Rein Lang.
Tallinn suudab mind ikka vihastada. Plaanin intervjuud kultuuriministriga alustada ilusa tõdemusega, et oleme viimastel aastatel ühe katuse all mõelnud koos ilmselgelt nii palju aega, et see võrdub küll mitme puuda soola koos ärasöömisega. Aga pean hoopis pika monoloogi oma lemmikteemal, kuidas mul maal elades kultuuri puudutavaid valikuid üha vähemaks jääb ja ma ka Tallinnast Vaiko Epliku viimast plaati osta ei saa. Letil laiutab Lady Gaga ja püüdlikud tüdrukud mind aidata tahtes ikka väga meelde püüavad tuletada, kes see Eplik on. Mu meelest pole suurt vahet, kas ma tulen Raplast või Pariisist, Eesti plaadipoest ma tahaksin ennekõike leida Eesti muusikat, raamatuid, kunsti…
Kultuuriminister Rein Lang, kas ei saaks jõuga maitset korrigeerida eestlastel? Ministeeriumi otsene ülesanne võiks olla Eesti asja ajamine.
No nüüd tulistasid küll otse ja haubitsast. Ütle, kus seal Solarises see plaadipood on?
Raamatupoe küljes.
Aa, Apollo müüb plaate, jah. Ta ei ole plaadipood.
Palju neid plaadipoode meil on.
Laseringis muidugi teab igaüks , kes on Eplik. See on dilemma, et kui üritad kõike müüa ehk olla koloniaalkauplus, kus müüakse kõike, alates padrunitest ja lõpetades plaatidega, siis paratamatult kaupmees ka ei suuda eristada, mis on hea.
Siis peakski siin Kultuuriministeeriumi küljes olema poed, kus müüakse Eesti kirjandust ja muusikat, valikuga, parimat.
Seda me kindlasti teha ei saa. Turumajandus on turumajandus. Siin ei ole täna teha tuhkagi.
Sul on üks miljon kakssada kaheksakümmend tuhat inimest, nagu rahvaloendajad meile ütlevad. On alla miljoni eesti keelt emakeelena kõnelevat inimest. Ja on teatud asjad, mis turumajanduslike reeglite järgi ei saa töötada ehk siis: ei ole võimalik ellu jääda nõudmise ja pakkumise vahekorra järgi. Midagi pole teha. Ja see on reeglina seotud kõige sellega, mis puudutab sõnakunsti; mingil moel ka sellega, mis puudutab eesti keeles lauldavat muusikat… Orkestrimuusika ja instrumentaal on keelebarjääri-ülene. Eestikeelne film, teatrikunst igal juhul… seal tekkivad…
…see ongi koht, kus riik peaks aitama…
…moodsas keeles on need valdkonnad seotud turutõrkega. Riik saab sekkuda ainult siis, kui on olemas turutõrge. Kõik muu, mis toimub turumajandusliku reegli järgi, peab ikkagi turumajanduslikult ka toimuma. Muidu on sotsialism valmis. Eks!? Koondame maksude kaudu raha ja pärast siis targalt jagame. Keegi pole suutnud sellist süsteemi tööle panna.
Turutõrked?!
Kui vaadata turutõrkeid kultuuriministeeriumi poole pealt, siis need on eelkõige kõik see, mis on seotud eestikeelsete tüvitekstide loomisega, nende levitamise ja säilitamisega. Kõik algab tekstide loomisest. Kui ei ole enam tekstide loojaid, kui majandusmehhanismid ei võimalda selliseid tekste luua või devalveerub see mingisuguseks sülditootmiseks, siis on kuri karjas. Jah! Selle üle tasub meil olla kõige murelikum tegelikult.
Kirjanikud on alati olnud ja enamasti on ka täna ühiskondades rahvusliku mõtte kandjad., tekstide kaudu rahva ühendajad. Meil on just selles osas (otsib esimest korda sõna)… keeruline periood. Uudisloomingut, mis justnagu läheb ühiskonnast läbi nii, et kõik kõnelevad sellest, on viimastel aastatel väga vähe. Ainult Andrus Kivirähk on ehk selline kirjanik, kelle uus raamat automaatselt jõuab hästi paljudeni.
Loe edasi Rein Lang: Võitlus keskpärasusega ongi kõige hullem võitlus →
