Mul on tunne, et Helen Rekkori äsja Rakveres esietendunud lavastuse „See kõik on tema” pealkiri oleks samuti pidanud olema „Ema” nagu Kadri Kõusaare senini oma võidukäiku jätkaval filmil. Ja põhjus pole ainult see, et mõlemat ema mängib Tiina Mälberg.

Kui küsisin „Ema” filmi produtsendilt Aet Laigult selle loo jaoks mõnd fotot, mis poleks veel ajakirjanduse ilmunud, ja vihjasin, et äkki on mõni pilt, kus peal filmi operaator Jean-Noël Mustonen, vastas tema: „Piltide osas on kehvasti, kuna neid sai tehtud ainult täpselt nii palju, et oleks paar pressifotod ja paar tehnilist fotot. Lisas on üks, mille leidsin, kus on peal maja ja operaator ja mida minu arust ei ole veel kasutatud, aga ma ei tea, kui kvaliteetne see on.”

Mu meelest iseloomustab see vastus üsna täpselt selle filmi valmimise protsessi. See oli täpne, iga sekundit aega arvestav, läbi mõeldud peensusteni. Tehti seda, mida vaja. Välja- ja ettemõeldut jälgis tingimusteta perfektsuse naiselik kontroll. Mind üllatas ja üllatab veel täna, et see toimis.

Ürgnaine ja ürgnaised

„Võimalik, et filmi kasvav pinge ja puändi plaksatav ootamatus ehitati kokku jupphaaval ja arvestuslikult. Miskipärast see püsis ka meeles. Aga tervik tuli välja vägev ja ootamatult mitmeplaaniline,” ütles pärast filmi vaatamist mu elukaaslane Viio Aitsam. Rõhutan elukaaslust siin sellepärast, et ta on olnud mu „Ema” filmi emotsioonidega kursis sellest peale, kui stsenaariumi lugesin.

„Kui ühisnimetajat tahta leida, mu arvates see draama ei ole. Läks sellest nagu edasi, jõudis kusagile ürgtunnete kanti. Ürgnaine, aga mitte tingimata ürgema, miski, mis nii halvasti istub kristlikku maailma, et vaja vanglat või võllast. Miski, mida on surutud maha ja salatud kooris „meie oleme head ja kombekad”,” muljetas Viio Aitsam, kes tõi esile just filmi emakuju. Küsisin, mida see „ürgne” tähendab. Ta pakkus: „Ürgtunne ühe naise sees, see, mis võtab silme eest mustaks, ei teadvustu, kuid võib alateadvuses viskuda üle pea, üle mehe, poja, pesumasina, taldrikute ärapanemise kapi köögi seina peal. Sööst musta kuristikku. Pinev lahtilõige ammu enne rutiini katkemist.”

Tõlgendusvõimalusi on mitu. Aastaid Rapla politseis IT insenerina töötanud Oleg Larin oli filmist vaimustunud. Tema juhtis tähelepanu sellele, kuidas kõik, kes poja tuppa jõuavad, sealt mingil ajal raha otsima hakkavad. Kõigil on tunded ja kaastunne, aga kõigil tiksub peas ka me tänase aja põhimantra raha. Selle jutu peale ma mõtlesin, et minu filmis mängitud kõrvategelasest metsavaht raha ei otsinud. See ka miskipärast seostus, et metsavahi amet on me riigis ammu ära reformitud…

Ilmselt teebki tõlgendusvõimaluste rohkus filmist filmi. Mõtlen, et seda paljusust ei saa ratsionaalselt ette planeerida. Küllap on see jäänud „Ema” filmi sisse õppinud ja reisinud naiste, selle filmi tegijate alateadvusest. „Muidugi saab nii ka vaadata, et filmi juhib meeleheide, hall argipäev, naise kuhjunud igatsused, mis klammerdavad ta võõra külge. Aga see tundub liiga seebilik. Minu jaoks on huvitavam ürgnaise ootamatu ilmumine eesti ema seest. Kes aru ei saa, vaadaku loodust, emaste rolli ja käitumist,” märkis Viio Aitsam.

Kivõli Kolkata

Viljandis oli esietendus. Andres Tabun, kes „Emas” isa mängib, tegi mu meelest seal uhke rolli. Pärast ajasime juttu. Ma virisesin, kärss oli kärnas ja maa külmanud. Siis tema mulle ütleski, et oleme nüüd filmiga Oscari nominendid. Mul seostusid pildid, kuidas me Tabuniga 1978. aastal Ugalas kohtusime, hiljem garderoobi jagasime ja Herbert George Wellsi „Nähtamatus” kohe koos mängisime. Tema oli Konstaabel ja mina Hulkur. I m e l  i n e  elu.

Mul oli õnn kohtuda kord Teheranis näitlejaga, kes mängis peaosa just võõrkeelse filmi Oscari (nagu „Ema” filmi nominatsioon) saanud filmis. Tundsin ta väe ära laval. Hiljem meid tutvustati. Ei saa öelda, et pikalt juttu oleks ajanud. Aga me tundsime teineteist ära vastatikku. Veel hiljem selgus, et see Oscari filmis mängimine tõi talle pakkumise Hollywoodi uude filmi, kus ta partneriks pidi olema Robert de Niro…

Nüüd näidatakse Kiviõlis tehtud filmi ka India linnas Kolkatas. India naised näevad Rakvere näitlejat Tiina Mälbergi ja õhkavad. Kiviõlist ei tea nad samas mõhkugi, enamus eestlastest ilmselt ka ei tea. Ilus linn on, niipalju kui mul oli aega märgata.

Kiviõli valisid naised filmitegemiseks sellepärast, et on olemas Ida-Virumaa filmitegemise toetus. Mitte ilu pärast. „Kiviõli, võttepaiga ja sealsete inimeste kohta olen vist ka varem öelnud, et meil tuhat korda vedas. Vedas, et leidsime sellise võttekoha, kus saime teha sisuliselt kogu filmi. Vedas, et leidsime sellised inimesed, kes olid avatud ja huvitatud kõigest ja kõigist ning olid üle mõistuse sõbralikud ja vastutulelikud. Nii piiratud ressursside olukorras, nagu meil oli, ei oleks ilma kõige selleta saanud kindlasti sündida nii head tulemust,” rääkis Aet Laigu.

Paradoksid

Istusin pärast Helen Rekkori Rakvere lavastuse kolmandat etendust Tiina Mälbergiga ühes seltskonnas. Näitleja oli just mänginud naist, kes ei saa jutule oma pojaga. Nii poeg, keda mängib Imre Õunapuu, kui ka ema on kogu etenduse suud – ja silmipidi mobiiltelefonis. Nad ei saa kokku, ei kallista, ei vaheta mõtteid, ei suhtle. Autor, valgevenelane Andrei Ivanov on välja mõelnud või pigem elust maha kirjutanud loo kahest üksikust, kes otsivad hellust ja mõistmist ja armastust. Ja siis teeb ema libakonto Facobookis ja saab oma pojaga sõbraks. Selliseks tüdrukuks, kellesse poeg armub, keda usaldab… kellele oma luuletusi ette lugeda julgeks.

Ma ei räägi seda lugu lõpuni, seal lisandub miski isa kaotuse asi ka. Poeg avastab ema voodi alt kogemata kunstfallose, mille paneb puuri. Lisaks ema ja poja kokkusaamatusele kõlksub kusagil põlvkondade kokkusaamise saamatus. Lavastaja Helen Rekkori naiskond tekitab selle saamatusele masinate abil, no seda saab ju kuidagi ka nimetada kinoks, mitmekordse pililise võimenduse, aga kus on lahendus, miks nii läheb…? Kes teab.

Avastasin ennast mõtlemast seal saalis, et pojad võtavad endale naise ema järgi. Jajah, isegi siis, kui nad ema ei salli, ei oska sallida, tema nõu ei kuula, siis läheb ikka nii. Ema ju tunneb last kõige paremini, teab, mis talle hea. Mehed ju enamasti ei kuula, aga see ikkagi, olgu või katse-eksituse meetodil, nii läheb. Kui on õnne.

Seal Rakveres etendusejärgses lauas istus koos meiega Tiina päris poeg Karl Robert Saaremäe. Noormees lõpetab kevadel Viljandi teatrikooli ja saab näitlejadiplomi. Kino teeb kuulsaks kindlasti, erinevad osad teatris annavad ehk elutarkuse.

Eks see kõik ole selline väline pilk, aga mind enamasti mu tunded ei peta ja tunne ütles, et ema Tiina ja poeg Karl Robert armastavad teineteist, hoiavad, julgevad seda öelda ja välja näidata. Ja elus on Tiina sootuks teine ema, keda ta mängib erinevates lavastustes. Hea ema, kelle kohta lauldakse „…panen sinu sülle oma väikse pea”.

„Ema” filmi edukulg

Aet Laigu, produtsent

Ehkki Oscarite võidujooksus teise vooru ei jõutud, on film saavutanud väga laia rahvusvahelise kõlapinna ja positiivse tagasiside just rahvusvahelises erialalises pressis ja filmikriitikute ringkondades. Aprillis New Yorgis Tribeca filmifestivali põhivõistluses esilinastunud “Ema” on tänaseks valitud ligi 40 rahvusvahelise festivali programmi. Sealhulgas mitmel A-kategooria ja FIAPFi tunnustatud erifestivalide nimekirja kuuluval festivalil.

Suurimatest saavutustes lisaks filmi esilinastusele Tribecas ja võõrkeelse filmi Oscari nominatsioonile võib veel esile tõsta:

Filmfestival Kitzbühel (Austria), 2016, Best Feature Film

Tallinn Black Nights Film Festival (Estonia), 2016, Best Estonian Film

San Diego Film Critics Society’s 2016 Awards (USA) – 2nd place in the category of Best Foreign Language Film

Kolkata International Film Festival (India), 2016, in the competition programme Women Directors’ Films, nominated for Best Director

Calgary International Film Festival (Canada), 2016, in the programme World Cinema Series, Honourable Mention, World Poll 2016.

Võib öelda, et filmi on mõistetud Euroopast Aasiani ja Ameerikani. Sellel aastal on ees veel mitu rahvusvahelist festivali. Lisaks festivalidele on filmi näidatud veel Eesti Filmipäevade raames Saksamaa kinodes ja just allkirjastati levileping Poolaga, kus film jõuab kinodesse märtsi lõpus.

Maaleht avaldas.  Tiina Mälbergi foto Rakvere teatri ees Rauno Volmar.