Surmast on hakatud rohkem rääkima. Tahaks uskuda, et kogu maailma targemad pead otsivad koroonahaigusele vastumürki. Otsivad ja leiavad. Kõik käib kiiresti, et leiavad veel enne kui see lugu lehes ilmub. Viirusele vakstsiini!
Aga surm… just öeldi näiteks raadios, et toitumissurma sureb maailmas kuni kümme inimest päevas. Mäletan ühte teatrietendust, kus tuntud arstist isa ei tahtnud mõista oma poega, kes oli saanud tervisearstiks ja õpetas inimesi sööma ja jooksma. Poeg teenis sellega tohutuid summasid. Mina küsin endalt, kui suur on tõe osakaal, kui kirjutatakse reaalsest elust.
Kuidas mõista maailmas toimuvat, jah, näiteks selle taustal, mida mulle kirjutas minust kümme aastat noorem tuttav: „Kuidagi väga kiiresti tuleb kõik – vanus, haigused ja maailmalõpp.” Ma, vanusest sõltumata, olen peatudes mõelnud, et tuleks elada nii, et lahkudes jääks maha parem maailm. See mõte on haiget ka teinud, kui olen tajunud, et miski läheb nihu. Mitte maailma mõõdus, vaid oma elu ja tegemistega. No neil hetkedel, kui mõtlen, et olen esmapilgul vaba inimene, aga tegelikult tajud ja tunned ära need lõad, mille küljes paratamatult ripud. Küllap raamatud on aidanud iseseisvalt mõtlema. Jah, ja muidugi ka lõa otsa noppinud. Loe edasi Meeletu maailma meeleheide
