Lenin, revolutsioon ja situatsioonid

Lõhkuda on lihtsam kui luua. Kahtlane on ju ka see, kas millegi püsiva loomine inimestel üldse õnnestub.

Kui Tallinnas Estonia teatri vastu Solarise keskus ehitati, lohutati neid, kes selle kohta kolearhitektuur ütlesid, sellega, et maja on ajutine, teenib oma ehitamise kulud tasa ja kasumit, siis lammutatakse ja ehitatakse midagi igavikulisemat. Usun, et Solarise koleilus aeg on juba ammu läbi. Ka kasum on teenitud.

Või üks teine näide, mis iseloomulik ja kõigile näha: väikesi poode pole meil enam palju. Ja kunagi suureks ehitatud poed on tänaseks kaubaga üle kuhjatud nii, et seal on raske liikuda.

Rikkad ja vaesed

Kirjutasin mõni nädal tagasi „Kummaline, me riigiga pole rahul ei rikkad ega vaesed.” Mõtlesin selle välja, kui areenile ilmus riigireformi sihtasutus. Alles hiljem läks mõte sügavamale, et millega rahul ei olda? Ettevõtjate reformiettepanekutest selgub, et riigikoguga. Mõtlesin, et jah, riigikoguga pole ka mina rahul. Tean ka seda, et see mu rahulolematus on iseloomustatav väljendiga poliitiline vastutus, mis sisuliselt tähendab vastutamatust. Usun, et kakskümmend aastat tagasi küll räägiti sellest, et meie vabariik on üks ja kõik on kõigi ja kõigega seotud. Et keskkonnaministeerium, haridusministeerium, majandusministeerium jne ajavad ühte vabariigi asja, mille siht on seatud tulevikku. Praegu ajavad, jah, erakonnad ja ministeeriumid igaüks üsna oma asja. See on killustumine ja sellest ei päästa sellega, et nad ühte majja kokku panna või mööda Eestimaad laiali paigutada. Me elame 21. sajandil.

Üks me eesmärgi arukamaid sõnastusi viimasel ajal on mu jaoks Jaan Kaplinski tõdemus: „ Mida võimsamaks saab inimene, seda kaugemale nii ajas kui ruumis ulatavad tema tegude tagajärjed.” Seega: mida väiksemad me oleme, seda suuremalt me peame mõtlema. Üks lugeja mu tähelepanu sellele juhtis, et see, kui rikkad ei saa ja vaesed ei taha, on Vladimir Lenini revolutsioonilise situatsiooni definitsioon… Kui ma oleksin rikas, missugust riigikogu ma Eesti Vabariigis tahaksin? Loogiline, et sellist, mis oma olemisega aitaks mul säilitada ja suurendada mu varandust ka homme. Kui oleksin väga vaene, millist siis? Aga siis mulle vaevalt korda läheks, mida teeb või ei tee riigikogu. Ma mõtleksin hoopis ellujäämiseks vajalikust rahast.

Ma ennast pean kahjuks vaeste hulka arvama. See raha, mida ma teenin, on suitsuraha, maailmas ringisõitmiseks sellest ei piisa. Suitsetajate ahistamise vastu muidugi keegi enam protestida ei riski. See on sama, nagu olla Emajõe äärde plaanitava tselluloositehase poolt. Poolt olla on enesetapp.

Suured ja väikesed

Ita Ever rääkis loo doktor Sullingust ja oma pojast. Doktor oli Romanilt küsinud, kas te suitsetate. Küsimise ajal Roman suitsetas piipu ja seda ka doktorile tunnistas. Pärast pausi ja pikka pilku oli doktor Sulling öelnud: „Ma pidasin teid intelligentsemaks.” Panin selle siia kirja sellepärast, et see arukas lause mind puudutab. Mu laual lebava suitsupaki peal on loosung: „Suitsetamine tapab – loobu kohe” – see loll lause ei mõju. Usun, et mitte kellelegi. Elamine tapab. Nii on seatud, et meist keegi ei jää ellu.

Suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon, teaduslik revolutsioon, Prantsuse revolutsioon. Mõtlen, kuidas sõna revolutsioon – mingist kaugest noorusest alates – on mu jaoks jäänud prolekultuuri tähistavaks. Proletariaadi diktatuur ja loosung kõigi maade proletaarlaste ühinemisest on aastate lisandudes mu jaoks üha hirmuäratavam. Jajah, ei ole õnneks enam olemas ülemaailmset ega lokaalset proletariaati. Ja maailma rikkus on kogunenud üha kitsama ringi inimeste kätte. Kes siin on, kes ei taha ja kes see, kes ei saa…? Rahvaarvu plahvatusliku suurenemisega on vaeste klassi kuuluvate inimeste hulk suurem. Siin ma oma mõtlemisega ummikusse jooksengi. Ma üsna hästi oskan ette kujutada, kuidas paralleelsed sirged ristuvad. Milline on aga võimalus, et planeet Maa suudaks sellist inimhulka ilma kataklüsmideta taluda, ei kujuta ma ette. Seda ka ei kujuta, et mistahes revolutsiooniline situatsioon meid päästaks.

Ma kuidagi intuitiivselt tajun, et see, mida meil ja kogu maalilmas arenguks peetakse, on vale tee. Loosung „kiiremini, kõrgemale, kaugemale” ühiskonda enam kaua ei toida. Meie väikese rahva ja riigi saatus on ajalooliselt olla väike kõige paremas mõttes. Sõnades on sellele ju palju tähelepanu pööratud. Viimaseks vastupidiseks teoks on näiteks just seesama, mida nimetatakse ka riigireformiks: üsna vägisi ühendati väikesed vallad. See lõhkumine väikeste suureks tegemisega, millele kleebiti külge küll kokkuhoiu ja ökonoomsuse silt, ei ole meid edasi viinud. On viinud hoopis paigal tammuma või tagasi. Seesama jubedus, et „moi aadress ne dom in ne ulitsa, moi aadress Sovetski sojuz”…

Soojad ilmad on joodikud tänavale toonud. Vaadake, purjus inimesi on tõesti rohkem liikvel. Kunagi enesetapjatest lugesin, et sügavas meeltesegaduses ennast ei tapeta. Psüühika on otsuse tegemiseks habras. Enesetapule minnakse siis, kui jätkub meelekindlust. Ja kindel meel ei pruugi alati olla kõige targemate, saatuslike otsuste vastuvõtmiseks parim.

Jälle ummik. Pole ju ometi võimalik, et just ebakindlus on see, mis aitab vastu võtta mõistlikke otsuseid? Ebakindlus kindlustab ellujäämise? Kiitkem pessimismi? Päike tõuseb ja läeb looja…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga