Väiketeatri Must Kast „prohvetid” ei välista maailma lõppu, aga usuvad, et ka lõpp võiks olla ilusam.
Lugesin allpool oleva teksti üle ja pean vajalikuks siin, alguses tunnistada, et mul on komme mõtestada asju vahel keerulisemaks, kui need on. Sellepärast ütlen kohe ette, et Musta Kasti „Prohvet” on suure mängulustiga tehtud, usuga sellesse, et aetakse õiget asja.
Vaatamata tõsisele teemale – kõik prohvetid ennustavad ju maailma lõppemist – saab laval nalja ka, meid aetakse naerma ja isegi hinge kinni pidama. Peale ahvide on laval noored inimesed, kes usuvad armastusse, on pingviinid ja isegi lendoravad.
Plastikust saared meie ajus
Ma „Prohveti” kahe vaatuse vaheajal nopin põrandalt sina poetatud tekstide seast ühe. Tekste on rohkem ja neid soovitakse lugeda, kui mahti. See tekst, ma ei vaatagi, millest jutt, jääb kotti. Hoopis hiljem, nähtule mõeldes, vaatan, mida noored oma lavastuse ja seda saatvate sõnumitega mul lugeda soovitavad. „Aastas satub kehva jäätmekäitluse tõttu ookeani 13 miljonit tonni plasti.” See, keskkonnareostust puudutav uudis on kirjutatud hoopis paanilisemas toonis kui oli nähtud etendus. „Veelinnu kõhtudest võib leida pool ämbrit plasti. Lähis-Idas sureb reostuse tõttu rohkem inimesi kui sõdade ja terrorismi tõttu.” Ma ei anna hinnangut siin, aga tunnistan, et elus inimeste mõistetva valuga jutustatud lood muudavad mõtlemist mu meelest enam kui katastroofiennustused looduslugude juhtlõikudes. Aga sellegagi on, nagu on – mõnele meeldib ema, mõnele tütar.
Mulle meeldib neli aastat elanud Musta Kasti tegude juures just see, et kui nad peavad vajalikuks teatrikeeles millestki rääkida, siis on käivitajaks ennekõike soov ise targemaks saada. Mingit nähtust põhjalikumalt mõista, pealiskaudsuse talumatust võlust sügavamale jõuda.
Usun, et mängides kasvõi seda sama „Prohvetit” publikule, loovad noored näitlejad eeldusi just võimalikuks edasimõtlemiseks. Nemad mõtlevad tagasigi vaadates edasi ja on lootus, et seda teeb ka publik.
„Inimesed, ärgake üles!” See tundub olevat lavastuse „Prohvet” peamine sõnum. Ja see, et on aru saadud, et teiste äratamiseks peab ise ärkvel olema, on mu meelest see, mis Musta Kasti teatrile väärtuse annab ja ta rõhutatult eriliseks teeb. Detailina” Prohveti” lavakujunduse puupakkudest, kändudest kiirguvad valgusvihudki ju justkui sunnivad mõtlema, kust tuleb valgus.
Mingi vastuolu peale pani see lavastus taas mõtlema, ka mõistete segadusele me peas. Loodusseaduses ja keskkonnaseadused, ökokatastroof, looduskatastroof ja keskkonnakatastroof… Elu ja surm. Kui surm on kogu aeg me vasaku õla taga kaasas, siis kus kohas ta on me planeedile Maa mõldes, millise lähema pilve taga?
Ahvide planeet
Näitlejad räägivad meile üheksa lugu. Kõik lood on sellest, kuidas siirad, noored, ideaalidega inimesed, tahavad head ja selle hea rikub ära neid ja meid ümbritsev ahvikari.
Suures plaanis kannab see lavastus ju mõtet, et ma ülerahvastatud ja saastatud planeedil peaks iga vähegi mõtlev inimene tegutsema nii, et ta seda ei kahjustaks. Veel suuremas plaanis, loodustervikule mõeldes, on ahve ka vaja. Aga tasakaal on paigast, ahve on enam kui täiskasvanuks saada tahtvaid inimesi. Nii nad siis rikuvadki idealistlikke unistusi eos. Eos tähendab, et juba enne, kui midagi üldse juhtuda saab.
Mingi ahvioht, on ilmselt maailmas olnud aegade algusest saadik ja kui siin nüüd ahvide tagurlikuks mootoriks tembeldamist jätkata, tuleb tunnistada sedagi, et küllap on massi abil maailma sündinud nii mõndagi head.
Märkan siin, kuidas ma satun kimbatusse, kui pean vastandama idealistlikku inimest ja ahve. Tahaks kuidagi mõlema eest seista. Musta Kasti ahvid ja idealistid seda viga ei tee ja just see, et neil hea on hea ja paha on paha, mulle sobib. Nimetatagu seda siis pealegi naiivsuseks. Kui kogu maailm koosneks irooniast, küünilisusest ja pessimismist kibestunutest, oleks ta ammu kokku kukkunud.
Seda kirjutades imestan enda üle: et mulle meeldib „Prohvetis” just see, et noored julgevad laval, publiku ees ka moraliseerida. Öelda mängulise stseeni lõppedes näiteks: „ Ma tahaks, et mul oleks hirmus palju raha. Ma ostaks kõik metsad endale. Ja ei laseks ühtegi maha võtta. Kust ma saan nii palju raha?” Või siis teisal: „Nagu sa ütlesid – hoiame seda, mis meil on. Niikaua kui saab. Muidu pole üldse mingit mõtet.” Lihtne on ilus! Ka siis, või ikka: eriti siis kui oled jäänud elama ahvide planeedile ja tahad olla inimene.
Mäss iseenda vastu
Üks „Prohveti” lavastusest pärale jõudev sõnum võiks olla küll see, et enne, kui hakkad mässama kliimamuutuse vastu, mässa enda vastu ja muuda ennast. Tõesti saab olla isegi poliitiliseks loosungiks – „Ära larista!”.
Usun, et lavastust näinud ja teinud inimesed loevad Delfi uudist sellest, et väikses Eestis on inimesi, kelle ametiautod maksavad veerand ja pool miljonit eurot ja auto mootori sees elab 500 hobust, sootuks teise moega. Et inimloomusele on omane see, et võrdsusest ja vendlusest rääkijad mingil elukeerul rahasattu sattudes usuvad, et nad on erilisemad ja on võrdsemad, seda oleme ju näinud nii meil kui ka mujal. Ka seda teame, tihti juhtub nii, et need, kes võrdsuse nimel rikkama maha löövad, kannustab soov ise rikkaks saada.
Mind rõõmustas „Prohvetit” vaadates just see, lavastus kandis noorte kaasarääkimise soovi ning usku, et me suudame muuta maailm paremaks. Kõigile!?
Tsitaat lavastusest:
Naine: „Tead, mis on närune? Ma nägin hiljuti und ühest väikesest tüdrukust. Ta oli hirmus haige, aga imeilus tilluke laps. Ja tal oli nii paha. Siis ta suri ära. Arstid aga lõikasid ta lahti ja nägid, et kõiges on süüdi vähk. Nad võtsid oma mikroskoobid ja uurisid ühte vähirakku väga-väga lähedalt. Selle raku sees olid mingid keerlevad kerad. Ja ühe kera peal kaevandati põlevkivi ja tehti miljardiprojekte ja raiuti vihmametsi ja öeldi suuri sõnu ning ei suudetud mitte milleski kokku leppida. Ja kuskil seal oli üks väikene tüdruk, kes suri. Ütle mulle, kas meil tõesti on sellist prohvetit vaja? Kas peab tingimata keegi surema selleks, et sa mõistaks, et su närustel tegudel on kaal?”
Kahlil Gibran, Kaija M Kalvet ja trupp
„Prohvet”
Teater Must Kast Tartus Genialistide klubis
Lavastja Kaija M Kalvet.
Kunstnik Illimar Vihmar.
Liikumisjuht Jaanika Tammaru.
Mängivad: Liisu Krass – Naine, Pingviinimamma, Viies.
Mihkel Kallaste – Mees, Lendorav Herman, Neljas.
Karl Edgar Tammi – Mizaru, Toomas, Lendorav August, Sander, Minna, Pingviinipoeg Fjodor, Teine, Marek, Hiina, Kristjan.
Kaarel Targo – Kikazaru, Rein, Lendorav Hans, Tauno, Malle, Pingviinipapa, Esimene, Martin, Saksamaa, Eduard.
Kristian Põldma – Iwazaru, Kalle, Lendorav Hubert, Aleks, Merle, Pingviinipoeg Fredrik, Kolmas, Madis, Ameerika, Karel.
Esietendus 16.märtsil.
Lugu ilmus Maalehes, pildistas Ruudu Rahumaru