Näitleja Jaan Rekkor lõpetab oma kirju lausega: “See on mu elu kõrghetk!”

 

Margus Mikomägi

 

See intervjuu ilmus Teatrikülgedel kolm aastat tagasi. Tol hetkel tegi mees Pärnus vaieldamatult suurrolli. Tema Mogri Märt ja Andres Noormetsa lavastus on ajanihkest hoolimata meeles. Miskipärast jäid mehed ja nende seekordne töö suurema avaliku tähelepanuta.

 

Jaan Rekkor on nii näitleja, et on valmis esietendusejärgsel hommikul alustama uute proovidega. Pärast August Kitzbergi “Kauka jumala” kontrolletendust ja Mogri Märdi suurrolli on Jaan kohe valmis edasi mängima. Näitleja iga toll!

Näitleja on Jaan Rekkor olnud 24 aastat. Kui siia lisada neli aastat lavakooli, siis 28. Diplomilavastuses “Draakon” mängitud poiss Heinrichi ja “Kauka jumala” Mogri Märdi vahele jääb üle seitsmekümne osa. 3. aprillil saab näitleja 48aastaseks.

 

Jaan Rekkor

 

 

Mida see number, seitsekümmend osa, kolm rolli aastas, lisaks sisseõppimised, tähendab?

Ei ole tähtis number. Kontorilaua taga istujale ei ütle see midagi. Ehk tegijate jaoks jah.

Kui ma sain konssi (Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti kateedrisse) sisse ja läksin esimest korda Suvorovi (Kaarli puiestee) tänava maja trepist üles, siis ma ütlesin endale, et poiss, jäta nüüd see moment endale hästi meelde. See ei tohi sul meelest ära minna. Siia sa oled tikkunud ja nüüd hoia seda. Mu unistused ei ole veel kõik täitunud ja otsas, aga ma olen sinnapoole rõõmsalt teel.

 

Kus sa sündinud oled?

Raplamaal, Hõredal. Mis, Aivar Tomminga isakodu on seal? Kus see on, ma elasin oma esimesed eluaastad umbes sada meetrit Hõreda mõisast. Seal oli kaks maja, üks puust, teine kivist. Ma elasin kivimajas ja ühtegi Tommingat seal ei näinud. Kord teatrisaadet tehes võtsin südame rindu ja läksin lapsepõlveradu vaatama sinna. See oli ikka kole, mul ei tulnud sealt meelde ühtegi pilti. Olin kuueaastane, kui sealt ära kolisime. Esimesed kuus aastat.

 

Miks sinust näitleja sai ja veel nii tõsiselt?

Kurat, mis tähendab tõsiselt. Ma ei oska seda öelda, miks. Varajast soovi küll ei olnud. Ehk oli ja arvasin, et see on liiga suur asi, mida tahta. Läksin ju Märjamaa keskkooli järel hoopis ülikooli ajakirjandust õppima.

Noor inimene ju ei tea, mis ta tahab. Väga tugev kirjandusõpetaja teeb sulle ära. Ütleb, et sa oled sihuke poiss, et nüüd pead minema. Ajab sind ja sa usud teda. Ega ta ju ei peta ega valeta sulle. Ja siis hiljem tuleb see teadmine, mida sa tegelikult ise tahad. Igaüks saab eri ajal valmis.

Leonhard Vaide, me direktor ja kirjandusõpetaja, oli Juhan Peegliga tuttav ja ta kohe kirjutas talle ja soovitas mind. Nii ma siis läksin. Pigem oli mul kirjandushuvi, aga mitte huvi ajakirjanduse vastu.

 

On see kirjandushuvi säilinud?

Ole nüüd ikka, ole nüüd ikka. Ma arvan, ja ju ta nii on, et inimene loeb kuskil kolmekümnendaks eluaastaks oma raamatud läbi ja siis on kõik. Eks ma ju võin lugeda davincikoode, aga no ikka ju vaatad raamatupoes vesise suuga ja ostad ka, aga juba selle pilguga, et mis poegadele võiks minna. Ostad mõne entsüklopeedia, mida harva sirvid. Mõtled, et äkki keegi kunagi, et äkki läheb vaja. Et kui pensionile saad, siis loed.

 

Loed siis või?

Ei, see ei ole nii. Kui ma kujutan ette oma puhkust, aega, lähen maale ja siis loen… kui sa oled juba seal maal, siis ärkad ja hakkad nipet-näpet tegema… no ei viitsi ju väga puhata. Kujutluspilt, jah, on väga armas.

 

Milline vahe on teatril, kui sa siia tulid, ja nüüdsel teatril?

See on muidugi juurde tulnud, et teater on ettevõtlus. Päris teadlikult tuleb teha kommertsi. Aga seda tehti siis ka, kui ma teatrisse tulin.

Mulle tundub, et vanasti oli loominguvabadust just lavastajatel rohkem. Hoolimata surutisest. Ma arvan, et nüüd surub rahailm rohkem peale. Peanäitejuhi nahas küll olla ei tahaks.

Ma olen mõelnud, et näitlejad võiksid olla teatrites palgal esimesed viis aastat pärast kooli ja viis aastat enne pensioni. Vahepeal kõik vabaturule. Ekstreemne, aga selles on jumet.

 

Arvad, et sa lööksid seal vabal turul kõva mehena läbi?

Ega vabal turul ei pea kõik kõvad mehed olema. Turul on kohta kõigile. Nooruses ei olegi vaja nii palju küsida ja nii palju teha.

Praegu on minu meelest edukultuse aeg. Vanasti oli töökultus. Et tööle mindi sinna, kus sai tööd teha, areneda, põhja laduda. Praegu vaatan, noored… ma ei tea, mis nipiga Peeter Tammearu rääkis noored Ugalasse. Ega üldiselt keegi noortest näitlejatest Tallinnast jalga lasta ei taha.

Mina tulin Pärnu küll piisava heameelega. Uskusin, et tööd saan ja ei küsinud, et anna aga raha. Pärnus oleks noortele ka täna palju tööd, aga ei taha siia nii väga keegi tulla.

Noorena võiks ju mõelda, et küll ükskord tuleb ka rahateenimise aeg, et raha saab ju hiljem ka.

 

Mogri Märdi jaoks oli raha tähtis. Kas sa 1977. aastal välja tulnud Lembit Eelmäe Mogri Märti nägid?

Jah, muidugi. See on üks põhjus, miks ma teatrikooli läksin. Olin Tartus, kui oli lavastaja Jaan Toominga kõrgaeg. Põrgupõhja, Polonees, Kauka jumal, Veli Joonatan. Ma võin öelda, et Lembit Eelmäe ja Ants Ander on mind mõjutanud hirmsasti. Samme tegema.

Mäletan, et Lembit mängis kõike sajaga.

 

Oled nende aastate jooksul üle elanud nii Endla teatri häid kui halbu aegu ja vastu pidanud.

Muidugi, mis ei tapa, teeb tugevaks.

 

Sa oled vana näitleja teatripildis ju?

See on, jah, üks Raivo Trassi tegu, et lõi siin Pärnus platsi puhtaks. Puhtaks vanadest näitlejatest. Ta lõhkus ära ühe järjepidevuse. See läks kaduma.

Ma mäletan hästi toredaid aegu, kui Peeter Kard meile õpetussõnu jagas. Ta ei tahtnud seda teha, aga me õpetaja ja lavastaja Ingo Normet väga palus. Me olime tulised, jõime, olime hirmus metsikud. Vahepeal pidi keegi meid raja peale kutsuma. Siis Peeter võttis meid ette ja vedas mööda Pärnu joogikohti. Võtsime kõvasti viina ja saime vahepeal tutistada. Ta ütles, et poisid, võtke mõistlikult.

Nüüd… ma draamateatris käies kuulan, kuidas räägivad garderoobis Lembit Ulfsak ja Tõnu Mikiver, mida räägib Eelmaa Sass – see on see. Ma tahan ise kuulata neid vanu näitlejaid.

Ei tohi ära ajada vanu mehi ja naisi, kuigi nad laval võib-olla ei teegi suuri tegusid. Neid on mujal ja muu pärast teatris vaja. See on tõeline väärtus, mis neis on.

 

Lavastajaid on ju igasuguseid, kes on sinu lavastaja?

Priit Pedajas.

 

Mõni lavastaja on ju tihtipeale lollim kui näitleja. Mis siis saab?

Mis siin salata, ikka juhtub. Mina pole süüdi, kui nii on, kui keegi arvab, et on lavastaja. Mina olen näitleja ja teen nii hästi kui oskan. Vahel, jah, ei saagi osa teha mõne lavastajaga. Lavastus on õnnevärk. Miljonite komponentide kokkulangevus, et üks etendus hiilgavalt õnnestuks. Seda kõrvalseisja ette ei kujuta. Minu jaoks on tähtis, kas mängitakse õigesti või valesti, vähem oluline on, kui hästi või halvasti. Muidugi, mõnel päeval meeldib mulle mõelda ka vastupidi.

 

Kas oled vahel nende aastate jooksul teatrist ära väsinud?

Ei ole, vaat mulle meeldib. Ma olen nõus minema homme hommikul proovi jälle. Ma ei taha muud mitte midagi. Muidugi mõtlen, et oh kui tore on puhata, kui suvi on tulemas. Ma kolmandal puhkuse päeval ei malda enam kodus muru niita. See on tore ja lõbus, aga ma hakkan nagu vedrujänes autoga edasi-tagasi tõmblema – vaatan linna, sõidan maale tagasi. Mulle tõesti meeldib proovides. Mulle meeldib see teatrimaailm ja need inimesed.

 

Mida sulle annab mängimine komöödiates?

Oi ma olen neid palju teinud. Ma olen isegi muusikali teinud. Laulnud. Olen neljas muusikalises etenduses teinud.

“Suudle mind, Kate” oli mu jaoks rahvuslik tragöödia.

 

Ja ikka läksid proovi rõõmuga?

Sellega oli nii, et talvel tuli direktor ja pakkus ja me leppisime kokku, et mina lavastajat pikalt ei saada. Teen selle töö ja trajektoori rõõmsalt lõpuni, olgu, mis on, sest seda on teatrile vaja. Raha pärast.

Mul on selline jama, et ma ei saa laulmisest aru. Ma pean viisi ja laulan. Koorilaulust ma saan aru. Aga ma ei saa päris tõsiselt aru, miks inimesed laulavad. Ma ei saa mõttest aru. Ega ma väga pole aru saanud ka sellest, miks on vaja luuletusi kõva häälega ette kanda. Luuletus kirjutatakse paberile ja siis ma saan teda edasi-tagasi võtta.

Jubedaks kisuvad asjad, kui tullakse kokku, tõmmatakse pilli ja hakatakse laulma.

Aga saab ju vahel mõelda ka nii nagu tükitööline, et kui on vaja nii teha, siis teeme nii. Hoidsin suu kinni ja tegin. Täie mahviga kusjuures. Kole tuli tagasi siis, kui enam proove ei olnud. Etendustel kärpisin laule ja siis tulid vastuolud, mul oli mängida ja laulda võimatu. Tükk võeti õnneks maha.

 

Ise lavastada sa pole tahtnud?

Ei ole veel siiamaani. See võimalus on olemas, et lavastan. Ma ei taha teha tavalist lavastajatööd, olla teatris lavastajapalgal. Lavastaja mõtlemine on natuke teine kui näitlejal. Andrus Vaarik on väga hea näitejuht. Samas ma ei saa öelda, et tal lavastaja mõtlemine puudub, tal lihtsalt käib näitleja mõtlemine lavastaja omast üle. Ta oskab mind laval aidata. Ja ta on kindlasti palju parem lavastaja kui meil paljud nime poolest lavastajad ongi. Ta teeb ilma ambitsioonideta sellise lavastuse, mida mul ei ole piinlik vaadata.

Ma vannun, et ma ei lähe ise mitte kunagi ühtegi muusikali vaatama. Samas on mulle mõlemad linnahalli muusikalikogemused seestpoolt väga sümpaatsed olnud. Tegemise viis on mulle täiesti vastuvõetav. See on nagu puhkus. Lähed “Othellost” ja viskad sinna otsa “Georgi”, see on maasikas. Mõnus. Nõnda, et kõik on hea.

 

Raamatud sa oled kõik ära lugenud, aga kas sellist mõtet ei ole, et osad ka on mängitud?

Vastupidi. Mina pole midagi mänginud veel…

 

Siinkohal katkestab Jaani jutu lavastaja Andres Noormets, kes tasakesi räägib näitlejale paarist stseenist äsja lõppenud etenduses, mida Jaan võiks veel kraadi võrra täpsemalt mängida. Väga hea, ütleb Jaan.

Homme esietendusel on palju lihtsam mängida. Kõik tänased jamad ja äpardused on juba juhtunud ja homme on palju rahulikum. Kolleegidele on ikka raske mängida. Et no vaatame, mis sa siin teed.

 

On mõni kriitik sind vahel nutma ka ajanud?

Nutma ei ole, aga vahel vastu hambaid tahaks küll anda. Paneks, aga siis läheb aeg mööda ja mõtled, et mis siin ikka. Pealiskaudsus häirib mind väga.

 

Aga mille peale sa vihaseks saad, kui vaatad Eesti elu?

Ma ei saa vihaseks, ma imestan.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga