Ärdunsoldani pärisnimi on Puhastus

alt

Helve Nurk (Laasu), Jüri Kaldmaa (Ürg), Ursula Noor (Nall) Ärdunsoldan 2012 Vilde teatris. Foto:Kristjan Teedema. Pilt on tehtud kontrolletendusel, 30. märtsil 2012. Foto: Kristjan Teedmaa.

 

alt

Rein Annuk – Jammar ja Ärdunsoldan . Sander Soo, pärast esietendust 1.aprillil 2012. Foto: Viio Aitsam.

 

alt

Lavastaja Jaan Tooming 1.apriil 2012. Foto Viio Aitsam

 

Jaan Tooming lavastas Tartus Vilde teatris Jüri Kaldmaa näidendi „Ärdunsoldan 2012“…

Teadsin seda ilma kahtluseta, me kolm seal üleval, pilvelõhkuja katusel olime surnud. Kolmekesi olime. Valged juuksed ja valged habemed olid meil ka. Vööni habemed lehvisid.

See hetk, kui kõik sündis, ei tajunud ma mingit erinevust sest olekust, mida ma eluna mäletasin või elamiseks pidasin seni. Teadsin, et mu kaaslased olid sõbrad. Aga seda ka kuidagi kuklaga tundsin, et me ei olnud enam elavatele kättesaadavad mobiiltelefonide ja tavatundega..

Ja siis me seal vahtisime maailma. Ei teinud midagi. Ei rääkinud, nagu meil elavana ikka kombeks oli olnud. Elava mälu oli alles. Oli meeles hoidnud me aastaid kestnud lõppematud vestlused. Igavesti pooleli jäänud jutud. Mida rohkem me rääkisime, seda vähem oli meil kahju sellest, et juttudele ei tulnud lõppu. Teadsime kuidagi kokku leppimata, et need jutud ongi elu. Nüüd me ei pidanudki enam rääkima.

Elus olles jõudsime olla 56, 66 ja 76 aastat vana.Pilvelõhkuja katusel ei olnud maapealsel vanusel enam mingit tähtsust. Selliste vanusevahedega me olime, kui elasime. Surnud olemine ei muutnud midagi. Ma ei mäleta, kas me hingasime. Naljakas on sellele hetkel mõelda ja neid mõtteid üles kirjutada. Ma olin oma sõpradega surnud ometi.

Ja äkki ma tahtsin sealt kõrgelt maa peale. Sõbrad Tõnis ja Ülo hoidsid mind tagasi. Sain aru, et meil oli kokkulepe maapealsesse mitte sekkuda.

***

Sellele Juhan Viidingu luuletusele hakkasin ma mõtlema alles siis, kui olin teo teinud. Seisin Tartus Vilde teatri koridoris ja noppisin täiesti avalikult teadetetahvlil olevast plakatist nõelad välja. Kerisin selle rulli ja ütlesin teatripealik Jürile, et ole mees, riputa „Ärdunsoldan 2012“ uus plakat siia.

Aga Viiding kirjutas kord nii (muide Tõnis Mägi laulab seda teksti. Väelised mõlemad:

Noor mees rebib tunnelis kuulutust maha

Ma möödun ja mõtlen

Kas tahab

Ei taha?

Tahab ta kuulutust endaga viia

Või ta ei taha, et vaadataks siia

Või ta ei soovi, et minnakse sinna

Kuhu see kuulutus soovitab minna

Vaatan kui noormees saab paberi lahti

Mõtlen kui palju on minu sees prahti

Aga see mees võtab kuulutust ära

Silm tahab puhata

Suutmata vaadata

Enese sisse

***

Maailmas ja enese sees on palju prahti tõesti. Ja seda omakorda olid mulle hetked tagasi meelde tuletanud Vilde teatri näitlejad, kes Jaan Toominga lavastajakäe all näitasid teistele ja mulle plakatil olevat näidendit.

Ega nad sellest prahist, mis ilmas ja inimeste peades, otsesõnul ei rääkinud. Nemad – Ratastoolis istuv pime mees pikksilmaga. Surnud naine, kes oma elus meest uuesti abielluma kehutab. Kõnelev koer. Vikatiga lund niitev vanamees. Tütarlaps, kes hell. Luuletusi lugev postiljon. Kaardimoor, kes kujuteldaval hiigelsuurel orelil maailma helidega tasakaalu püüab juhtida.

Jaan Tooming Viljandis, vähemalt kolmkümmend aastat tagasi armastas näitlejatele öelda: „Lehm on laval orgaaniline!“. Kas ma siis temast aru sain. Poiss, kes kujutas ette, et selleks, et mängida suuri meeldejäävaid rolle, tuleb teada oma tegelase vanaisa isa koera nime.

Lavastaja on omamoodi pillihäälestaja. Näitlejad pillid. Mõned mitemekeelsed ja mõni on trumm ka. Trupp on orkester. Jaan Tooming on tipphäälestaja, ka täna. Kuulata peab lavastaja hästi oskama. Tooni peab andma. See kuidas sosinad ja karjed lavamuusikaks saavad nii, et see kõlab – uhkelt -on kunstnik. Neid ei ole palju.

Vilde „Ärdusoldan“ toob mulle meelde Jaan Toominga aastatetaguse lavastuse „Veli Joonatan“. Seal lauldi. Näe, mis jääb meelde etendusest: „Joonatan, minu veli makas/ muide tapetuide man/ sa mul ollid kõige kallim/ kõige kallim Joonatan./ . Kuidagi sedasi. Sellises keeles räägib ka „Ärdusoldani“ hull kaardimoor, mitte selles, vaid sellises. Väljamõeldud keel on vahel kõnekam kui kõnekeel. Luuletus on ju luuletus just sellepärast, et ei ole proosa.

***

Istume kolmekesi sadamas. Viio on ja Ervin. Meri on peegelsile. Me ei räägi. Vaatame. Juba mitu tundi. Ja äkki laskub taevast kotkas. Merikotkas. Muuli otsas maandub. Korraks. Hetk vaid. Meie ees laual on fotokad. Üks uhkem kui teine. Me ei saa merikotkast pildile. Ta laotab tiivad ja kadunud ongi. Mälestus sellest jääb. Pilt peas.

Luuletusi ei jutustata ümber. Kui jutustatakse, siis ei ole see enam luuletus, on jutt. Räägitakse, et Ernst Enno oli oma luuletustest mõtlemiseks tõusnud taburetile, et argisest kõrgemal olla. Kas ikka peab olema näitleja selleks, et mängida kekspürasust?

Tegelikult on ju tähtis küsida, KUIDAS olla inimene, kuidas saada erinevaks loomast, kuidas saada jumalaks, jumalaks, kes väljaspool argipäevarutiini ja survet, kes on vaba kõigest, mis survab, kes on muutnud oma kiskjaloomuse uueks,“ on lavastaja Jaan Tooming kirjutanud.

Nii ongi. Vildes koos harrastajatega ta seda näitab. Ja muigab mõnuga, mu meelest laia mõnuga, kui lavastuse lõpus Ärdusoldan tuleb ja maapealsed välja juhatab. Sinna, kust tagasi ei tulda.

***

Üks kividest mu koduses kiviaias tüdines sellest, et teda enda meelest ikka paremasse paika kohendasin. Kui taas seda teha tahtsin ja teda vaatama jäin, sain aru, et ta ei taha enam. Võiks ju öelda, et kivi ütles mulle, ära mind enam puutu. Aga kivid nagu puudki ei räägi. Neil pole suudki. Kõik meelteväline on armastus.

 

 

 

Jüri Kaldmaa

 

ÄRDUNSOLDAN 2012

(Jaan Toomingale)

 

Lavastaja: Jaan Tooming

Kunstnik: Ursula Noor

Videokunstnik: Indrek Tobre

 

Mängivad: Rein Annuk, Matti Linno, Ursula Noor, Helve Nurk, Aire Pajur, Tess Pauskar, Sander Soo ja Jüri Kaldmaa.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga