“Alustame algusest”. Ja veel kord…

alt

Linnateatri fotograaf Siim Vahuri pilt on tehtud siis kui lavastust “Alustame algusest” mängiti veel suures saalis. Aga nagu ikka toob pilt lähemale näitlejameistelikkuse. Selle fotol on keerulised fragmentaarsed elud ja kummalised suhted selle grupis alles tekkimas.  Suures plaanis Schultz – Margus Prangel ja Theresa -Elina Reinold keskel Lauren – Maarja Mitt. Mängu mängus vaatavad Marty – Külli Reinumägi ja James – Egon Nuter.

 

Vaba Lava avaetenduse elukäik näitab, kui palju tegelikult sõltub hea teater loovprodutsendist.

Seekord on võimalik alustada algusest. Kui see lugu ilmub, on Vaba Lava teatrimaja avamisest Kalamaja serval Telliskivi loomelinnakus möödas kaks kuud ja üks päev. Aja mõõt on siin tähtis nagu seegi, et jutt tuleb selle teatrimaja avaõhtul esietendunud lavastuse “Alustame algusest” saatusest.

Mis saab edasi, ma ei tea. Mis “sai tagasi”, oskan vaadata.

 

Rahaprodutsent ja loovprodutsent

“Raha tuleb siis, kui sul on sajaprotsendiline armastus selle vastu, mida sa teha tahad, teed. Usud režissööri, usud stsenaariumisse, sulle meeldib see, sa armastad seda ja see läheb läbi nagu võist. Jah, see võtab võib-olla viis aastat aega, kannatust peab ka olema,” rääkis filmiprodutsent Artur Talvik 2007. aastal.

Ma siis veel ei osanud mõelda produtsendist teatris. Ehkki neid siis juba meilgi oli. Seitsme aastaga on teatriruum Eestis palju muutunud. Repertuaariteatrite trupid on kokku tõmmatud. Vabakutselisi näitlejaid on me riigis juba kindlasti rohkem kui neid, kellel kindel koduteater ja kuupalk. Erateatreid sünnib juurde.

Sellega muutub aina tähtsamaks teatriprodutsentide roll. Mul on tunne, et nende koolitamisega oleme juba hiljaks jäänud. See peaks täna olema me kultuuriministri ja tema alluvate põhiteema teatrikunstist rääkides. Ka isevoolus võivad nad sündida (produtsent sünnib, kasvab ja areneb produtseerides), aga seda arengut kummitab kohe kapitalismi tuntud põhihäda, et tahaks teha odavalt ja kohe rikkaks saada.

Talvik kunagi maailmafilmi seisu kirjeldades rääkis loov- ja rahaprodutsentidest: “On rahaprodutsendid, selline Ameerika süsteem, kus istub suur onu, kes on sisuliselt pankur. Ütleb, et teed nii ja kõik. Ütleb, et sa lendad ja siis lendadki nägemist!

Euroopa süsteemis, see on meile omane, on loovprodutsent, kes siis kas leiab ise idee või osaleb koos režissööri ja stsenaristiga mingi idee arendamisel. Viib siis selle protsessi lõpuni. On tööhobune.”

Ega ei välista me teatriruumis kumbagi tüüpi, kui on tasakaal ja produtsentide toel sünnib teater, mis puudutab.

 

Teatriprodutsendi “olukord”

Nüüd siis Vaba Lava avalavastusest. Selle produtsent on Märt Meos – Vaba Lava ja R.A.A.A.M teatri eestseisja mitmes mõttes.

Kui lugesin Ameerika näidendit “Alustame algusest”, ei suhtunud ma sesse just suure poolehoiuga. Ütlesin seda ka Märdile, aga tema oskas mu kahtlused oma usuga ümber lükata. Üks ta mu jaoks kõige väärtuslikum seletus oli, et selle näidendi toel saavad vabakutselised näitlejad võimaluse luua rollid. Mõni päev enne teatri avamist lavastuse proovi õhkkonda nuusutades olin kindel, et just nii läheb ja Märdi tunnetus on jälle õige.

Esietendusel aga juhtus midagi. Valitud publik ei tunnistanud lavastust omaks. See võis olla ka lihtsalt valearvestus: teatri avamisele kokkutulnud said osa avamistseremooniast, kus taevas turnivad ja trikke tegevad inimesed, muusikaline kosmos, pidukõned, ajamasin ja väike naps. Sellega oleks vast võinudki piirduda, lasta seltskonnal pidutseda. Aga nad hõigati saali ja neile pakuti sootuks teistsugust, klassikalisemat, traditsioonilisemat ja nüüd tundub, et ka kvaliteetsemat teatrit kui avamisperfoomansist lummatud publik ootas. Ümberhäälestumine võttis aega ja paljud ei saanudki sellega hakkama. Ka kriitika oli pehmelt öeldes lammutav.

Ülesehitavat kriitikat ongi palju raskem kirjutada kui lammutavat. Loovad inimesed on haavatavad…

 

Veel kord esietendus!

Jaak Allik kord ütles, et ta ei pea üht lavastust kaks korda vaatama, et aru saada kui kehv see on. Ma vahel pean, et aru saada, mis viga on, kas viga ei ole äkki minus sel õhtul, kui vastuvõtulävi on kuidagi teine. Vaatamine, kui sellega kaasneb avalik kirjutamine, on ennekõike vastutus inimeste pärast.

Märt Meos tundliku teatriinimesena nägi, kuidas lavastus erinevate asjaolude tõttu lagunema kippus. Näitlejate usk sellese, mida nad teevad, kippus kaduma, kuigi saalid olid peaaegu täis.

Seda lavastust mängiti Vaba Lava suures saalis. Lavastaja jättis publiku ja näitlejate vahele tüki tühja ruumi ja see tegi intiimsemat mängulaadi nõudva näidendi kohalejõudmise tagumistesse ridadesse ebaloomulikult pingutavaks, lõhkus atmosfääri ja hingust.

Produtsent Meos otsustas (lavastajat polnud Eestis) viia “suure lava” tükk proovisaali, kutsuda sinna ka publik. Nii sattuti tegelikult tagasi sesse keskkonda, kuhu näidendi autoril näidend mõeldud oli. Ja äkki oligi kõik paigas! Kuulasin sel minu jaoks “Alustame algusest” uuel esietendusel publikut ja näitlejaid tekkis kontakt ja hingati koos. Näitlejad said jälle järje peale, nad tundsid end kindlalt ja nende soov teha midagi, mis elust suurem, õnnestus.

Selles lavastuses teeb ühe oma elurolli näitleja Külli Reinumägi. Egon Nuter ületab oma koomikukuulsuse ja sunnib publikut seda unustama… See, kuidas näitlejad, vabakutselised näitlejad, laval üksteist jälgivad, toetavad ja suhtlevad, on väikeses saalis nüüd mitte ainult silmaga näha, vaid ka meeltega tajutav. Ja see, mida suudab valgusega joonistada Priidu Adlas, on just väikesel laval ta maitsekuse tippmark. Tänu näitlejatele saab nüüd aru, kui täpselt Ardo Ran Varres selle kummalise näidendi muusikasse ja rütmidesse on tõlkinud.

Armastan vahel minna teatrisse ja vaadata neid etendusi, mis mulle on meeldinud. Mõnikord saan kinnitust oma esmamuljele, mõnikord on lavastusest alles vaid vorm ja näitlejate käsitööoskus. Tõsi, ka seda on võimalik huviga vaadata, aga elusaks teeb teatri elus ja motiveeritud näitleja. Teatris oleks kaotsi minema kippuva motivatsiooni taasleidmine kunstilise juhi asi, kuid vabas teatris vastutab produtsent, muu hulgas ka oma rahaga.

Lavastus “Alustame algusest” jäi ellu! Esimese esietenduse järel jäi väheke mulje, et Ameerika elulaad ja fragmentaarsus on jõudnud Kalamajja. Nüüd, pärast teist nn. esietendust hindasin sellegi ümber. Kuidagi nii, et Kalamaja kandis võib juba ammu avastada ameerikalikku inimlikku elu valu.

 

 

+ERALDI:

Alustame algusest”

Autor Annie Baker

Lavastaja Adrian Giurgea (USA)

Kunstnik Reet Aus

Helilooja Ardo Ran Varres

Elina Reinold, Külli Reinumägi, Margus Prangel, Maarja Mitt, Egon Nuter ja Madis Metsamart

 

 

 

Mulje: Ave-Lii Idavain -Tartu Ülikooli ajakirjandusmagistrant

 

Viis inimest peaks ekstsentrilise juhendaja käe all õppima näitlema. Kiiresti saab selgeks, et see, mida seal tehakse, ei ole näitlemine teps mitte. Ülesanded on küll tüüpilised teatritegijate soojendus- ja partneri tundma õppimise harjutused, aga näitlejate lõppeesmärgi, lavastuseni, siin loos ei jõuta. Jõutakse enda ja teisteni, armastuse ja kaotuseni, põlgamise ja leppimiseni. Publik tundis end osana intiimsest õhustikust, mille Vaba Lava saal ja eneseabikursus laval lõid. Ka publik vaatas enda sisse.

Lugu pani muhelema. Margus Prangli üllatas oma rolliga. Millise lihtsuse ja koomilisusega mängis ta iseenda vastandit! Iga žest, pilk, sõna ja ohe kutsusid mus esile naerupahvaku. Kõige rohkem arenesidki kaks endasse sulgunumat tegelast. Prangli tegelane muutus rohkem selle mehe sarnaseks, kellena Prangli päris elus tundub olema tasane teismeline avanes ja leidis enesekindluse.

Või õppisid nad siiski näitlema? Maailm on ju lava. Kas see oligi etendus, milleks valmistuti – elu?

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga