Oskap Lutsu „Kapsapääst“(1910) on 2015. sügiseks saanud „Making of „Kapsapea““ ja sündis see Viljandi Ugala teatri kolme kuuga koduks ehitatud uues teatrimajas nimega UBB, ehk siis Ugala Black Boxs.
Ma kaua otsisin sõna millega iseloomustada nii uut teatrimaja kui selle uue avamiselavastust, arvan, et ses oli ärkamisaja vaimsus. Täpsemalt, neis tegijates inimestes ärkas ärkamisaja vaimsus ja usk kultuuriimesse. Esietenduse lõpus kus trupp ja lavastaja oleks võinud panna kõlama pisaraid kiskuva rahvalaulu või kõiki mõjutava marsi ütles pimedaks jääv muusikaõpetaja Tõnis Sägi Aarne Soro suu läbi midagi sellist, et maakera liigub kogu aeg, aga me ei tunne seda. See oli üsna ootamatu, nii isegi, et ma ei pannud tähele või äkki selles polnudki näitleja intonatsiooni, mis vaataja peas liikuvatele mõtetele vahel suuna annab… kas selles lauses oli kahetsus, et me ei märka, või etteheide, äkki hoopis see, et me ei peagi igal hetkel märkama märkamatut, mis elule mõtte annab. Mine tea, mis see oli, aga see oli tähtis, mu jaoks ka Ugala teatrit kui kultuurinähtust iseloomustav.

Viimase meikapi olemus
Ma ei roni väga kaugele, 2009.aastal vabastati Peeter Tammearu inetult Ugala juhi kohalt. Siis algasid ootused, kõige paremat tahtis Indrek Sammul, oma energiat jagas Margus Kasterpalu ja ikka ei loksunud asjad paika, ikka oli õnnestumisi ikka ebameeldivusi. Vahetusid ka entusiastlikud direktorid. Keegi ei tahtnud surra… kui palju inimesi puruks läks. Kultuuri, saati siis teatrit kus peaksid töötama isiksused, ei saa juhtida nagu tehast. Siin paratamatult pean rõhutama meil tavaks saanud mood, et juht kui on juht saab hakkama mis tahes valdkonna juhtimisega. Aga see, et laeva juhtimine oskusi nõuab, mis lennuki juhtimisse ei puutu, see unustatakse ära. Inimene kui ta on loovon keerulisem kui mis tahes masin.
Kuigi olen kõik need aastad olnud lootustrikas, et Ugala taas tasakaalu saab ja peaksin nüüd olema üsna ettevaatlik ja kahtlev irooniline, ma seda pole. Põhjuseid on rohkem, siin toon esile vaid mõne:
Ma nägin lavastaja Ott Aardami „Kapspeas“ soovi ühendada rahavalik ja parema puudumisel siis Teheatrumi vaimsus. See soov esietendusl nähtu põhjal läks korda. Just see oli seal, et kõik lavalised ja lava taga olid ajasid ühte, asja ja see oli nende kõigi oma asi. See asi oli ka tehasest teatrik ehitatud hoone seinte sees. Lavastja Mikk Mikiver oli tõsiste asjade, päris asjade olemuse rõhutamiseks koputnud sõrmenukkidega vastu lauda ja öelnud: „Puu hääl!“. Vat see puu hääl seal majas ja laval nüüd kõneles. Rõhutada tahaks ka seda, et ma seekord ei märganud lavastuse tegijates sportlase soovi võita, seal oli tahe teha seda mis tehakse õige paremini maailmas ja see tagas ka õnnestumise. Ja olgu kummaline, andis Ugalale oma selgesti muudest teatrites eristuva näo. Sesse näkku on kirjutatud loomingulisus, ostingud, traditsioonid, kaasaeg ja minevik, seosed, mis koovad võrgu, millesse teatrikunsti vilksatused kinni jäävad kindlasti. Ugala rahvas ehitas endale ajutise kodu nii nagu ehitatakse kodu, mis jääb päriseks , mis pärandatakse järeletulijatele. Just see on haruldane täna, kus just ajutist rõhutatakse, kus ajutine on pandud perpetum mobilena raha teenima. Ma ei hakka argimaailmast näiteid tooma, annan vaid suuna , mõelge puitlaast plaadile ja küprokile ja plastmassilevist Uku Uuseberg juhtis mu mõtte kunagi sinna, et asfalt on me allakäigus süüdi. Siia tahaks nüüd panna selle naeratava emotikoni.

Nagu üks mees
See kollektiiv, mis oskab Luule Komissarovit hoida on õigel teel. Ma ei teagi, kas Ugala noor vaim leidis Luule või leidis Luule noorte vaimuga ühise keele hoopis, aga see on taas üks tänast Ugalat iseloomustavaid jooni. Noor alternatiive armastav Heigo Teder ja Voldemar Panso õpilane Luule Komissarov on ühes mestis ja uhked teineteise tegemiste üle, usuvad seda, et koos on kindlam. Üsna haruldane, või kuidas eie arvate.
Mina sela hooaja, uue ajutise pärsi maja avamisel ja esitendusel noppisin enda jaoks üles ühe nime , mis kõlas kõikide suul kellega rääkisin, tetrist, uue hoone kujundusest, töödejuhtimises ja valmimisest just sellisena nagu ta nüüd on, see nimi on Kristjan Suits. Tema on „Making of…“kavalehel kirjas kui – kunstnik ja valgus- ning videokunstnik. Vaatasin poissi istumas uue teatri tagaukse kõrval ja tajusin temas mingit noore mehe õnnelikku taskaalukat väsimust, mis mu jaoks just rõõm on. Et noh töö on ikka ja aalati üsna ebameeldiv ja raske, nõuab pingutust ja väsitab. Rõõmu on siis kui näed seda mis välja tuli kui tuli tuli hästi.
Ka see jutt jäi meelde seal, et Ugala rahva uus kodu on ajutine, varem või hiljem alustatkse ugala 1980 avatud vana maja renoveerimist ja ta saab valmis, siis on just tänaste asukate kohus teha nii, et kui kord oma koju tagasi kolitakse, see tetrimaja kultuurifunktsiooni säilitaks. Viljandi Vba lava, näiteks.
Kõige selle saaavutatu hoidmine millest ma siin pisut kõrgendatud emotsiooniga kirjutan, et sõnadele kaalu anda, ei ole kerge , aga see mis nägin ja tajusin lubab uskuda. Muuhulgas avamispäeval ei kuulnud ma mitte ühtegi õõnsat pidukõnet. Niisma nagu UBB saali ei kostunud kõrvalised helid, hoopis helikujunduse ritsikas laulis kusagil paremas lavanurgas andunult. Kavalehelt lugesin, et selle lindistaja oli Fred Jüssi. Pole paha.