„Ilu on ime!“ pealkirjastab Jaan Tooming oma uue raamatu esimese loo

 

Nädal tagasi ilmus Johannes Esto Ühingu kirjastuses Jaan Toominga luule- ja esseekogumik „Yles- ja allavoolu“. Muuhulgas algab raamat tõdemusega: „Kes ei taha surra, see jääbki elama.“

Kirjastaja tutvustab uut raamatut nõnda: „Lavastaja ning mõttetark Jaan Tooming arutleb oma süvitsi minevas luule- ja esseedekogumikus argihalluse ületamise ning vaimses mõttes täiskasvanuks saamise teemadel. Arutleb lausa piibellikult, teadmust tundnuna. Autori käekõrval rändame suurte religioossete juhtide radadel ning õpetussõnade allikail, kuuleme lugusid saami nõidadest ning keskaegsetest munkadest, põhjarahvaste pärimusist ning eesti oma kirjasõna saamisest. Sekka õpetussõnu noorele näitlejale ning teatrikiitu ja -kriitikat. Tooming lummab. Ta salapärane sõnaseade saadab süüvima. Hetk, selle raamatu lugemiseks igavikult varastatu, saab tarkust täis.“

Teatriitasku avaldab autori loal sest raamatust ühe loo.

 

Kiri noorele näitlejale

Jaan Tooming

 

Minu elutöö on tehtud. Olen üle 60 aasta vana, pensionieelik. Ma ei taha Sulle anda autoriteetseid nõuandeid, vaid osutada ainult ohtudele, mis varitsevad näitlejat tema elukutses. Iga autoriteet on kurjast, sest siis ei mõelda enam oma peaga, vaid toetutakse kellegi teise mõtetele. Aga teise kasutamine karguna tähendab enda tunnistamist invaliidiks. Igaühel on käia oma tee ja seda leida on väga tähtis. Sõltumine ühiskonnast, tööst, teisest inimesest, positsioonist, minevikust, ning rahvusest ja riigist vangistab inimese meele ning pole lootustki, et ta saaks vabaks indiviidiks.

 

 

 

 

Näitleja seisus teatris on orjaseisus, välja arvatud üksikud, kes on suutnud saavutada sõltumatuse teatri masinavärgist. Selles, mida mängida, sõltub näitleja lavastajatest ja teatri juhtkonnast, keegi ei küsi ta käest, kas ta tahab seda osa, millesse ta on määratud, või ei taha. Ja näitleja võtab kõik osad vastu, sest ta tahab mängida, mängida ükskõik mida, kuigi vahel tekib tõrge, kui osa on tähtsusetu või armetult kujutatud. Harva küsib näitleja, mis tähendus on ta elukutsel, mis ülesanne tal elus on ning mis mõte on teatril üldse. Enamik on harjunud mõttega, et teater on kultuurinähtus (nii kuulutatakse ka raadios!) ning inimestele vajalik. Ja väga paljud igatsevad kestvat aplausi ning kuulsust.

 

Praegune ühiskond on aga selline, mille esindajate kiitus on kurjast. Ainult üksikud näevad praeguse inimkonna taotluste tühisust ning igatsevad muud. Tavaliselt nad igatsema jäävadki, leidmata oma hindamatut vääriskivi, mis annaks nende elule sügavuse ja tähenduse. Inimene ei julge vaadata iseendasse või näha ennast kõrvalt, sest siis talle paistaks, kui tühine on ta elu. Milline on siis see nii-öelda tavalise inimese päev? Kui tal ei ole just stressist ja ületöötamise himust uni rikutud, siis magab ta 7-8 tundi. Unenäod võivad teda tihti häirida, kuid ta ei pööra neile erilist tähelepanu. Kiire hommikueine, ja siis 7-9 vahel tööle. Töö kestab kuni kella 16-18ni. “Tublimad” ja vaesemad töötavad kahel-kolmel kohal. Seega ärkvel kodusolemise aega on keskmiselt 7-9 tundi. Aeg kulub tavaliselt televiisorile, ajalehtedele, raadiole või seksile. Lapsed lülitatakse tihti elust välja, kinkides neile mängimiseks elektroonikat. On neid, kes loevad raamatuid. Tavaliselt krimkasid või muud kergemat, et aju pärast pingelist tööpäeva mitte väsitada. Ka pühapäeval ei osata midagi mõistlikku teha. Istutakse arvuti ees, vaadatakse televiisorit, minnakse teatrisse, kinno, või kui rahakott lubab, siis restorani. Ja nii kuni pensionini, kui enne töölt lahti ei lasta. Pensionieas kummitab pidev surmahirm ja igavus. Ja lõpuks matus või krematoorium. Ongi kõik. Seda elu on näitlejad kutsutud kujutama laval. Et see aga poleks üksluine, mõtleb dramaturg argiolu elustamiseks välja konflikte – abielus, lastega, tööl jne. See elavdab ning tõstab pinget, sest konfliktideta elu ei suudeta ette kujutada ning dramaturgia põhielemendiks loetaksegi konflikti.

 

Ja nii on konfliktid Su enda elus, dramaturgias, mida Sa mängid, ning ühiskonnas, kus Sa elad. Sa ei suuda kujutleda elu ilma konfliktide ega võitluseta. Keegi pole Sulle rääkinud, et on võimalik elada konfliktideta, nii sisemiste kui välisteta. Ja nii Sa usud, et elu ongi võitlus, konkureerimine, karjääritegemine, teiste arvel ülespoole ronimine. Sul ei ole õrna aimugi, et Elu on hoopis mujal, seal, kus pole konflikti, konkurentsi ega prominente. Ja nii lähebki Su elu, kuni tuleb pidulik matus teatris. Seegi pole garanteeritud, sest sa võid enne “võidukat” lõppu ennast põhja juua, läbi põleda. Kõik on risk Su elus. Ja Sa kardad. Kardad oma töökoha pärast, kardad lavastajaid, kaasnäitlejaid ja teatri juhtkonda. Sulle pole tähtis sõltumatus ega meelerahu, vaid see, mida teised Sinust arvavad. Ja eriti muidugi need edvistavad sulesepad – kriitikud -, kes pahatihti eksponeerivad vaid ennast ja oma teadmistepuudust. Nemad määravad Sinu saatuse. Sa värised iga arvustuse ees. Poed või nahast välja, et meeldida. Ning oled õnnelik, kui Sind kiidetakse. Nii ei saagi Sa kunagi teada, mida tähendab olla iseseisev Kunstnik, kellele loomine on tähtsaim, kõik muu aga tühine. Selles valevõrgus möödub Su elu ja vanana tagasi vaadates näed, et kõik see oli tühine, kogu Su elu, välja arvatud üksikud hetked, kui aplaus saalist Sulle pisarad silma tõi ning Sind juubelil meeles peeti. Aga kõik on mööduv. Kunagi oled ka Sina tõesti vana, Su elutöö on tehtud, ja kui Sa oled usklik, siis pead Sa andma aru igast tühjast sõnast, mida Sa oled öelnud laval või elus. Jah, kui Sa oled usklik, siis Sa usud seda.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga