Kuduge neile valgusest rüü…

alt

Klaudial on iga päev sünnipäev – noorte unistamine on Kultuuriakadeemia tudengite käes lavastuseks saanud. Foto: Ugala teater

See lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Üle pika aja oli Ugala teatris olles märgata lootusrikkust.

Repertuaariteatri Ugala ühiskonnakriitilise lavastuse „Ladu“ lõpus laulab noor Tõnu Tepandi otse kui mälestusena nõuka-ajast, teatades: “Elu on liiga lühike ja liiga kõrgelt üle pea…” Lugu ise on pärit Jaan Toominga ja Virve Aruoja filmist “Lõppematu päev”, mis tehti Eesti Telefilmis 1971. aastal. Sõnad, kus ka küsimus “milline mees ma olen?”, kirjutas Paul-Eerik Rummo.

Ses Ugala teatri loo esimeses lauses on sees niipalju informatsiooni, et sellest saaks omakorda pika loo. Aga ma sellest ei kirjuta. Hoopis tahan öelda, kuidas see Tepandi laul mind teise Tepandi laulu juurde juhatas ja see mu meelest tänast Viljandi teatri olekut hämmastava täpsusega iseloomustab: „Maa meie Ema!/Ilm meie Isa!/Meie oleme teie lapsed!/Kuduge meile valgusest rüü!//“. Laulu pealkiri on “Taevatelgede laul”. Indiaanlased olla nii mõelnud ja selle alles laulnud tänasekski.

Ehk peaks siingi seletama, miks ma Ugala teatri tänast aega valgusest rüü kudumise ajaks mõtlen. Parema meelega ma ei sõnastaks. Vaatasin Ugalas kolmel päeval nelja etendust ja ühtegi ei jätaks nüüd näinuna vaatamata. Veel rõõmsam olen lavataguste kohtumiste ja kuulamiste üle.

Loe edasi Kuduge neile valgusest rüü…

.Tuut, tuut, tuut tullakse

alt

Vaba Lava esimesed kuraatorid Madis Kolk ja Oleg Lojevski koos tõlk Jaak Allikuga Telliskivi F hoones 6.veebruaril 2013. Foto Mats Õun

 

Ugala teatri uuenenud puhkeruumis sirvisin seal olevat kaht Vene lavastaja Anatoli Efrose venekeelset raamatut režissuurist. Sealsamas jutu sees küsis näitleja Janek Vadi, miks ma näen ja kirjutan viimastel aastatel just vabanäitlejate elevusest ja pühendumisest. Ses küsimuses oli pisike etteheide, et kindlasti on samasugust pühendumist ka repertuaariteatrite loominguprotsessides. Ma sel hetkel ei osanudki vastata. Ei oska ka nüüd. Tean, et nii on. Miks ma sest vähem kirjutanud ja rääkinud olen, ei tea. See küsimus jäi igatahes pähe kinni ja kõnnib seal nüüd üpris omatahtsi, märkamaks Janeki vihjatut.

Vaba Lava pressikonverentsil ütles Madis Kolk, kes selle vabaduse esimene kuraator: „Kas see ei ole omamoodi absurd püüda vastata Vaba Lava ootustele. Vaba Lava just püüab rikastada teatrimaastikku, püüab olemasolevat teatrisüsteemi mitte lõhkuda, vaid pakkuda vastukaalu ja tasakaalu.

Loe edasi .Tuut, tuut, tuut tullakse

Mütseel* ehk Vaba lava võrgustik ja mükoriisne* kooselu repertuaariteatritega

 

alt

Kristiina Reidolv, Kenti ülikooli teatriteaduse doktorant, Vaba Lava juhatuse liige ja tegevjuht.

 

Teatriküljed palusid Kristiina Reidlovil joonistada sõnadega pilt, mis ja milline võiks olla Vaba Lava viie aasta pärast.

2017. aastal on Vaba Lava kaasaegne, avatud ja rahvusvaheline etenduskunstide keskus.

  1. Vaba Lava on väiketeatrite, vabatruppide ja vabakutseliste näitlejate ja lavastajate koduteater ning noorte eksperimentaallava.

  2. Vaba Lava on moodustanud nii kodu- kui välismaise võrgustiku ehk mütseeli. Peale Tallinnas Telliskivi loomelinnakus asuva Vaba Lava peakorteri on meil väiketeatrite ja vabatruppide jaoks olemas sõsarlavad mujal Eestis (nt Tartus ja Narvas), kus Vaba Lava kuraatorprogramm järjepidevalt roteerub. Lisaks on Vaba Lava sõlminud kokkulepped ka välislavadega nii Skandinaavias kui näiteks Saksamaal, kus esitatakse parimaid lavastusi Vaba Lava kuraatorprogrammist. Ja loomulikult võõrustab Vaba Lava huvitavaid välistruppe ka oma lavadel.

  3. Loe edasi Mütseel* ehk Vaba lava võrgustik ja mükoriisne* kooselu repertuaariteatritega

    Vaba lava teatrikeskus Telliskivi loomelinnakus

    alt

    Vaba Lava esietendus „Pressikonverents“ 6.01.2013 Telliskivi Loomelinnaku F hoones: vabakutselised näitlejad Nero Urke ja Elina Reinold, teatri R.A.A.A.M ja Vaba Lava eestvedaja Märt Meos. ettevõtja Raiko Uri, Kultuuriministeeriumi kaunite kunstide asekantsler Ragnar Siil, Vaba Lava tegevjuht Kristiina Reidlov, Allianss arhitektid OÜ arhitekt Indrek Tiigi, Vaba Lava kuraatorid Madis Kolk ja Oleg Lojevski. Pildile ei ole jäänud seekord tõlgina osalenud Jaak Allik. Taustal Vaba Lava video. Foto: Mats Õun

     

    Novembris saab Tallinnas valmis uus teatrimaja, Vaba Lava teatrikeskus Balti jaama kõrval asuvas Telliskivi Loomelinnakus.

    Uue teatrikeskuse sünnist märku andval pressikonverentsil oli dramaturgiline ülesehitus. Alustasid vabakutselised näitlejad Nero Urke ja Elina Reinold. Lugesid muu hulgas sellise teksti: „Kitsastes oludes tekkinud ja kiratsenud Eesti näitekunst on siiamaani Diogenes olnud, kes ennast oma „tünni“ sees on lõbustanud. Eesti jõukamate olluste lugupidamist äratavad jõupingutused on meie teatrile nüüd avarad ja pidulikud ruumid nõutanud. Kas mõtleb aga Eesti näitekunst ka omades uutes lahedamates tingimustes ikka veel endiseks, enesega rahulolevaks Diogeneseks edasi jääda, kes ennast „tünni“ sees on harjunud lõbustama?“.

    Ega nad ei öelnud, et pisut vanamoelises keeles ettekantu on pärit 1913. aastast, ajast, kui avati Estonia teater.

    Seejärel sai sõna produtsent Märt Meos, kelle kõne siin tulevastele põlvedele saja aasta pärast tsiteerimiseks tervikuna ära toon.

     

    alt

    R.A.A.A.M teatri asutaja ja hing Märt Meos. Foto: Viio Aitsam

    Vabadus on kureeritud paratamatus

    Märt Meose kõne, 2013. aasta 6. veebruaril

     

    2010. aasta mais said 9 Eesti väike- ja projektiteatri esindajat notari juures kokku, et allkirjastada SA Vaba Lava asutamisleping ja põhikiri.

    Vähem kui kolme aastaga on saanud võimalikuks, et me täna julgeme rääkida teatrikeskuse avamisest sel aastal. See tähendab, et seda keskust on olnud väga-väga vaja. Avatud teatrikeskus, mis korjab teatri-ideid ja aitab neid lavastusteks vormida see on meie sõnateatris uus lähenemine ja uus mudel.

    Loe edasi Vaba lava teatrikeskus Telliskivi loomelinnakus

    Vaba lava teatrikeskus Tellikivi loomelinnakus

     

    Margus Mikomägi

     

    Novembris saab Tallinnas valmis uus teatrimaja, Vaba Lava teatrikeskus Balti jaama kõrval asuvas Telliskivi Loomelinnakus.

    Uue teatrikeskuse sünnist märku andval pressikonverentsil oli dramaturgiline ülesehitus. Alustasid vabakutselised näitlejad Nero Urke ja Elina Reinold. Lugesid muu hulgas sellise teksti: „Kitsastes oludes tekkinud ja kiratsenud Eesti näitekunst on siiamaani Diogenes olnud, kes ennast oma „tünni“ sees on lõbustanud. Eesti jõukamate olluste lugupidamist äratavad jõupingutused on meie teatrile nüüd avarad ja pidulikud ruumid nõutanud. Kas mõtleb aga Eesti näitekunst ka omades uutes lahedamates tingimustes ikka veel endiseks, enesega rahulolevaks Diogeneseks edasi jääda, kes ennast „tünni“ sees on harjunud lõbustama?“.

    Ega nad ei öelnud, et pisut vanamoelises keeles ettekantu on pärit 1913. aastast, ajast, kui avati Estonia teater.

    Seejärel sai sõna produtsent Märt Meos, kelle kõne siin tulevastele põlvedele saja aasta pärast tsiteerimiseks tervikuna ära toon.

     

    Vabadus on kureeritud paratamatus

    Märt Meos, 2013. aasta 6. veebruaril

     

    2010. aasta mais said 9 Eesti väike- ja projektiteatri esindajat notari juures kokku, et allkirjastada SA Vaba Lava asutamisleping ja põhikiri.

    Vähem kui kolme aastaga on saanud võimalikuks, et me täna julgeme rääkida teatrikeskuse avamisest sel aastal. See tähendab, et seda keskust on olnud väga-väga vaja. Avatud teatrikeskus, mis korjab teatri-ideid ja aitab neid lavastusteks vormida see on meie sõnateatris uus lähenemine ja uus mudel.

    Kiire vajadus sellise teatrikeskuse järele osutab ka sellele, et Eesti teater on ummikus. Hetkel keerleb enamik teatreid nagu mingis suletud rattas, mille läbivaks märksõnaks on raha. Kogu repertuaar on paratamatult allutatud sellele. Ideed, need kõige tähtsamad, kipuvad teatrist kaduma. Kui silmad kinni 100 korda märklaua poole lasta, võib ju ka mõnikord tabada, aga seda väga harva ja juhuslikult. Padruneid kulub palju.

    Lavastusi tehakse pelgalt selleks, et lepingukohustusi täita või, veel hullem, et igakuine liising saaks makstud. Sellise lähenemisega jõutakse harva kunsti-imeni. See kriitika puudutab eelkõige teatrijuhte. Minu arvates me armastame ikka veel ennast teatris, mitte teatrit endas. Oleme unustanud vastutuse kunsti ja kultuuri tuleviku ees, rääkimata missioonitundest.

    Seda olukorda on raske muuta, kuid siiski… Vaba Lava toob fookusesse tagasi IDEE… Küsimused miks, kellele, milleks…

    Ka teatrikeskuse rajamine on alguse saanud ideest ja meil poleks põhjust täna koguneda, kui teatrikeskuse alusepanijad oleks eelkõige lähtunud rahast. Siin on palju vabatahtlikku tegevust ja see meenutab meie eelkäijate teatrimajade ehitamist.

    Kuna keskusi on üks, aastas 12 kuud ja väiketeatreid rohkem kui 20, lisaks uute võimalustega tekkivad kooslused, tuleb teha valik. Vabadus on kureeritud paratamatus.

    Selleks, et vabadusest ei saaks anarhia, on meil kuraatorid Eesti ja rahvusvaheline kuraator. Mul on väga hea meel, et meie esimene kuraator on suurte kogemustega teatriautoriteet Oleg Lojevski. Kuraator suure teatriruumi esindajana tähendab, et Vaba Lavas toimuv ei ole ainult meie siseringi asi. See, et Oleg oli nõus vähemalt aastaks end Vaba Lavaga siduma, on suur võit. Võidab kogu Eesti teater. Ka see koostöö on rajatud õigetele alustele, sest raha meil talle ju pakkuda ei olnud. Lojevski oli nõus ja ju oli meie olekus aimatav tahe ja entusiasm see, mille pärast ta kõhklemata nõustus.

    See, et meil saab olema iga aasta tagant vahetuv rahvusvaheline kuraator, viitab selgelt sellele, et meile on tähtis rahvusvaheline koostöö. Valminud keskuses ei ole tulevikus haruldased rahvusvahelised lavastused, õpikojad ja meistriklassid.

    Me tahame olla teatrit täiendav, mitte vastanduv jõud. Meie eesmärk on Eesti teatrit rikastada, mitmekesistada ja olla avatud.”

    ***

    Istusin seda kõnet kuulates Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa kõrval ja tundsin lausa, kuidas see sisulise mõttekaaslase ja sõbra kõne teda valusalt puudutas. Vastuvaidlemiseni välja. „Meie presikonverentsini ei jõudnudki.“ ütles ta. Tähendab, ka riigiteatris saab luua, olla siin ja praegu, südame ja mõistusega. Mida sajaosalised hiljem üksmeelselt kinnitasid.

    Pressikonverentsil näidati Tartu filmi- ja fotokompaniis „Pimik“ (tegijad Andres Keil, Jaak Kilmi ja Siim Sillmaa; „Pimiku“ kodulehel on sarnaselt Märt Meose rõhutusele, et teatri aluseks on idee, nende meeste tutvustuseks öeldud, et nende põhitegevus on mõtlemine) tehtud videot, mis andis ülevaate seni tehtust ja tehtavast. Selles said sõna kõik osapooled, ka arhitekt ja rahastaja.

    Videot, kus on öeldud ja näha ka Vaba Lava kuraatorprogrammi tingimused ja tähtajad, leiate siit: www.vabalava.ee .

     

    Anzori Barkalaja ja esivanemate eluterve pärandus

    alt

    Fotod: Urmas Volmer

    Viljandi Kultuuriakadeemia direktori, folkloristikadoktor Anzori Barkalaja (1968) kirjutatud luuletusi laulavad paljud tänased noored lauljad. Sellest me siin temaga otse ei räägi. Seda, mis mehel luulekeeles öelda on, võite näiteks kuulata Liisi Koiksoni viimaselt plaadilt „Vaikne esmaspäev“ või UMA ja Iris Oja plaadilt “Peidus pool”.

     

    Anzori, oled viimastel aastatel vähem avalikult, ajakirjanduses, rääkinud omi mõtteid?

    Nojah. Eks sellel on oma põhjus ka.

     

    Mis põhjus see on?

    Sellest ei ole tolku. Paremal juhul vihastad mingid tüübid välja ja tõmbad häda kaela inimestele, kes sinust sõltuvad. Võib-olla see on vanusest ka tingitud, olen õppinud oma energiat säästlikumalt kulutama. Enamasti ma tahaks kirjutada siis, kui mul midagi öelda on ja kui sellest, jah, mingit tolku oleks. Hakkasin hõredamalt esinema, kui märkasin, et öeldust pole kasu.

     

    Kuidas sa saad, sul on mõtteid…

    …mul ongi…

     

    …mõtted on jagamiseks, head mõtted.

    Ma suunan oma mõtted tegevusse, suunan nad sellistesse asjadesse, mis ehk päriselt seal pinnavahus ei kobruta ja on pigem püsivama väärtusega.

     

    Näiteks?

    Kultuuriakadeemia erinevate suundade arendamine. Rahvusliku käsitöö osakond on viimase kümne aastaga teinud kohe mitu arenguhüpet.

    Näiteks ka visuaalse emakeele kontseptsiooni kasutuselevõtt. Pärimuse tagasitoomine üldisesse kasutusse selle kaudu, mida me silmaga näeme. Vanade tehnoloogiate säilitamine, vähe sellest ‒ ka uute tehnoloogiatega sidumine. Need on sellised asjad, mis lähevad inimestele palju rohkem korda kui üks või kaks ajaleheartiklit, mis on ülehomme juba unustatud.

     

    Kui lehes ei ole arukaid kultuurilugusid, jääb sinna alles igavesti see, mis kultuuri kahjustab. Sõdimine raha pärast ja kultuuriinimeste omavahelised kismad. Mitte see, et kultuuriakadeemias edendatakse me visuaalset emakeelt. Muide, mida see tähendab… ma ei tea, ei ole seda me lehtede esikülgedelt lugenud?

    Meil on ka avalike suhete talitus ja eks nemad ka teavitavad ajakirjanikke sellest, mida siin majas tehakse. Lõpliku valiku, mis satub ajalehtedesse, teevad aga ju lehtede toimetajad. Kuna me ei paku piisavalt põneval moel verd, higi ja pisaraid, see enamasti ei jõuagi sinna.

    Meie info liigub praegu Näoraamatu kaudu, liigub inimeselt inimesele, suulise pärimuse teel. Vanad traditsioonilised infoedastusviisid, kirjad ja lood… on osutunud vähemalt minu akadeemias olemise jooksul…

    Loe edasi Anzori Barkalaja ja esivanemate eluterve pärandus