid meil ka. Vööni habemed lehvisid.

See hetk, kui kõik sündis, ei tajunud ma mingit erinevust sest olekust, mida ma eluna mäletasin või elamiseks pidasin seni. Teadsin, et mu kaaslased olid sõbrad. Aga seda ka kuidagi kuklaga tundsin, et me ei olnud enam elavatele kättesaadavad mobiiltelefonide ja tavatundega..

Ja siis me seal vahtisime maailma. Ei teinud midagi. Ei rääkinud, nagu meil elavana ikka kombeks oli olnud. Elava mälu oli alles. Oli meeles hoidnud me aastaid kestnud lõppematud vestlused. Igavesti pooleli jäänud jutud. Mida rohkem me rääkisime, seda vähem oli meil kahju sellest, et juttudele ei tulnud lõppu. Teadsime kuidagi kokku leppimata, et need jutud ongi elu. Nüüd me ei pidanudki enam rääkima.

Elus olles jõudsime olla 56, 66 ja 76 aastat vana.Pilvelõhkuja katusel ei olnud maapealsel vanusel enam mingit tähtsust. Selliste vanusevahedega me olime, kui elasime. Surnud olemine ei muutnud midagi. Ma ei mäleta, kas me hingasime. Naljakas on sellele hetkel mõelda ja neid mõtteid üles kirjutada. Ma olin oma sõpradega surnud ometi.

Ja äkki ma tahtsin sealt kõrgelt maa peale. Sõbrad Tõnis ja Ülo hoidsid mind tagasi. Sain aru, et meil oli kokkulepe maapealsesse mitte sekkuda.

***

Loe edasi Ärdunsoldani pärisnimi on Puhastus →

Monoloog

Komödiantide kaardipakki sirvides

Lisa kommentaar

 

alt

Allan Noormets ja Piret Kalda Linnateatri lavastuses “Maailma nähtamatud pisarad”, novelli nimi on “Karu”. Foto: Siim Vahur.

Lugu ilmus Maalehes esmalt.

 

 

Tallinna Linnateatri näitlejad ja lavastaja Elmo Nüganen kinnitavad, et komöödia on teatris kuningas ja näitlejad majesteedid.

Vaheaplausid „Maailma nähtamatute pisarate“ esietendusel algasid arglikult juba lavastuse esiemest pilti vaadates. Loo lõppedes seisis suurem osa publikust palksutades püsti. Braavo hüüti. Teatripublik tahab naerda. Näitlejad suurel laval mängid.

 

Mängu kaardi pakk

Lavastuse kava ostes saab iga vaataja kaasa kaardipaki. Need on mämgukaardid, millel tegelastekse selle näitemängu osatäitjad. Etnedust näinuna ja kaardipakki veel sirvimata tahaks arvata, et üks äss kaardipakis peab olema lavastaja Elmo Nüganen. Ässa staatuses võik ses lavaloos vabalt olla ka valguskunstnik ja kostüümikunstnik (Kostüümid on taaskasutusest pärit) ja muusikalised kujundajad. Kaardipaki tegiajad ei ole miskipärast nii mõelnud. Ässad selle kaardipakis on on hoopis toolipildiga. On kolm erinevat tooli ja üks neit ruutuäss on hoopis kolme jalaga taburett. Ma ei tea, aga mõelda on nii hea, et just Linnatetaris on mitte ainult sõnades vaid päriselt just näitlejat teatriidee tähtsaimaks tegelaseks peetud.

Toolid ja taburett ja üks diivan või hoopis kanapee on selles loos tähtsad tegelased tõesti, ainult, et elama hakkavad nad tänu hästi elusamatele näitlejatele. Ega rohkem kujunduselemente laval polegi. Lavastaja ei ole lasknud lavale ehitada ei rongivagunit, ega katedraali, ei mõisasaali, ega sääskedest kubisevat jõekääru. Ometi on kõik need kohad laval ja vaatajate kujutluses detailirohkelt olemas ilma argireaalsuse raskuseta.

 

Loe edasi Komödiantide kaardipakki sirvides →

Tegelased

Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest

Lisa kommentaar

See lugu ilmus Maalehes.

alt

Katariina Unt 2010.aasta suvel Kurjal, lavastuses “Iha jalakate all”.

 

2012. aasta Eesti teatri parim naisnäitleja on Katariina Unt. Laureaadi tiitli tõi näitlejale Nisa osa enda dramatiseeritud ja mängitud monoetenduses “Nisa”. Laureaadi intervjuule ütleb näitja “ei”, lisades, et tuldagu parem teatrisse.

Mul on üks mälupilt Katariinast, kes siis oli veel Lauk, mitte Unt. Ja kes näitleja on olnud nimest olenemata. Arvan, et aasta oli 2005. Suvi oli ja Raikkülas Paka mäel tehti August Kitzbergi näidendi “Libahunt” proovi. Näitleja said esimest korda pastlad jalga. Libeda tallaga.

Katariina lausa suusatas pasteldega mäenõlval. Lavastaja kamandas, et võta need jalast, kukud ennast puruks. Juba arutati, kuidas nahktaldadele kumm alla kleepida. Katariina ei jätnud jonni ja tegi oma Tiina osa ses proovis just selle suusasammuga, ise põhjendades, et äkki oligi heinaajal pasteldega nii libe, kuid saadi hakkama.

See oli paras balett iidsel Eesti rahva kärajate mäel. Selles proovitegemises oli ka harvanähtavat väge. Eriti vägev on, et see saab tekkida ebakindlast jalgealusest.

Loe edasi Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest →

Epiloog

Kruusvall nagu haiku

Lisa kommentaar

alt

Kummal pool on teisel pool?

Foto on tehtud Vigala kandis nädalapäevad tagasi.

Järgnev teatrivinjett ilmus esimest korda ajalehes Maaleht. Hästi õige aeg ja koht tundus selle taasavaldamiseks siin ja praegu.
Palju aastaid tagasi, kui Jaan Kruusvall polnud veel kirjutanud näidendit “Pilvede värvid”, lavastas Jaan Tooming Ugalas tema tüki “Jõgi voolab”.
Lavastaja tuli esimesse proovi, kraamis välja suure pildiraamatu jaapani haikudega. Vaatasime neid kauneid pilte, ja kui ma õigesti mäletan, siis Tooming luges haikusid ette ja ka tõlkis.
Ei saanud ma, noor ja roheline, toona aru, mis seos on Jaan Kruusvalli näidendil, Jaapani luule lühivormil ja kaunitel loodusfotodel. Pisut hiljem proovides selgus, et seda polnudki vaja sõnadesse seletada – need esimesed proovid haikudega andsid tunnetuse, kuidas seda tükki teha ja mängida.
See meenus, kui vaatasin Saueaugu teatritalus Margus Kasterpalu lavastatud kaht Kruusvalli lühinäidendit koondpealkirjaga “Kustutage kuuvalgus”.

Loe edasi Kruusvall nagu haiku →

Määratlemata

«Tühermaa», eestlased ja Moskva

Lisa kommentaar

 

Vaadake pilte. Need on enamuses ilmumata!!

http://www.goldenmask.ru/press.php?id=1476

 

 

alt

Ühenduse R.A.A.A.M. korraldusel mängisid Eesti näitlejad «Kuldse maski» festivalil.

Lugu ilmus ajalehe Postimeees.

Ega meil Eestis enam Tšehhovi «Kolme õe» moodi suurt Moskva järele õhata. Noorema põlve kunstnike unistused uitavad pigem Londonis ja Berliinis, Pariisis ja Viinis. Vene kirjanik ja krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi ütles juba aastate eest õekeste Moskva ihalusest lugedes, et ei saa aru, mis nad virisevad – soovitas rongipilet osta ja sõita.

Venemaa suurima teatrifestivali «Kuldne mask» otsustajatele meeldis R.A.A.A.M.i läinud suvel Viinistu katlamajas mängitud lavastus «Tühermaa» nõnda, et nad kutsusid trupi seda Moskvasse näitama. Lavastust mängiti suure festivali ühe programmi, «Uue draama» raames.

«Tühermaa» festivalietendusele oli suur tung, osa soovijaid jäi ukse taha. Lavastaja Marat Gatsalov palus Moskvas tribüünile panna 300 istekohta. Erinevalt Viinistu etendusest oli saali üks sein klaasist akendega. Need olid kinni kaetud musta kilega, etenduse lõpus rebiti need akende eest, isa ja poeg jooksid õue ja pidasid lumesõda, hästi lähedalt sõitis lavapilti sisse päris rong. Publik oli lummatud. Näitlejaid, lugu ja lavastajat tänati pika üksmeelse aplausiga.

Et oleks selge, siis kõik Vene teatriasjamehed-naised nimetasid R.A.A.A.M.i teatriks. Ametlikes paberites oli kirjas, et teater on Eestist, Tallinnast. Eravestlustes oli üllatav kuulda, kuidas sealsed teadsid väga hästi, et teater on tegutsenud üle kümne aasta ja et seda asja on kogu selle aja ajanud vaid üks mees, produtsent Märt Meos.

Loe edasi «Tühermaa», eestlased ja Moskva →

Loe, see loeb