Meile kingitud aeg kulgeb omasoodu. Üks kümnend saab taas mööda. Tähtsuse ja tähenduseta?

Sirvisin paksu 1984. aastal välja antud „Vanasõnaraamatut”. Olen mõelnud vahel, et me maailm on nii segi pööratud igas vallas, et vanasõnad ei tohiks enam kehtida. Ka ilma ennustada ei saavat enam vanade märkide järgi. Ennustuste ja prognoosidega muidugi on ilmselt igal ajal, hoolimata segadustest, nii, et kui usud, siis on.

Segi pööratud maailm. Miks ma nii arvan? Kõht on täis ja sõda pole ikka väga kaua Eestis olnud. Ma nägin pealt, kui Vene sõjavägi Saaremaalt lahkus. Nüüd on mõnekümne aastaga juhtunud nii, et Eestis on jälle võõrväed. Juhtunud? Nõnda ei saa öelda. Vene väed olid võõrad, NATO on liitlane. Oleme nad ise siia kutsunud.

Kui professor Kalevi Kulliga kohtusime, tuletas ta meelde, kuidas ta kusagil kolmkümmend aastat tagasi olevat olnud – see on ta enda sõna – paduroheline. Rääkis Lennart Merega. Sellest, et Eesti ja eestlased saavad ise hakkama. Et toidame ennast ise ära, hoiame ise arukalt oma loodust, kasvatame ja koolitame oma lapsed. Meri olevat olnud selles kindel. Niisama kindel oli ta selles, et Eesti peab astuma Europa liitu ja kuuluma NATOsse. See läks täide. Me geopoliitiline kodu, tuleb välja, on kallis ka teistele. Me oleme sellises kohas, kus hoitakse ehk maailma tasakaalu!? Äkki on nõnda, et kipume kõik unustamine, et vabadus on vastutus.

Tie alguse otsad lahti, küll jõuvad lõpuni

Kümnend lõppeb ka ja algab uus. Räägitakse kestliku kahanemise tähtsusest. Samas miski, mis ümberringi märgata, seda ei näita. Ikka kestab kiiremini, kõrgemale, kaugemale. Ja loogilisi põhjendusi, miks nii, leiavad selle ideoloogia jüngrid ja kaasalohisejad kuhjaga häid põhjendusi, miks aeglustumisele isegi mõelda ei tohi.

Rein Lang kutsus saates „Olukorrast ajakirjanduses” inimesi jamade üle nalja heitma. Mart Juur kirjutab Facebookis: „Sellist kino pole tõesti varem Eestis näinud, et meeleheitele aetud miljonärid kukuvad streikima.” Meeleheitel miljonärid! Jah. Loe edasi Vanasõna: Hullu pilli järgi ei kästa tantsida →

Tänases Eesti teatris on puudu lavastaja, kelle loominguline käekiri ja dramaturgia valik võiks olla eeskujuks teistele.

Selle mõtte juurde juhtis mind Jaak Allik, kes 14. detsembril Elvas, pärast Jaan Toominga lavastust „Luikvalge” selles lavastuses suurepäraselt mänginud harrastusnäitlejatele kõneldes muu hulgas ütles: „Jaani (Tooming) lavastuste kõrval ei saanud tema põlvkonnakaaslased teatris tegelda tühiste asjadega, sest nad oleksid sellega väga silmapaistvalt lolliks jäänud.”

Kui talle hiljem oma mõttekäigust rääkisin, lisas ta sellele, et hetkel pole Jaani-sugust majakat, veel ühe külje: „… lihtsalt üksteise lavastusi ei vaadata. Nõnda ei teatagi, kui rumalad ollakse. Häbitunne on kadunud, nagu turumajandusele omane.” Teine valdkond ehk, aga Silver Sepp ühes oma laulus võtab mu meelest selle, mis sünnib me kultuuris üldisemalt, lühidalt kokku, lauldes: „Sain kõik, mis tahtsin, kuid kaotasin iseenda.” Loe edasi Teatri uuenemine on noorte käes →

Kirjanike maja musta laega saalis peeti meeles kirjanik Juhan Saart, kes 22. detsembril saanuks 90aastaseks.

Juhan Saar oli suure osa oma elust seotud Vilsandi saarega. Täna Vilsandil elav Jaan Tätte meenutas, kuidas täpselt 40 aastat tagasi sellessamas musta laega saalis peeti Juhan Saare 50. sünnipäeva. Jaan oli siis 15aastane ja tal on meeles, et sünnipäeval laulis Urmas Alender.

Jaan kuulub Juhan Saare sugulaste ringi ja ta tunnistas, et Juhan oli talle väga palju just Vilsandi isa eest. „Ajal, kui siin saalis esimest korda 40 aastat tagasi olin, olid mul mõned duurid juba selged ja ma salaja katsusin Alendri kitarri. Kui õppisin lavakunstikateedris – maapoiss hingelt ja Tallinn oli mu jaoks hull – siis ikka astusin kirjanike majja sisse. Kolmandal korrusel oli Juhani kabinet. Seal kehtis Vilsandi seadus. Kõik oli elus ja mõnus,” rääkis Jaan Tätte. Juhan Saar juhtis sel ajal kirjanike liidu allasutust, mille nimi oli kirjanike propaganda büroo. Loe edasi Kirjanik Juhan Saar saanuks 90 →

Mul on kaks proovivaba päeva. Hetk tagasi olin linnas ja ei mõelnud me aiast. Sügis on juba. Nüüd istun ja vaatan ilma maal. Kuidagi automaatselt leian käärid ja kindad. Sammun kindlalt kogu suve me värava kõrval kasvanud ja õilmitsenud nõgesepõõsa juurde. Täis elujõus kõrvenõgesest on saanud hõredad rootsud. Et lõikan maha.

Ja siis selle kindla tegevuse mõtte pealt peatun. Jään nõgeserootsudesse kinni. Jätan nad alles. Hääbuma. Ise ja loomulikult. Sammun tagasi, et lõikan maha vähemasti selle nõgese, mis mind vahel kõrvetama kippus, kui veepumpa sisse lülitasin. Ma olen nende nõgestega koos elanud kevade ja suve. Minu nõgesed. Aias. Las nad olla mõlemad. Kole on ilus.

Viio Aitsami pilt: Kõrvenõges ja ritsikavastsed. Ilmus Maalehes

Musta Kasti rahvas kutsub lavastust „Evolutsiooni revolutsioon” vaatama loosungiga „Tule, kibestu koos meiega!”.

Ma ei kibestunud. Äkki sellepärast, et lugesin kutsungit kibestuda alles siis, kui olin vabana sündinud laste tormilist eneseanalüüsi nendega elus sündivast juba näinud. Pigem oli see mõte, et kui suudetakse ümbritsevat sellise eneseirooniaga peegeldada, on veel lootust. Mu jaoks kõige vägevam tähelepanek ajast on muidugi pealkirjas välja öeldud – isegi evolutsioon, mis teatavasti peaks olema aeglane protsess, selline, mida me oma igapäevast leiba teenides ei märkagi, on muutunud revolutsiooniliseks. Revolutsioon on ju enamasti plahvatus, mis aeglase evolutsiooni segi lööb ja midagi või kedagi – vägisi või vähem vägisi, aga ikkagi agressiivselt – muudab. Loe edasi „Evolutsiooni revolutsioon” elust, kus teadvusele ei tulda →