Katk ja kahepalgeline ehk armastades tegutsemine on armastus

Lavastaja Elmo Nüganen hetk pärast Jumala Narride Vennaskonna esietendust.

 

Jumala narride noored näitlejad pärast esietendust.

Lugu ilmus ajalehes Postimees – http://www.postimees.ee/?id=356547

 

Jumala Narride Vennaskond

Peter Barnes

 

Lavastaja: Elmo Nüganen

Tõlkija: Anu Lamp

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Muusikaline kujundus: Riina Roose ja Jaak Jürisson

Mängukoht: Põrgulava

Mängivad: EMTA lavakunstikooli 25. lennu üliõpilased Katariina Kabel, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Jane Kruus, Liis Lass, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Kristiina-Hortensia Port, Maiken Schmidt, Priit Strandberg, Kaspar Velberg, Kristiina Jalasto, Auri Jürna, Diana Leesalu, Paavo Piik, Sander Pukk ja Ingel Undusk ning Linnateatri näitlejad Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev, Alo Kõrve, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Kalju Orro, Andres Raag ja Margus Tabor.

EMTA lavakunstikooli 25. lennu bakalaureuselavastus. Kursuse juhendaja on Elmo Nüganen.

Esietendus: 04.12.2010

 

Linnateatri uuslavastus, mille originaalpealkiri on „Punased ninad“, naerab välja religionääride ja kiriku taevaliku ja maise kahepalgelisuse ja jätab alles lootuse, et narrid pole narrid niisama, on üksmeelselt Jumala narrid.

Jumala narride vennaskond“ on erakordne lugu ja lavastus mitmel põhjusel. Need põhjused kõlavad kokku. Alguses on näitemäng. Selle on tõlkinud teatrit ja keelt tundev Anu Lamp.

 

 

Kiri kirgastunud maailmast

Näidendi käsikirja juhatab sisse autori 1985. aastal kirjutatud saatetekst: „“Punased Ninad” on kirjutatud 1978. aastal. Näidendi lavalejõudmine võttis aega seitse aastat, mis on sama pikk aeg, kui Saalomonil kulus oma templi ehitamiseks. Ajavahemik ei ole üllatav. Reaktsioonid minu viimasele näidendile „Nõiutud” (Bewitched), mis lavastati Royal Shakespeare Company’s, kõikusid laias laastus selliste mõtteavalduste vahel nagu: ”autor tuleks kirvega maha lüüa, et ta selle tüki kirjutas” ja „teatrilt tuleks toetused ära võtta, et ta selle lavastas”. Ma olen loomulikult valinud kaks kõige heatahtlikumat kommentaari.

Aga see kõik on täiesti loomulik. Ma ei kurda, pigem jagan vajalikku informatsiooni. Sest kui “Punased Ninad” oleks kirjutatud praegu – aastal 1985 –, siis oleks see näidend palju vähem optimistlik. Maailm on seitsme aastaga edasi liikunud ja mitte valguse poole. Inimesi võib küll nüüdki haarata ootamatu kaastundelaine vaeste ja haigete vastu, aga nad saavad sellest kiiresti üle, sest paistab, et enamiku inimeste jaoks on igas tehingus, kus raha ei vaheta omanikku, midagi sügavalt solvavat.”

Kahtluseta on selle näidendi eesti keelde tõlkimine 2010. aasta suursündmus.

 

Pühendunud õpetajad

Õnnelik kokkusattumus seegi, et Elmo Nüganenil on lavakoolis kursus ja Linnateatris truu näiteseltskond.

Pedagoogiliselt ei saa olla midagi õigemat kui lasta kokku meistrid ja õpilased. Aegade tagant meenub 1979. aastal Merle Karusoo lavakunstikateedri IX ja X lennuga lavastatud „Makarenko koloonia“, lavastus oli mastaapne ja noortega koos oli laval Aarne Üksküla. Sealt lavastusest on täna teatris teiste seas Ain Lutsepp ja Guido Kangur, Tõnu Oja ja Roman Baskin…

Neil kahel etendusel on vaimne sarnasus. Õpetajad lasevad noortel mängides otsida neid tundeid ja väärtusi, arusaamist, mis noortele ehk elu lõpuski toeks on.

 

Südamega mõtlejad

Noortel on kombeks armastada ja mõelda elu põhiväärtustest. „Narrides“ on igavikulised teemad – surm, usk Jumalasse, arm, armastus ja hooramine, lunastus, naudingud, ausus ja kahepalgelisus, pimedad ja nägijad.

Narride vennaskonna lugu hargneb keskajal 1347. aastal, kui Euroopasse jõudis katk, mis võttis kõiki, rikkaid ja vaeseid, kristlasi ja paganaid – suri igamees. Usu üks käivitavaid jõude on surmahirm, see, kuidas inimene ses hirmus käitub, näitab tema sisu. See, kui palju ja missugust keskaega on jõudnud 21. sajandi Eestisse, on iga vaataja enda otsustada jäetud. Erinevad inimesed saalis saavad oma elatud elu slepile toetudes ilmselt erineva elamuse.

Loosunglikkust lavastuses ei ole, aga kui tahata, saab seda lugu vaadata ka nagu aegadetagust õpetlikku ja harivat vaatemängu vaid.

 

Ma elan, valitsen, joon verd

Barnesi näidend on näitlejate unistus, tegelased on värvikad. Kullakaupmehed, laibakoristajad, sandid, kristlased, lurjused, sõdurid, hoorad… värvikas galerii annab mänguvõimalusi kahe kamaluga. Näitlejaõpilased ja näitlejad ei jäta pakutud võimalusi kasutamata ja nii sünnivad ses lavastuses lisaks vaatepiltidele, mille maalimise meister Elmo Nüganen on, ka meeldejäävad osatäitmised.

See pole nüüd vaid tolerantsusest kantud sõnakõlks, et kiitma peab kogu kursust. Peabki. Tegemise ja inimese tegutsemismotiividest aru saada tahtmise vaim hõljub keskaegsete võlvide all tänu noorte ja vanade trupile.

Eredalt meeldejäävate osatäitmistega alustavad oma näitlejateed Piret Krumm, Maiken Schmidt ja Liis Lass, Pääru Oja ja Henrik Kalmet…

Üks vennaskonna loo tegelane on Paavst Clemens VI, keda suurepäraselt mängib Aleksander Eelmaa. Lavastuse lõpu eel, kui ta oma isanda narrid vibudega maha on lasknud lasta, ütleb paavst: „Jumala Narrid magavad unustuses, kerged kui põrm. Neid pole kunagi olnud. Las nende nimed kaovad liiva. Kuid siiski – olla nimetu, olles elanud ja näidanud, kuidas inimesed peaksid elama – see on tõeline mälestusmärk. /—/ Ühegi inimese elu ei lähe täielikult nurja, kes näitab meile ilu. Ma elan, valitsen, joon verd. Öelge minu kohta paar head sõna, preestrilt preestrile. Tuul, puista neid ja meid mooniseemnetega üle, aauuuuu. „

See ei ole just jõulunäidend, mis elab Linnateatri põrgulaval, tõsi Jumala Narrid mängivad rahvale ka selle loo, kuidas inimene käseb tappa kõik vastsündinud poisslapsed. Selle jutu peale on ehk raske uskuda, et etenduses nagu eluski saab ka nalja. Auuuuuu!

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga