See üheksanda laine pealkiri Kristiina Ehini uuest luulekogust „Janu kõikidel üks” kirjutama asudes tekkis enne, kui jõudsin raamatu tagakaanelt lugeda, et see ongi luuletaja üheksas luulekogu.

Luuletaja ütleb meid merekarbiks, mis Tallinna rikkuri klaaslaual: „ikka veel pilgeni täis ookeani mühinat/ üheksanda laine üürikest lööki/ vastu igavikukallast/” . Ma kohe ei saa neid ridu mõeldes mõtlemata jätta, kuidas isa Andres oleks seda lugedes uhke.

Kristiina Ehin on erakordne luuetaja, sest tema loomingus ühinevad argipäev ja igavik. Klassikaline luule ja sürrealism. Tekib sümbioos, mis aitab temaga koos taluda maailma võlu ja valu. Kristiina jagab mõtteid. Võib ju arvata, et sellise luule poole püüavad kõik luuletajad, aga Kristiinal tuleb see välja iga uue luulekoguga sügavamalt. Loe edasi Kristiina Ehini üheksas laine →