Rubriigiarhiiv: Epiloog
Au kiri Eesti teatrile
Tsitaadid 2009. aasta teatrikülgedelt
„Tüdinud talumast nõõtamissõnu ja sõimu, nägemast valgesse rasva osavalt raamitud silmi…“ lauldi Ugala laval 30 aastat tagasi Jaan Toominga lavastuses „Rahva sõda“. Uku Masingu kirjutatud luuletuses on ka read: „...mõttedki muutusid pääsusulgedega ehitud nooliks“.
Uhke lavastus oli ja kõvasti ajast ees, mõjuks tänagi värskelt. 6. jaanuaril tähistas Ugala 90. sünnipäeva…
Ses lavastuses mängis Jaan Tooming mõisahärrat. Mahtra mehed aeti läbi kadalipu ja siis see Jaani enda mängit mõisnik, kes igal etendusel ilmus ise kohast, hüüdis imestunult: „Me oleme neid peksnud ja peksnud, kas tõesti oleme nad raffaks peksnud!“
Koguja raamat
“Koguja raamat!” on alates 8. jaanuarist ka raamatupoodides müügil!
Vanemuise draamatrupp valis aasta lavastuseks „Kuidas kuningas kuu peale kippus“
Vanemuise draamatrupi eilsel jõulupeol tehti teatavaks aasta kolleegiauhindade laureaadid, kelleks tänavu valiti Marika Barabanštšikova, Jüri Lumiste ja Janek Joost. Parima lavastuse auhinna sai „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
Nii naispeaosalisena kui ka naiskõrvalosalisena hindasid kolleegid auhinna vääriliseks Marika Barabanštšikova rolle 2009. aasta uuslavastustes „Lood Viini metsadest“, „Kuningas Richard Kolmas“, Loss“ ja „Don Juan“.
Parima meespeaosalise au läks Jüri Lumistele nimiosa eest lavastuses „Kuningas Richard Kolmas“. Parima meeskõrvalosatäitja tiitel läks külalisnäitleja Janek Joostile rollide eest lavastuses „Kuidas kuningas kuu peale kippus“.
„Kuidas kuningas kuu peale kippus“ valiti ka lõppenud aasta parimaks lavastuseks, lähimaks konkurendiks sellele osutus „Kuningas Richard Kolmas“.
Eripreemiaga tunnustas Vanemuise draamatrupp teatri endist müügijuhti Maarika Pokineni.
Hüvasti, Veli Joonatan
Tõelised näitlejad on asendamatud
Jaan Tooming
Lembit Eelmäe oli kõigepealt EESTLANE. Rõhutatult Mulgimaa mees, mis kergelt piiras tema maailmavaadet. Ometi suutis ta näha avarapilguliselt meie maa olukorda ja tundis selle üle, mis nägi, südamevalu.
Näitlejana oli ta kordumatu just Eesti meeste osades. Kardan, et pole tulemas kunagi sarnast, ega pole ka tarvis. Tõelised näitlejad on ASENDAMATUD oma ande poolest. Ja Eelmäe oli asendamatu. Mõistuse poolest ta just ei hiilanud, kuid tal oli see-eest visa ja avar hing, vaist ning tõeline VÄGI.
Väe poolest võime Lembit Eelmäed ehk võrrelda ainult Kaarel Karmiga, meie napis teatriajaloos. Kui Karm oli tuleleek, siis Eelmäe oli vulkaanipurse. Pidev torm laval, mis pühkis minema kõik liigse ja segava.
Puhas VÄGI on hirmuäratav ja samal ajal ka vaatajale väge andev.
Ao Peep ütleb, et Eelmäe suurosa oli Breznev. Häbi on seda lugeda. Breznev oli Eelmäel osavalt parodeeritud estraad rumalast riigijuhist. Ja see ei jää teatrilukku, nagu ei jää paljust saja aasta pärast haisugi teatriloos, ehk ainult mõned märkmed siin ja seal ajakirjanduses.
Jüri Lumiste nimetab teda maafilosoofiks. Jah, seda ta oli, kuid see polnud kõige tähtsam. Muidugi oli kena kuulata tema mulgimurdelisi luuletusi, kuid eelkõige, ma ikka rõhutaks, oli Lembit EESTI näitleja, tõeline VÄEGA näitleja.
Lembitu kirjutatud näidendit “Oma saart otsimas” lavastades oli liigutav näha tema osatäitmist vana mehena, kes tunneb muret maaelu lagunemise pärast, ja kes lõpetab lõpuks elu enesetapuga. Praegune draamajuht Sven Karja ründas seda südamevaluga kirjutatud näidendit.
Mälestagem Lembit Eelmäed kõigepealt kui Suurt Näitlejat, kes Viimselpäeval seisab oma Looja ees ja ootab laskmist näitlejate Paradiisi, kus on juba meile kujuteldamatud näitemängud…
***
Alljärgnev kiri ja vastus sellele, ilmus vähem kui aasta tagasi 2. augustil Teatrikülgedel:
Zoja Mellov, Margus Mikomägi ja Lembit Eelmäe veel noored.
Tere, Lembit Eelmäe!
Näed, milline elu on. Sa oled juba 81-aastane ja mina käin 53ndat. Pean ennast ka juba tükk aastaid vanaks meheks, aga Sinuga võrreldes olin ja olen poisike.
Kes kardab tapatöö jumalat
See lugu ilmus esmakordselt 26. märtsi Maalehes. Teatritasku avaldab loo esialgse variandi, mida hea toimetajakäsi ei ole silinud.
Margus Mikomägi
Kui ma märtsi alguses Märjamaal Jaak Alliku Kuressaare linnateatris tehtud lavastust „Tapatöö jumal“ vaatasin, ei oldud Ugala teatrit veel käratsemisega lammutama hakatud.
Selle loo pealkirja mõtlesin kah välja juba siis, kui teatrist tagasi sõitsin. Nimelt tuletas Prantsuse juuditari Yasmina Reza kirjutatud näidend mulle miskipärast meelde Edward Albee tükki „Kes kardab Virginia Woolfi“ ehk, ausamalt, Adolf Šapiro lavastust Pärnus 1977. aastal.
Lugu teatrist ja tapatöö jumalast jäi seisma mitmel põhjusel. Esiteks on mul viimasel ajal tunne, et ma ei tea, kellele kirjutada, kui kirjutan teatriloo, mille avaldab, noh näiteks Maaleht. Kas ma kirjutan neile, kes on selle lavastusega seotud? Kui nõnda, siis ehk oleks lugu teistsugune ja poleks lugu, vaid kiri osalistele. Kas nad seda saada tahavad üldse? On seda vaja lugeda kõigil? Kui kirjutan lugejaile vaid, siis peaksin ette kujutama publikut, kes võiks saada osa järgmistest etendustest? Siin tuleb kirjutamisel mängu mõte, et see seltskond omakorda ei pruugi ju üldse huvituda nendest asjadest, millest mina huvitun…
On väga, väga hirmutav, et üsna pea pärast Märjamaal nähtud teatrietendust mängiti päris elus maha sootuks räigem, konkreetseid kultuuriinimesi valusalt puudutav draama, mille tulemused alles tulevikus tunda.