Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrite päevad Narvas on hea lisandus teatrifestivalile Kuldne Mask Eestis.

Festival Kuldne Mask Eestis on Venemaa tipp-lavastusi Eestisse toonud juba 16 aastat. Vaba Lava Narva Peterburi teatrite päevad toimuvad teist aastat. Ei julge öelda, kas siis, kui jälgida kahe festivali pakutut, saaks ammendava ülevaate sellest, mis sünnib Vene teatrites. Ametlikult räägitakse, et ses riigis on 700 teatrit, aga mitteametlikult… Kuldne Mask on enamasti kvaliteedi garantii, aga selge on see, et meile jõuavad seal tunnustatud etendused pisikese ajanihkega.

Räägin seda sellepärast, et seekordsetel Peterburi päevadel näidati nii Narvas kui Tallinnas lavastust, mis ilmselgelt alles alustab oma suure tähelepanu teed. Jutt on Lev Erenburgi lavastusest tema enda asutatud teatris (Nebolšoi Dramatitšeski Teatr) – „Kuningas Lear”. Lavastaja Erenburg ise nimetas Eesti etendusi esietendusteks ja häälestas oma õpilastest koosnevat teatritruppi ka veel etenduste ajal. Ja ma tõesti ennustan sellele lavastusele kõrget tähelendu. Loe edasi Narvas nägi taas Peterburi väiketeatreid →

Surmast on hakatud rohkem rääkima. Tahaks uskuda, et kogu maailma targemad pead otsivad koroonahaigusele vastumürki. Otsivad ja leiavad. Kõik käib kiiresti, et leiavad veel enne kui see lugu lehes ilmub. Viirusele vakstsiini!

Aga surm… just öeldi näiteks raadios, et toitumissurma sureb maailmas kuni kümme inimest päevas. Mäletan ühte teatrietendust, kus tuntud arstist isa ei tahtnud mõista oma poega, kes oli saanud tervisearstiks ja õpetas inimesi sööma ja jooksma. Poeg teenis sellega tohutuid summasid. Mina küsin endalt, kui suur on tõe osakaal, kui kirjutatakse reaalsest elust.

Kuidas mõista maailmas toimuvat, jah, näiteks selle taustal, mida mulle kirjutas minust kümme aastat noorem tuttav: „Kuidagi väga kiiresti tuleb kõik – vanus, haigused ja maailmalõpp.” Ma, vanusest sõltumata, olen peatudes mõelnud, et tuleks elada nii, et lahkudes jääks maha parem maailm. See mõte on haiget ka teinud, kui olen tajunud, et miski läheb nihu. Mitte maailma mõõdus, vaid oma elu ja tegemistega. No neil hetkedel, kui mõtlen, et olen esmapilgul vaba inimene, aga tegelikult tajud ja tunned ära need lõad, mille küljes paratamatult ripud. Küllap raamatud on aidanud iseseisvalt mõtlema. Jah, ja muidugi ka lõa otsa noppinud. Loe edasi Meeletu maailma meeleheide →

Mu jaoks on väga võimas see, mida teeb Cätlin Mägi me rahvalauluga. Räägin hetkel sellest muusikast, mida see mitmekülgne naine teeb parmupillidega üksi. Abiks vaid looper ja muud 21. sajandi elektroonilised efektid.

Hakatuseks ehk seda, et igavik käib kokku kaasaegsusega. See on võimalik. Tõestuseks kasvõi rahvariided ja muidugi rahvalaulud.

Kui ma sellest, mida siia kirja panna, mõtlesin, siis kahtlesin, kas saan Cätlini parmupilliorkestrist ja ta muusikaseadetest kirjutada, kui ei saa täpselt aru, kuidas see elektrooniliselt käib. Loe edasi Cätlin Mägi isiklik parmupilli orkester →

In memoriam MIHKEL SMELJANSKI 8. III 1950 – 21. II 2020

Saatus tegi Mihkel Smeljanskile veel selle vingerpussi, et lasi tal sisuliselt laval surra. Või mida muud see tähendab, kui ta läheb ära just siis, kui kogu Eestile on teada antud, et vabariigi president annab talle auraha. Elu eest, selle eest, et oli näitleja ja laulja. Just selle järjekorras, mis siis, et silma hakkas ta tervele Eestile bändist Kuldne Trio. Ka need, kes kunagi teatrisse ei saanud, teadsid, et ta on näitleja. Loe edasi Mihkel Smeljanski, naljariided kuulsuse pärast seljas →

Jah, õieti ainus asi, mis mulle väga ei meeldinud esmaspäeva õhtust – et Eesti vabariigi sünnipäeva peo korraldajad kokkukutsutud Ugala teatri suurele lavale tansima panid. Apelsini pilli järgi. Sinnasamma, kus mõni tund tagasi vormistus kunstiline pilt „viimasest õhtusöömaajast”. Linnulaud, kui soovite. Vägevad pilgud linde mänginud näitlejate silmis ja need tiivalöögid, mis vähemasti julgustasid mõtlema, et lendutõus on veel võimalik. Keelega ja meelega! Loe edasi Liiga palju õnne →