Üleilmse teatripäeva pidu Tartus jääb ära. Teatriauhinnad selguvad päev varem näidatavast telesaatest.

Täna õhtul kell 20 Eesti televisoonis saavad eelmise teatrihooaja parimad teada, et nad on parimad. Haigus, mis sulges kõik teatrid meil ja mujal, lõi ühtlasi paigast ja segi ühe traditsiooni – rahvusvahelisel tearipäeval, 27. märtsil pidi aasta teatriauhindade kätteandmise ja suure peo korraldama ja lavastama Vanemuise teater Tartus. ERRi võttegrupp koostöös Vanemuise näitlejate ja lavastaja Tiit Paluga pidi selle nagu igal aastal üle kandma Eesti rahvale vaatamiseks. See teatripidu jääb pidamata.

Televisiooni kultuuritoimetaja Reet Weidebaum ütles Maalehele, et telesaade tuleb koroonaaegne, aga ikkagi teatraalne. „Saade annab edasi seda emotsiooni nendel, kes auhinnad kätte said ja sellest siis ka esimest korda kuulsid,” ütles Reet Weidebaum. Osa preemiaid, mida teleinimesed kätte anda ei jõudnud, öeldakse küll saates välja, aga kätteandmine jääb aega, kui kriis on lõppenud.”

„Me tabasime väga toredaid hetki. Seal on pisaraid ja naeru. Hästi palju rõõmu. Kutsutud ei teadnud viimase minutini, miks nad välja kutsuti. Ja muidugi ei osanud keegi osalistest ette arvata, mismoodi me seda teeme,” paotas Reet Weidebaum täna õhtul näidatavat.

Saate tegemiseks oli väga vähe aega. Tuli välja mõelda, kus preemiaid kätte anda, kus anda, ning mõelda sellele, et saatetegijate ja külaliste vahel säiliks nakkust välistav vahemaa. Tuli mõelda ka sellele, kuidas see kõik ikkagi ka pidulikuks teha.

„Me oleme kõik osa sellest maailmast. Oleme ja peame elama samade reeglite järgi. Me kõik peame ümber õppima. Meie asi on olla eetris. Aktuaalne kaamera peab eestris olema. Seal peavad olema uudised, see peab inimesi kõnetama, rõõmustama ja lohutama ka. Sellises olukorras saabki aru, kas oled midagi väärt või ei ole,” võttis teletoimetaja Reet Weidebaum lühidalt kokku selle, et kultuur ei kao teleekraanidelt kuhugi.

Täna õhtul näidatava teatripäeva erisaate režissöör on Elo Selirand, toimetaja Reet Weidebaum ja produtsent Rait Roland Veskemaa.

Muidugi mind vihastab, et olen nii vanaks saanud, et märkan nolkide ülbust, kui see puudutab minuvanuseid. Peaks olema ükskõik. Need, kellel habe veel ei kasva, enamasti ei tea, kui kiiresti aastad lähevad. Meil ületab see jutt – ja ma ei pea siin silmas vaid koroonahaigust –, et vaatame, kuidas maailmas käitutakse ja teeme järele, arukuse piirid. Loe edasi Pika habemega vanamehed lastakse maha? →

Hakkasin just tähele panema krimilugude pealetungivat osakaalu meie teatrite uuslavastuste hulgas, kui riigis väljakuulutatud eriolukord ja nakkav viirus teatrid 13. märtsil – esialgu 1. maini – sulges. Ära jäävad etendused, aga mida teevad need, kes teatris töötavad?

Teatriteadja ja poliitik Jaak Allik, kes ühtlasi on tubli vanaisa, ütleb ootamatult mõtte, et sotsiaalne üksindus tapab inimesi rohkem kui viirused. „Tööl käimist ja loominguga tegelemist ei ole keegi keelanud. Rohkem kui viirus tapab inimesi sotsiaalne üksindus ja mahajäetus. Isoleeritus tapab eriti vanu inimesi. Kasutus tapab.”

Tema arvates on see, et teatrid ka proove ei tee, paanikaga kaasaminek. „Ma ei tahaks seda laiskuseks nimetada, aga intelligentsed inimesed ei peaks nii paanikas olema.

Vabastagu näiteks üle 70aastased näitlejad proovidest, kui soovivad. Aga miks peaks 30–40- või 20aastased inimed mitte proovi tegema?” ei saa Jaak Allik valitud käitumisest aru.

Samas räägime Allikuga ka sellest, et juhul, kui meid pooleteise kuu pärast rõõmustataks uute esietendusega, mis on sundsulgemise ajal valminud, siis ei jaksaks neid ära vaadata. „Neid lavastusi, mis täna-homme-ülehomme esietenduma pidid, saaks ju nüüd lihvida täiuseni, Ja ei saaks enam öelda, et prooviaega jäi puudu.” Allik on endale iseloomulikult irooniline, kui ütleb, et ta pole kuskil näinud arve, et üle 70- ja 80aastaste seas suremuse protsent koroonata oleks väiksem kui koroonaga. „Paraku saja-aastaste seas on suremus 100 protsenti.” Loe edasi Leiva teenimine avalike esinemistega on mõneks ajaks lõpetatud →

Vaba Lava korraldatud Peterburi teatrite päevad Narvas on hea lisandus teatrifestivalile Kuldne Mask Eestis.

Festival Kuldne Mask Eestis on Venemaa tipp-lavastusi Eestisse toonud juba 16 aastat. Vaba Lava Narva Peterburi teatrite päevad toimuvad teist aastat. Ei julge öelda, kas siis, kui jälgida kahe festivali pakutut, saaks ammendava ülevaate sellest, mis sünnib Vene teatrites. Ametlikult räägitakse, et ses riigis on 700 teatrit, aga mitteametlikult… Kuldne Mask on enamasti kvaliteedi garantii, aga selge on see, et meile jõuavad seal tunnustatud etendused pisikese ajanihkega.

Räägin seda sellepärast, et seekordsetel Peterburi päevadel näidati nii Narvas kui Tallinnas lavastust, mis ilmselgelt alles alustab oma suure tähelepanu teed. Jutt on Lev Erenburgi lavastusest tema enda asutatud teatris (Nebolšoi Dramatitšeski Teatr) – „Kuningas Lear”. Lavastaja Erenburg ise nimetas Eesti etendusi esietendusteks ja häälestas oma õpilastest koosnevat teatritruppi ka veel etenduste ajal. Ja ma tõesti ennustan sellele lavastusele kõrget tähelendu. Loe edasi Narvas nägi taas Peterburi väiketeatreid →