Rubriigiarhiiv: Dialoog

Kolm kohtumist lavastajatega Permis

 

Lavastaja, kes mängib teatridirektorit

alt
 

Teater -Teater direktor Vladimir Gurfinkel (s. 1962, Ukraina) on elukutselt lavastaja. Ütleb, et direktorit ta mängib, et see on tema roll. Ja sesse osasse on mees sisse elanud iga oma keharakuga, kogu hingega.

Me kohtumised festivalil on ametlikud ja mitteametlikud. Sõltumata välisest vormist ja etiketist tuletab suure festivali üks juhte ja teatri direktor mulle meelde kavalat Veneetsia kaupmeest Shakespeare´i näidendist. Seda meest iseloomustab eriline mängumõnu, kiire mõtlemine ja otsustusvõime. Tundub, et teda jätkub kõikjale.

Alljärgneva jutu ajame siis, kui käib festivali lõputseremooniale järgnev sööming.

 

Loe edasi Kolm kohtumist lavastajatega Permis

Eesti on maja tee ääres

alt

Tõnu Virve grimeerib oma uue filmi tarvis Ain Jürissoni. Pildi tegi Ervin Õunapuu 2013. aastal. Alljärgnev jutuajamine on aga aastast 2003.

Filmi ja teatrimees , legendaarne Tõnu Virve ütleb, et Nõukogude võim sai Eestis jalad alla 60 aastate sula ajal.

 

Kuuekümnendatel aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eestimaa kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.

Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhatakse (ametlikus keeles «tasandatakse») sõjas purustatud «Vanemuise» teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol. Pärnu «Endla» teari varemetele hakatakse ehitama moodsat hotelli – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik. ERKI stiilipuhas maja Tallinnas «kaasajastatakse». Kõik vana tahetakse unustada. Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.

Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujuneb nõukogude inimene. Nii hakkabki reaalne nõukogude võim jõudma ka okupeeritud Eestisse.

Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad nõukogude täisväärtuslikud kodanikud. Selle aja noorte mineviku mälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga katkestatud.

Praegu on nad neljakümnesed.

Räägime asjadest, millest ei räägita? Millest ei räägita?

Eesti Vabariigis, ka filmikunstis, ei räägita eestlasest ja eestlaste riigist.

Loe edasi Eesti on maja tee ääres

Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi?

alt

Seda, kust me tuleme, vahel ikka veel küsitakse. Sellest isegi räägitakse. Sellele, kuhu me läheme, vastata ei osata, ei julgeta, ega vist tahetagi.

Viimastel aastatel on meid, eestlasi vaevanud suure eesmärgi puudus. Meil on oma riik. Oleme Euroopa Liidu liikmed, kuulume NATOsse. Kuhu edasi? Ma pakun, et läheme tagasi. Juurte juurde, Uraalide eelmäestikusse, kust tulime. Kes meid seal ootab? Usun, et sugulasrahvad võtavad meid hoopis südamlikumalt vastu kui prantslased, sakslased ja inglased seda eales teevad või tegid. Seal on permikomid, udmurdid… me sugulased keelelt, väga tahaks arvata, et ka meelelt. Me ajaloo algus on seal, ehk.

Loe edasi Oleme tulnud Uuralist. Läheme tagasi?

Mis tunne on tunda valu ja rõõmu?

alt

Teatrikülgede palvel andis loomelaagri juttudele graafilise vormi Rapla ühisgümnaasiumi abiturient Johanna Hark.

 

“Teatrit avastamas” on Rapla Ühisgümnaasiumi lõpuklasside elu ja teatri mõistmiseks ja mõtestamiseks mõeldud tegevuse kolmandat aastat kestev rida. Teist korda selle projekti raames saadi kokku kahepäevases Loovuslaagris.

Kuidagi on ammu selline tunne, et mida külmemaks muutub maailm, seda enam otsitakse teatrist inimesele omast tunnet värelust. Mõte rääkida Lelle loovuslaagris tunnetest ei olnud mu esimene mõte. Alguses hoopis mõtlesin, et proovin, kuidas me noortele sobivad Vene teatrimeeste meistriklassiharjutused. Kuid siis juhtusin vaatama Raplamaa omavalitsustesse kandideerijate Vali mind kolmeminutilisi teleklippe. Tänasin mõttes Eesti Rahvusringhäälingut, kes võttis üles suurepärase õppematerjali gümnaasiumi lõpuklasside õpilastele, näitamaks seda, kuidas avalikult esineda ei tohi.

Kuidas ei tohi? Ei tohi tulla kaamera ette, kui peas ei ole ühtegi uut mõtet. Kõne tuleks ette valmistada ning see ei tähenda mõttetute klišeede paberile kirjutamist ja nende vigast mahalugemist siis. Vaadake ise, kas tõesti veenab selline esinemine teid kedagi neist valima? Mind peletas. Salvestasin selle allakäigu oma arvutisse hilisemaks kasutamiseks, illustreerivaks materjaliks, mille najal näidata ja selgitada noortele inimestele, milliseks ja miks ei tohi oma elu elada.

Korraks sähvatas mõte, et äkki on sellised ka tänased gümnasistid. Ei usu, ütlesin endale ja palusin Lelle Loovuslaagrisse tulevatel noortel teha pisike kodutöö, vastata teatud küsimustele.

Loe edasi Mis tunne on tunda valu ja rõõmu?

Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

alt

Lavastaja Andrei Mogutši 2013. august, Eesti.

 

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

 

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu

alt

Meister Andrei koos oma laste Vasja Mogtši ja Maša Mogtšiga.

 

Intervjuu ilmus Maalehes.

Kel aega soovitan vaadata, mis sünnib Vnemaal teatrivallas, huviäratamiseks ehk see, et on aeg kui tearimässajatest, eksperimenteerijatest, kunstnikest…saavad teatrite kunstilised juhid: http://tvkultura.ru/video/show/brand_id/20918/video_id/630087/viewtype/picture

 

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

 

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Kuidas nii, olen venelane muidugi. Peterburis sündinud ja kasvanud. Selles mõttes… minus on poola verd, leedu verd ja vene verd. Kolme tean, äkki on veel mõni… (Ei saa aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt.)

Loe edasi Lavastaja Andrei Mogutši: teater hoiab maailma tasakaalu