Kapsapea meikimine Vijandi Ugalas

Ugala logo 2015

Oskap Lutsu „Kapsapääst“(1910) on 2015. sügiseks saanud „Making of „Kapsapea““ ja sündis see Viljandi Ugala teatri kolme kuuga koduks ehitatud uues teatrimajas nimega UBB, ehk siis Ugala Black Boxs.
Ma kaua otsisin sõna millega iseloomustada nii uut teatrimaja kui selle uue avamiselavastust, arvan, et ses oli ärkamisaja vaimsus. Täpsemalt, neis tegijates inimestes ärkas ärkamisaja vaimsus ja usk kultuuriimesse. Esietenduse lõpus kus trupp ja lavastaja oleks võinud panna kõlama pisaraid kiskuva rahvalaulu või kõiki mõjutava marsi ütles pimedaks jääv muusikaõpetaja Tõnis Sägi Aarne Soro suu läbi midagi sellist, et maakera liigub kogu aeg, aga me ei tunne seda. See oli üsna ootamatu, nii isegi, et ma ei pannud tähele või äkki selles polnudki näitleja intonatsiooni, mis vaataja peas liikuvatele mõtetele vahel suuna annab… kas selles lauses oli kahetsus, et me ei märka, või etteheide, äkki hoopis see, et me ei peagi igal hetkel märkama märkamatut, mis elule mõtte annab. Mine tea, mis see oli, aga see oli tähtis, mu jaoks ka Ugala teatrit kui kultuurinähtust iseloomustav. Loe edasi Kapsapea meikimine Vijandi Ugalas

Puudu(ta)v kultuur: Sõnad on kaotanud tähenduse

Või hoopis oleme meie kaotanud kuulmise? Üha keerulisem on me tähelepanu köita. Jälgisin ennast ühel argipäevaõhtul Tallinnas. Istusin Vabaduse platsil ja tegin aega parajaks. Inimesed tulid töölt. Olen ammu märganud, et linnasid iseloomustavas müras on ka „ülemhelid”. Usun, et kui jälgida, saaks isegi mingi korrapärasuse kihutavate operatiivautode ohusignaalidest, mis korduvad ja korduvad. Me kuuleme neid, aga tähelepanu enamasti ei pööra. See ei puuduta meid.
Selle jutu peale meenub mulle ikka Eesti muinasjutt karjapoisist, kes appi hüüdis, et hunt on karjas. Kui paar korda inimesed appi jooksid ja hunti polnud, jätsid nad sellel korral, kui hunt tõepoolest kohal oli, lihtsalt tulemata.
Me armastame kõike, kapsasuppi, oma naist ja rah(a)u. Me vihkame kõike, herilasi, silmakirjalikkust ja sõda.
Paljusid unustatud sõnu saab seletada, seda võib ka tõlkimiseks nimetada. Lapsele või lapselapsele õhtul muinasjuttu lugedes tuleb ikka seletada, mida piimapukk tähendab, ja seda, kuidas on võimalik virmalisi vehklemas käia. Aga mis ikka saab siis, kui me äkki enam üldse ei kuule ega näe seda, mis sünnib ilmas, sest oleme kaotanud võime tähele panna? Loe edasi Puudu(ta)v kultuur: Sõnad on kaotanud tähenduse

Et meistrite aeg ei lõpeks

Dima ja  energiasammas

Siberlane Dima Mohhov puudutab eestlaste Nõikaevu energiasmmast või energiasmamas puutub teda. Viio Aitsami foto

Dmitri Mohhov on Valgevene kunstiakadeemia professor, arhitekt ja teatrikunstnik. Viimastel aastatel on puhanud suviti Eesti mere ääres. Tänavu Pärnus ja Kihnus. Kadakate keskel aetud jutust jäi kõlama, tema soov anda oma üliõpilastele edasi aina haruldasemaks muutuv oskus: osata asju valmistada ise, oma kätega.
Me kohtusime Dmitri Mohhoviga juhuse tahtel kaheksa aastat tagasi Minskis. Nüüd on elu meid ikka aeg-ajalt kokku viinud, sest ta käib igal aastal ka Eestis.
Esimesest kohtumisest on hästi meeles ta jutt keelekasutusest. Sellest, kuidas tark tundumiseks kirjutatakse sellises keeles, et arusaamiseks tuleb kasutada sõnaraamatut. „Vanemas kirjanduses, vastupidi, püütakse kõige raskemaist elu küsimustest kirjutada nõnda, et oleks häbi mitte mõista, mitte aru saada sellest, millest käib jutt.”
Sel kevadel võttis Dmitri Mohhov Valgevenes õpetada järjekordsed viis üliõpilast, kelle diplomile kuue aasta pärast võiks kirjutada „kinokunstnik“.

Mis kinokunstnikku teistest eristab?
Loe edasi Et meistrite aeg ei lõpeks

Teatrifestivali Draama 2015 misanstseene ‒ laval, elulaval

Margus Saueaugul

Teatrifestival „Draama 2015” on lõppenud. Asjaomased teevad kokkuvõtteid. Tuleva aasta festival ‒ miline ta tuleb ja kas üldse, ei ole veel sugugi selge. Kuidas edasi?
Kaksteist aastat festivali juht olnud ja seda ka korraldanud Margus Kasterpalu ütleb, et teatriliidu juhtkond koguneb septembri lõpus, teeb kokkuvõtte ja otsutab, mis edasi saab. Rohkem ta hetkel öelda ei soovi.
Mul jäi kahjuks nägemata Peeter Raudsepa kuraatoriprogramm „Piiri peal”. See, tundub, oli lõppenud festivali tähtsaim osa, mis viis ühte linna ja samadele lavadele korraks kokku kõik Eestis teatrierialasid õppivad noored. Ka selle kokkusaamise analüüs ja järeldused on kas tegemata või vähemasti avalikkusele sõnastamata. Usun, et lavakunstikooli juhtiv Peeter Raudsepp seda teeb ja koostöö jätku saab suunata. Noorte inimeste kontekstid püsivad sellest hoolimata, muidugi. Loe edasi Teatrifestivali Draama 2015 misanstseene ‒ laval, elulaval

Suvelavastuste saatus, ehk oh õnn

 VereliinKa teatris võiksime vereliine märgata kui käime. Teatri elu!

Eesti suveteater on maailmas ainulaadne ja ainulaadseks ei tee tedamitte need, kes teevad ja mängivad, vaid Eesti inimesed, publik, kes teatri üles leiab, kuhu see ka ennast ei peidaks.
Eesti teatriagentuuri juht Andres Laasik ütleb, et 2015. aasta suve nelja kuuga esietendus esialgsetel andmetel 74 lavastust, lisaks neile olid mängukavas varasematel aastatel esietendunud lood ja laulud. Mais oli 12, juunis 19, juulis 24 ja augustis 8 esietendust. Loe edasi Suvelavastuste saatus, ehk oh õnn

Vaba Lava esimene kuraator : eestlaste avatus üllatab!

P1870237

Vaba Lava esimene kuraator Oleg Lojevski. Pildistas Viio Aitsam

Eesti kõige uuem teatrimaja näitab, et me teatripublik on eriline ja tuleb kaasa ka esialgu pöörastena tunduvate ideedega.
Jutt käib aasta tagasi, 2014. aasta 19. septembril avatud uuest teatrimajast Tallinnas ‒ Vaba Lava, kus repertuaar valitakse rahvusvahelisel konkursil ja valijaiks on kaheks aastaks valitud kuraatorid, üks Eestist, teine välismaalt. Esimesel hooajal esitati konkursile 65 lavastuste ideekavandit. Kuraatoreiks olid esimesel aastal Eesti poolt ajakirja Teater Muusika Kino peatoimetaja Madis Kolk ja välismaalt Oleg Lojevski, kes on Vene üks tuntuimaid teatrieksperte. Lojevski on pea aasta ringi lennus, et näha, eelkõige Venemaal tehtavat teatrite. Loe edasi Vaba Lava esimene kuraator : eestlaste avatus üllatab!