Eile, kui mina Vaba Lava suures saalis Tallinna tantsuteatri tantsulavastuste õhtut vaatasin, tuli meie Raela aeda kuldnokk koju. Viio nägi ja tegi pilti ka. Mina Elisa Lohu ja Kristjan Rohioja tantsulavastust ei pildistanud, aga emotsionaalsesse mällu tantsisid tantsijad need lood küll – „Take me to happy place“ ja „Imelise otsinguil“.

Julia Koneva ja Aleksander Žemžurov

Raho Aadla ja Kristo Viiding                Fotod: Tallinna tantsuteater

Täna lähen kuldnoka juurde ja päris kindlasti võimalusel veel tantsuetendusi vaatama. See mõte paljudele lisaks tekkis, et peaks kuidagi just vanemat põlvkonda tantsuteatrit vaatama julgustama. Et ärgu meid hirmutagu sõnad „kaasaegne“ ja „eksperiment“. Tants on üsna ürgselt meil kõigil verega kaasas ja kui see on hingega tantsitud, siis käivitub (usun, et kõigis, kes vaatavad) see miski, mida usutakse vanaemaks saades kaduvat. Aitäh eraldi sulle, Kristo Viiding, sinu pärast tulin, ja usun, et teie pärast jään.

Margus Mikomägi

„Lehm on surnud, vett ei ole, kanad ei mune, laip haiseb akna taga…” See ei ole Eesti maaelu, vaid „Antigone” olude kirjeldus, mille Eesti näitlejatele kirjutanud Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh. Seda „Antigonet“ nägi nüüd ka Peterburi.

Loe edasi See ei ole piip ehk Argisürrealism Peterburis →

Mait Malmsten -Fjodor Karamazov

Omaette ollakse kusagil mujal.

Suurest kahe poolega uksest keset Draamateatri lava õhkub külma ja sooja. See uks muide tuletab oma mõõdult ja sümboolikalt veidi meelde neid kõrgeid Moskva kremli uksi, millest oleme ilmselt kõik näinud pisikest kasvu suurt Putinit sisse marssimas uhkes üksinduses. Suits, mis külma ja sooja sissetungi teatrilaval nähtavaks teeb, on kord viirukine, kord mõrkjalt mürgine.

Loe edasi Karamazovid ehk millist is(s)a(ndat) me teenime →