Märt Meos: „Kus algab mugavus, seal lõpeb areng“

Märt Meos Raplas. Foto Siim Solman

Ühendus R.A.A.A.M. loodi 24. aprillil, aastal 2000. Kümne aasta jooksul on ühe mehe algatusel vaatajate ette jõudnud 22 Eesti algupärast näidendit. Saage tuttavaks, see mees on Märt Meos.

Ma juba pikemat aega olen mõelnud, et tänases maailmas ei ole võimalik ellu jääda, kui oled täiskasvanud, vaimukas, maitsekas ja haritud produtsent, kirjastaja, mänedzer, kuraator, inimene, kes lisaks loomingulisusele peab müüma.

Ega ma mingi arg ei ole,“ ütleb Märt Meos.

Kümme aastat erinevaid edukaid teatriprojekte on välja mõeldud mehe kodus, kunagise Udriku mõisniku kirjutuslaua taga. Märt on Udrikult pärit ja mina olen temaga seal, ta lapsepõlvekodus, 20 aastat tagasi seenel käinud. Mitu korda.

Märti seenelkäigu meeldetuletamine väga rääkima ei meelita.

 

Näed, seenelkäigud, Udriku mets ja mõis on meeles seoses sinuga ja tee, mis tahad, seda, mis osi sa tollal Rakvere teatris mängisid, ei mäleta.

Muidugi, segane aeg oli. Üheksakümnendate algus, teater ei olnud siis tähtis. Inimesi erutas enam see, mis tänavatel sündis. Energia läks sinna.

Mäletad, kuidas meil miskis proovis tala alla kukkus raginal, teatri katus paistis läbi, nii et võis tähti vaadata. Proovi tehti, joped seljas, Vargamäele mängima sõitmiseks klapiti bensiiniraha kokku ja nuputati, kust seda saab. Peeter Jakobi püüdis oma kiilakat soojendada, pani soki pähe, sest ei pidanud sobilikuks laval mütsiga olla.

Ma arvan, et teatris inimesed ei olnud ka siis saamatud.

 


 

Kes sind pedagoogilise ülikooli kultuurhariduse erialal õpetas?

Ma lõpetasin 1990. aastal, õpetajateks Urmas Allik, Aksel Küngas. Inna Taarna ei olnud meie kursuse õpetaja, tema õpetas siis, kui meie olime esimesel kursusel, neljandat kursust, mille teiste seas lõpetasid Peeter Jalakas ja Aare Toikka. (Peeter Jalakas juhib nüüd Von Krahli teatrit, Aare Toikka VAT teatrit, mõlemad on lavastajad. MM). Meie kursuse inimestest on teatri juures täna näiteks Aarne Mägi Kuressaares ja Priit Hummel Nukuteatris.

 

Indrek Taalmaa, “Kuues maitse”  Foto: Mats Õun

Mitu algupärandit kümne selle sajandi aasta jooksul sinu juhitud projektiteatris on esietendunud?

12. novembril esietendub Ervin Õunapuu mononäidend „Kuues maitse“. See on kahekümne teine.

Ma ei teagi, kuidas nimetada suvist Antigonet. Kas ta on Eesti algupärand? See on kirjutatud konkreetsetele Eesti näitlejatele. Algselt pärsia keeles ja tõlgitud eesti keelde.

Ma ei arvesta sesse näidendite ritta seda, mida me oleme teinud koos Merle Karusooga, koolitused „Kes ma olen?“. Neid koolitusi, mis kõik lõppesid tekstiga, esitlusega, on, kui ma õigesti mäletan, 13-14.

 

Kas juba siis, kui sa alustasid R. A. A. A. M. iga, oli sul plaan, et oh, kümme aastat, kakskümmend, algupärandid…?

Ei olnud. Uskusin, et selliseid projekte on vaja ja et neil etendustel on vaataja. Olime siis juba paar aastat Merle Karusooga koos töötanud. Just see koostöö on mulle olnud tähtis kool ja kogemus. Sealt tuli teadmine, mida ma teha tahan. Eesti kultuuriloo tutvustamine, algupärandid… see taipamine tuli ikka tänu koostööle Merlega. See oli nii huvitav. Eeltööd, mida tegime etenduse „Save Our Souls“ tarvis ja hilisemate näidendite „HIV“ ja „Misjonärid“ heaks.

Kaks aastat käisime mööda vanglaid ja tegime eluloo-intervjuusid. Üle seitsmekümne intervjuu 53 vanglas istuva, tapmisparagrahviga vangiga. Lõpptulemus oli „Save Our Souls“. See õpetas, lisaks huvile.

Mul on kahju, et Merle praegu selliseid asju ei tee. Samas saan sest aru, me pidime iga projektiga alustama nullist. Pidime iga kord ennast uuesti tõestama, alguses mingit riigi toetust ei olnud. Kirjutasime taotlusi välismaa fondidele. Aga ka Eestis tuli ennast taas ja taas tõestada, nagu Merlel ei olekski 30-aastast lavastajakogemust.

 

Ma usun, et see on meie riigis nõnda ka täna ole sa nii tunnustatud kui tahes, ikka pead lennukipiletid aruande jaoks alles hoidma ja hoidku selle eest, kui mõni kaotsi läheb.

Ega siin suurt muutunud ei ole. Aga võiks ju me väikesel maal teada me kunstnike võimeid ja lubada neile vabadusi. Ma loodan muidugi, et ametnikud hakkavad asjadest aru saama, et kõik ei ole nii lootusetu.

 

On sul kümne ja rohkem aasta jooksul tekkinud isu käed üles tõsta ja öelda, et sa ei jaksa rutiiniga võidelda?

Projektide puhul ei teki rutiini, iga tegu on ise nägu. On huvitav hoopis, sest kõik on ju uus. On uued kohad, uued inimesed.

Muidugi, seoses majanduslangusega ikka mõtled, et kas see, mida teed, on kellelegi tähtis, kas su töö läheb vaatajatele korda, kas peaks midagi muutma, kas valitud tee on õige… Ausalt, ma olingi tüdinenud.

Kui ma alustasin näitemängude tellimisega, siis oli seda teha suhteliselt lihtne. Kümme-viisteist aastat tagasi Eestis kaasaegseid näidendeid eriti palju ei mängitud või kui mängiti, siis polnud neile palju publikut. Teatrid neid eriti repertuaari ei valinud.

Selles, et täna nii ei ole, ma arvan, on suur osa ka R. A. A. A. M. il. Praegu on juba päris raske näidendit tellida. Tuleb paar aastat ette mõelda, kui tahad saada näidendit healt näitekirjanikult.

 

See on, jah, Eesti teatri tänane uhke joon, et mängitakse nii palju omamaist kaasaegset dramaturgiat. Tean, et Lätis see nii ei ole.

Ma olen kindel, et meie oleme selle joone ühed käima lükkajad. Merle Karusooga tehtu ja 2004 Viinistul alustanud „Külmetava kunstniku portree“ olid teerajajad. Nüüd ma tunnen, et publik hakkab sellest väsima. Persooni- ja kultuuriloolistest näidenditest. Teater käibki selliselt ringi mööda, et neli-viis aastat saad ühte rada käia ja siis või isegi varem tuleb edasi mõelda, muidu jääb ring kitsaks.

 

Mis R.A.A.A.M. i uus rada on?

Mõte on kutsuda välislavastajaid. Mitte niisama lavastajaid, vaid ikka parimaid. Sel suvel lavastas meil „Antigone“ Homayun Ghanizadeh Iraanist Ta on kindlasti oma kodumaal, 72-miljonilises riigis üks parimaid.

Tulla siia, umbkeelsena, kirjutada kohapeal näidend ja lavastada… Ta tuli auga sellest välja.

 

See hea välislavastaja kutsumine ju maksab palju?

Arvan, et meie ühiskonna mure on orienteeritus rahale. Meil on võlad ja esimene asi, millele tööd vastu võttes mõtleme, on see, kui palju meile makstakse. Idee elluviimise nimel suurt midagi ei tehta. Seda on ju näha kas või sellest, kuidas mõni lavastaja teeb aastas viis-kuus lavastust ja seda mitu aastat järjest. Kuidas ta suudab?

See, miks lavastatakse, mille nimel, pole äkki enam tähtis. Tahan öelda, et see ei ole nii vaid teatris.

See on, peaks olema kogu Eesti ühiskonna mure. Arved tuleb maksta kõigil iga kuu 10. kuupäevaks.

 

Mis siis teha?

Homayunil on Iraanis kaks kohvikut. Raha pärast ta ei lavasta. Näha seda, millised on tema väärtushinnangud… ta lõpetas teatrikooli 2004. aastal. Meie „Antigone“ oli tema viies lavastus. Oma kuulsat „Caligulat”, mida ka Eestis sügisel näha sai, ta valmistas ette kaheksa aastat. Me saime päris headeks sõpradeks siin. Muide, Iraani 72 miljonist elanikust on 70% alla kolmekümne aastased, keda islamirevolutsioon üldse ei huvita. Tohutu noorte power. Seal on praegu selline aeg nagu meil 25 aastat tagasi. Üritavad vabaks saada ja noored on selle algatajad.

 

Kuidas ta tööd tegi?

Ta tuli ja tegi ühe töötoa, kus nägi esimest korda näitlejaid, kelle olin välja valinud ja kutsunud osalema. Üheteistkümnest näitlejast ta mingi sisetunde ajel valis kuus. Ta esimest korda käis siin mõttega lavastada Sophoklese teksti.

Prooviaeg lähenes ja siis näitlejad hakkasidki minult seda teksti, osade jaotust ja muid sest lähtuvaid asju küsima. Tema kirjutas Iraanist, et olge rahulikud, tulen kohale ja hakkan seda kirjutama. See tegi mind ja teisi ärevaks.

Siis ta tuli ja kirjutas teiseks prooviks kaks minutit täiesti uut teksti, Sophoklese näidend oli, tõsi, aluseks. See tõlgiti kohapeal kohe eesti keelde ja õhtuks oli see stseen valmis.

Trupp sai aru, kes millega tegeleb. Ja nii see läks. Ma näitasin talle Eestimaad, ta sai positiivse emotsiooni, ei maganud öösiti ja tuli proovi, kaasas juba neli-viis minutit teksti. Järgmine päev algas läbimänguga, millele lisas uue teksti. Uus tekst võis olla nii näidendi algusesse sobiv kui lõppu.

 

See on suur julgus?

Ega meil, jah, nõnda ei julgeta. Ta oli lisaks äärmiselt viisakas, tegi märkusi, mis olid väga täpsed, jälgis näitlejaid ja kirjutas neile neist lähtuvalt.

Meil oli selle näidendi ja lavastuse juures lõpuks kaks tõlki, et asi oleks adekvaatne ja saaks lavaküpseks. Lavastaja teadis, mida ta teeb, ja tegi tööd täieliku keskendumisega. See, kuidas ta ümbritsevat jälgis, kuidas selle, mida nägi, näitemängu sisse pani ja siis seda kontrollis… see tähelepanelikkus oli hämmastav.

Jututuba ei saanudki tekkida, sest ta oskas vaid oma keelt. Näitleja pidi tahes-tahtmata ise mõtlema.

 

Me rahapainest rääkisime.

Ma küll tahaks loota, et R.A.A.A. M. i projektid ei ole näitlejatele ja lavastajatele olnud vaid raha teenimise kohad. Loodan, et see muu on olnud tähtsam kui raha.

Arvamine, et välislavastaja toomine on kallis, on eelarvamus. Me Eesti lavastajad või kirjanikud ei küsi ka enam väikest honorari. Välislavastajale tuleb pakkuda huvitavat tööd ja ise natuke rohkem tööd teha.

 

Näitlejad ju vajavad ka häid lavastajaid, et areneda?

Meil on väga head näitlejad ja vähe häid lavastajaid. Muidugi on hea välislavastajaga koos töötamine tähtis. On tähtis kogu Eesti teatrile – see toob värskust ja mõtlemisjulgust. Meie lavastajad ju eriti väljaspool ei lavasta, oleme muutunud mugavaks. See on nagu Eesti korvapall. Korvpallur saab kuskile Eesti klubisse ja siis ei mõtle enam, et on veel ka Euroopa liiga ja NBA.

Tegelikult on kõik võimalik, mugav ei tohi olla.

Võta Venemaa kommi nüüd.

 

Me näitlejad kipuvad ühte ja sama osa mängima. Kindla peale.

Jah, üllatusi on vähe. See näitab taas lavastajate nõrkust ei katsetata, ei julgeta riskida, proovida. Tihti lavastaja ei julge võtta truppi neid näitlejaid, kes talle võivad protsessi ajal ebamugavaks muutuda isegi kui see lõpptulemusele kasuks oleks.

Kui taas välislavastajate kutsumise juurde tagasi tulla, siis neid ei julgeta ka kutsuda, neid häid lavastajaid. Suurtel teatritel oleks see lihtsam kui meil. Miks?

 

Sa statsionaarse teatri peale ei ole mõelnud, et on maja ja trupp?

Ei. Projektiteater on kogu aeg värske. Küll aga on välja kujunenud näitlejad, kellega tahaks töötada, keda tahaks aidata ja kes vääriksid paremat tööd. Aga lavastaja teeb siiski valiku mina võin mõnikord soovitada.

Sel kevadel käivitus sihtasutus Vaba Lava. Selles on praegu koos üksteist teatriorganisatsiooni. Mõnel neist on lava, aga statsionaarset truppi ei ole kellelgi.

Kui mõelda trupiga teatrist, siis see võimalus on alati, minna kuskile riigiteatrisse tööle. Aga see pole niisama, et lähen. Minu jaoks on tähtis mida ma seal teen ja kellega. See loominguline juht kes mu kõrval oleks, ma peaksin teda usaldama ja tema teater peaks mulle väga korda minema. Niisama istuma ja numbreid liitma lahutama minna see mind ei huvita.

 

Kes need liikmed on?

Asutajaliikmed on MTÜ R.A.A.A.M., MTÜ Teine Tants, SA Loomine, MTÜ Kell Kümme, MTÜ Loominguline Ühendus Oma Lava, SA Eesti Teatri Festival, MTÜ Polygon Teater, MTÜ Genialistide Klubi ja MTÜ Rhizome.

Usun, et see on järgmine vajalik arenguetapp. Me tahame ehitada Vaba Lava keskuse. See ei tähenda uut teatrit see on üks maja kus vabatruppidel on võimalik teha proove ja anda etendusi ja omada ühist dekoratsiooni ja reksvisiidi ladu jne.

Kui see lava ükskord olemas on, siis tullakse me ühendusse veel ja veel (seda viimast lauset pole vaja).

 

See kooslus ühendaks ehk ka vabakutselisi?

Mitte ainult. Kui näitleja teatrikooli lõpetab, siis tal on pea ainus võimalus minna riigiteatrisse tööle. Meil ei ole üldse mõeldud sellele, mis saab näitlejast siis, kui ta ei sobi riigiteatrisse, ei sobi sealsete lavastajate ja juhtidega. Teda siis ei oota tegelikult mitte keegi, mitte miski.

Meil on vabakutselisi teatriinimesi… ma ei mäleta täpselt, aga igatahes üle kahesaja. Alternatiivi sisuliselt pole. Ei ole mingit toetust ega rahastamisrida.

Ma ei saa näiteks väikesesse R.A.A.A.M.i aastaks tööle võtta ühte truppi või isegi näitlejat. Selles mõttes on suurema ühenduse loomine miskitpidi isegi sundseis. See annaks vabakutselistele võimalusi juurde ja ilmselt julgust ka uusi kooslusi luua, sest siis sa ei pea enam hullumeelset renti maksma ja muude etenduse väliste asjade pärast muretsema.

 

Palju R.A.A.A.M. vabakutselisi oma tegevuse jooksul on kasutanud?

Olen selle spetsiaalselt kokku löönud, sest meid on ikka aegajalt süüdistatud, et kasutame suurte teatrite näitlejaid. Kasutame küll ja tullakse ise, aga arvud räägivad teist keelt – meil on vabakutselisi nende aastate jooksul kaasa teinud üle 60%. Mida aeg edasi, seda rohkem ma sellel mõtlen, et võiks veel rohkem olla. Majanduslangus on näitlejaid tagasi riigiteatrisse sundinud, aga ma tean, et nii mõnedki tuleksid sealt ära kui oleks mingigi alternatiiv.

 

Kuidas? Mil viisil?

Kui meil oleks Vaba Laval oma maja, siis saaksime proove teha. Koos oleks meil huvitav repertuaar, selline, et mängiksime neli-viis päeva nädalas, aasta läbi.

Kostüümid, dekoratsioonid, valgus, raamatupidamine… me oleksime konkurentsivõimelised. Praegu me pole ja ikka paistame silma. Mitte keegi, ei kriitik ega vaataja ei küsi, palju sa sesse etendusse raha oled pannud, kas ühe krooni või viissada tuhat. Meil on hetkel kogu aeg see, et peame ühe-kahe krooni peale mõtlema. Kümme aastat järjest on seda väga raske teha.

Kass on ukse taga…

 

Vene kommid on maitsvad. Tänan.

Võta heaks. Selle kümne aastaga olen enda jaoks nii mõnegi asja tõestanud. Paar aastat tagasi oli meil üle saja etenduse hooaja jooksul. Neli esietendust, publikut üle 20000. Ja isegi rohkem oleks võimalik.

Samas läheb mõte paratamatult võrdlema, et kui sa organisatsioonis, kus on mõned inimesed tööl, suudad anda sada etendust aastas, ja teised, mõned suured teatrid annavad vaid topelt rohkem, samas, kui neil on 70-80 inimest tööl ja neil on maja ja trupp. Aga see on ainult statistiline pool.

Teisalt pole ma kunagi mõelnud, et riigiteatrid peaksid kõik oma tegevust muutma. Probleem on, et Eesti on väike, ei ole võtta häid juhte. Direktoreid- mänedzere leiab, aga kunstilisi juhte pole. Arvan, et siis ei peaks ka pingutama, pannes kellegi trupi etteotsa, kes ei kanna seda ametit välja. Trupi ressurss seisab siis kusagil alla poole peal kogu aeg.

Pigem peaks mõtlema seda teist liini, et on tugev direktor ja paar-kolm lavastajat. Mõte on suurem, kui panna trupp kannatama kunstilise juhi all, kes ei suuda truppi juhtida ega kunstilist taset saavutada.

Ma ei saa üheselt kriitiline olla, sest on ka mõned sellised juhid, kes suudavad mõelda viis või kümme aastat ette ja truppi vaimustada, trupile kogu aeg väärilist tööd anda. Meil on mõned teatrid maksimumressursi peal ja mõned suure kasutamata ressursiga. (Pikk-pikk paus.)

Olen mõelnud, et tegelikult peaks ikka mingi riiklik tellimus olema. Riik võiks eelistada rahastamisel Eesti dramaturgiat, laste- ja noorte näitemänge, maailma klassikat, lähinaabrite drmaturgiat. Nii mõnigi asi muusikal, salongikomöödia jne võiks jääda omavastutusele mis kindlasti ju tasub ennast niikuinii ära.

Näiteks Venemaal on grantide süsteem, nt kui noor lavastaja teeb pärast kooli lõppu oma esimese lavastuse teatris, siis Kultuuriministeerium maksab tema honorari kinni või kui teater võtab lavastada uue omamaise näitemängu, siis Kultuuriministeerium maksab autoritasu ja kui tuntud lavastaja lavastab laste näitemängu siis ka tema honorari maksab Kultuuriministeerium… Head võiks alati üle võtta.

 

Laseme Vanemuise draamatrupi lahti? Palkame võimeka direktori, kes leiab lavastajad ja lavastajad leiavad näitlejad…

Nimesid nimetamata teatris peab mängurlus sees olema. Sa pead mängima, riskeerima. Jah, vahel saad vastu näppe, aga kui sa seda ei tee, siis sa ei ole elus. Siis teater ei ole elus. Meil teatrite juhtimine on enam-vähem samasugune kui kolmkümmend aastat tagasi. Kõik vaikselt tiksub.

 

Sina oled kohal enamusel R.A.A.A.M.i etendustel, kas see sind kinni ei pane väga muu elu jaoks?

No mis on vabadus? Vabadus on eelkõige mõtlemise vabadus. Kui mõtled, et oled vaba, siis see ei tähenda veel, et oledki. Mul, jah, on see võimalus, et kui tahan olla tööst vaba, siis ma sätin kõik ise nõnda, et olengi. Kuu või kaks. Sätin etendusi ja mängukohti ju ise. Mujal peaksin ennast vabaks küsima.

Kindlasti ma olen näinud R.A.A.M.i etendusi kõige rohkem. Mul on selleks erahuvi. Kui oled väike, siis oled koos lavastusega sünnist surmani. Vaatad, kuidas ta kasvab, kuidas läheb. Ma ei kontrolli, ma olen olemas. See aitab hoida etendust elus.

Ma ei saa nii, et toodan ja lasen lahti. See on ka tähtis, kus üht lavastust mängida. Mõni etendus ärkab ellu ja saab lisaenergiat just mängukohast. Mängisime „Sõdurit“ Narva linnuses, kartsime, publikut ja mida kõike, aga kõik laabus ja etendus sai uue hingamise. Kui mind seal ei oleks, siis ma ei teaks, ei taipaks. See ei ole kurnav, ma ei sõida niisama kaasa, ikka teen midagi. Kaasas olles saab palju arutada-mõelda, just teatrist.

Lavastuste puhul teatrites kiputakse see etendusest hoolimine ja ta hoidmine ära unustama.

 

Palju sa sellel aastal erinevat teatrit oled vaadanud?

49 lavastust väljaspool Eestit, lugesin kokku. Seda on rohkem kui Eesti lavastusi.

 

Miks nii?

(Vaevumärgatava irooniaga)Ma vaatan, kellega tulevikus koostööd teha. Venemaal on palju häid lavastajaid, seal on 500 teatrit. Kui oled väga hea lavastaja ja sul ei ole veel teatrit, siis see ehitatakse.

Teiste nägemine aitab mul mõelda, elust ja teatrist.

Olen mõelnud, et teater on suurrahvaste privileeg. Seal armastatakse oma näitlejaid ja staare. Venemaal tuleb teatri juurde seepärast palju andekaid inimesi. Ma näen, et meil oleks sinna vaja minna ja ennast näidata, meid oodatakse sinna. Meid mäletatakse.

Arvan, et see on meie enda kätes, me peaksime oma näitlejatele ja lavastajatele looma võimalusi seda kõike näha, sõita Moskvasse ja vaadata. See KULKA reiside skandaal oli üle paisutatud, teatriinimesed peaksid nägema, mis teatrit maailmas tehakse. Neile tuleks see võimaldada ja see oleks kasuks kogu Eesti teatrile.

Mulle teeb muret, et me mõtleme väikestes raamides, pilti tuleks avardada. Aga kõik tuleb ilmselt siis, kui ta peab tulema. Iga päev toob midagi kaasa. Tegemistesse tuleb panna täis energia, poolikult loksumine ei ole huvitav.

 

Mida teeb R.A.A.A.M. viie aasta pärast?

Ma arvan, et viie aasta pärast on olemas maja. Mitte R.A.A.A.M.il, vaid kõigil vabatruppidel. R.A.A.A.M on üks võrdväärne partner teiste seas. Ma ses mõttes ei karda üldse, Vaba Lava on uus arenguetapp, kuhu oma energiat panna. See on põnev, ma aitan hea meelega häid ideid ellu.

 

Selle maja võiks ehitada Raplasse.

Ei, maja tuleb merevaatega. Selle maja tekkega Tallinnasse tuleb ka Raplasse kindlasti teatrit juurde. See, et Raplast nii palju inimesi on teatri juurde tulnud, näitab mingit vaimsust, mida siis mujal nii palju ei ole.

***

SA Vaba Lava nõukogusse kuuluvad: nõukogu esimees Roman Baskin, liikmed Ivar Põllu, Allan Kaldoja, Asko Talu ja Aarne Mägi. Juhatuse liikmed on Märt Meos, Liia Kanemägi ja Priit Raud.

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga