Tõnu ja rehi.
Laulja, näitleja ja teatrikooli õpetaja Tõnu Tepandi kirjutas raamatu, mille nimeks „Alguses on hääl“.
Mulle oli väikeseks rõõmsaks üllatuseks, et see on raamat ka teatripublikule. Seda peaksid kindlasti lugema teatriinimesed, aga ta on kirjutatud nii, et võiksid lugeda kõik, kes teatrist hoolivad. Oleks hariv.
Kui Tõnu läinud suvel harrastusnäitlejate suvekoolis amatööridele, keda täna harrastajateks hüütakse, hääletegemise kunstist rääkis ning neid häält tegema ja kasutama innustas, oli selles tegevuses omamoodi ülienergiat. Mõni kuulajatest kirjutas Tepandi jutu üles, et ta enda ja lavakooliõpilaste peal katsetatud harjutused paremini meelde jääks. Ükskõikseid ei olnud. Veendusin taas kord, et õpetajaisiksusest sõltub, kas õpilastele luuakse eeldusi kunagi isiksusteks kujuneda.
Rääkisime tookordki nüüd ilmunud raamatust, aga sinna ei jõudnud, et lisaks hääletegemise võlule tuleb sesse sisse Tõnu elu kunstis.
Nüüd rahvusvahelisel teatripäeval esitles professor Tõnu Tepandi seda raamatut Tallinnas Toompea lavakoolis, toeks oma teatriõpilased. Katsetamiseks ehk ja kontrollimiseks, sest ega see teistmoodi ole kui teatris, kus üks näitleja teist inspireerib. Lavakooli saali lagi tõuseb ja langeb selle loomingulise seltskonna sosinatest ja karjetest ilmselt ka siis, kui nad harjutavad. Esitlusel harjutusi ette kandes oli see tegevus isegi pisut ehmatav. Kirjastaja Sirje Endre, kes raamatu välja andis, oli emotsionaalne ja ütles, et pole iial nii elusat raamatuesitlust näinudki.
Nagu öeldud, on raamatus sees ka Tõnu Tepandi elatud elu slepp. Otsingud, tagasilöögid, pidu ja pohmell. See, kuidas ta oli koos lavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermakülaga ajas ja teatritegemistes, mida täna Eesti teatri suureks uuenemiseks loetakse. See siis läinud sajandi kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses. Tallinn ja Tartu ja teater on ses raamatus ja lugudes. Aeg ka selle ümber.
Laiemas plaanis kinnitab Tõnu Tepandi raamat, et iga eestlase ülesanne elus võiks olla leida oma hääl. Peale Mersu ostmise, majaehitamise ja lapsetegemise muidugi. Raamat räägibki sellest.
Lavastaja Jaan Tooming on kuskil tunnistanud, et nende kunagine uue näitlejatehnika otsingute üks osa, hääletreening on tänu Tõnu Tepandile ja Anne Türnpule saanud teatrikoolis näitlejakoolituse igapäevaseks praktikaks.
Tõnu Tepandi sisust räägib ka see, kuidas ta igale autogrammitahtjale otsa vaatas ja sellise muje jättis, et igaüks sai raamatusse oma kirje ja Tepandi emotsiooni. Või mis mulje. Miskid asjad on siin ilmas päris nagu ka Tõnu Tepandi autogramm neis raamatuis.
Ajasime juttu 27. märtsil 2012 Tallinnas Toompea lavakunstikooli saalis pärast raamatu „Alguses on hääl“ esitlust.
Tead, kuidas mu mõte läks seda raamatut sirvides vett vedama. Mõtlesin, et räägin sinuga isiksustest, kellega teatrimaailmas oled kokku puutunud alates 1966. aastast, kui Panso koolis õppima asusid. Mõtlesin, et saaks uhke galerii. Aga sa oled oma kohtumised juba raamatusse sisse ladunud.
Nii on, jah. Isiksused on raamatus ja mitte niisama, vaid mängu, hääle ja õpetamise kontekstis. Õpetamine kitsamas ja laiemas tähenduses on minu jaoks väga oluline asi. Raamatus on need inimesed, kellelt ma olen midagi õppinud, head või halba. Kuidas ei tohi teha või kuidas tohib ja peab tegema. Niimoodi.
Mida kõike sa ei ole elus näinud ja teinud!
Jah. Vaata, mul see isiksuste panus ei tiksu kogu aeg meeles. Kui inimesed on mängijad, siis see eluetapp, elu etappideks jagamine väga tähtsat rolli ei mängi. Mängulaadid muutuvad, on muutunud. Miskid asjad tulevad meelde, kui ma räägin, mul on nagunii ajateljel asjad sassis. Ei mina mäleta, oli see kolmkümmend või kolm aastat tagasi, räägin ja see oleks olnud täpselt nagu eile.
Ja siis äkki hakkan mõtlema, et oi, millal see nüüd oli. See on juba surnud, see on surnud, see oli siis veel sündimata… Siis tekib selline… tead, selle üle ma ei arutle, sest see on ohtlik. Mõtlemine võib viltu minna. Kogemustarkus, ma ei arutle selle üle, kas seda on juurde tulnud või vähemaks jäänud. Ma ei arutle selle üle, kas olen lollimaks jäänud või targemaks saanud. See ei ole minu asi.
Kas sa ei ole vahel mõelnud, et meil on isiksuste puudus kultuuris ja Eestis üldse?
Ei, ei, ei…
… no omal ajal oli rohkem ikka.
Ei, ei, ei, ära aja sellist jama.
Loe edasi Oh mis mõ-õnu, oh mis mõ-õnu, et ma tunnen Tepand Tõ-õnu
