Oh mis mõ-õnu, oh mis mõ-õnu, et ma tunnen Tepand Tõ-õnu

alt

Tõnu ja rehi.

 

Laulja, näitleja ja teatrikooli õpetaja Tõnu Tepandi kirjutas raamatu, mille nimeks „Alguses on hääl“.

Mulle oli väikeseks rõõmsaks üllatuseks, et see on raamat ka teatripublikule. Seda peaksid kindlasti lugema teatriinimesed, aga ta on kirjutatud nii, et võiksid lugeda kõik, kes teatrist hoolivad. Oleks hariv.

Kui Tõnu läinud suvel harrastusnäitlejate suvekoolis amatööridele, keda täna harrastajateks hüütakse, hääletegemise kunstist rääkis ning neid häält tegema ja kasutama innustas, oli selles tegevuses omamoodi ülienergiat. Mõni kuulajatest kirjutas Tepandi jutu üles, et ta enda ja lavakooliõpilaste peal katsetatud harjutused paremini meelde jääks. Ükskõikseid ei olnud. Veendusin taas kord, et õpetajaisiksusest sõltub, kas õpilastele luuakse eeldusi kunagi isiksusteks kujuneda.

Rääkisime tookordki nüüd ilmunud raamatust, aga sinna ei jõudnud, et lisaks hääletegemise võlule tuleb sesse sisse Tõnu elu kunstis.

Nüüd rahvusvahelisel teatripäeval esitles professor Tõnu Tepandi seda raamatut Tallinnas Toompea lavakoolis, toeks oma teatriõpilased. Katsetamiseks ehk ja kontrollimiseks, sest ega see teistmoodi ole kui teatris, kus üks näitleja teist inspireerib. Lavakooli saali lagi tõuseb ja langeb selle loomingulise seltskonna sosinatest ja karjetest ilmselt ka siis, kui nad harjutavad. Esitlusel harjutusi ette kandes oli see tegevus isegi pisut ehmatav. Kirjastaja Sirje Endre, kes raamatu välja andis, oli emotsionaalne ja ütles, et pole iial nii elusat raamatuesitlust näinudki.

Nagu öeldud, on raamatus sees ka Tõnu Tepandi elatud elu slepp. Otsingud, tagasilöögid, pidu ja pohmell. See, kuidas ta oli koos lavastajate Jaan Toominga ja Evald Hermakülaga ajas ja teatritegemistes, mida täna Eesti teatri suureks uuenemiseks loetakse. See siis läinud sajandi kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses. Tallinn ja Tartu ja teater on ses raamatus ja lugudes. Aeg ka selle ümber.

Laiemas plaanis kinnitab Tõnu Tepandi raamat, et iga eestlase ülesanne elus võiks olla leida oma hääl. Peale Mersu ostmise, majaehitamise ja lapsetegemise muidugi. Raamat räägibki sellest.

Lavastaja Jaan Tooming on kuskil tunnistanud, et nende kunagine uue näitlejatehnika otsingute üks osa, hääletreening on tänu Tõnu Tepandile ja Anne Türnpule saanud teatrikoolis näitlejakoolituse igapäevaseks praktikaks.

Tõnu Tepandi sisust räägib ka see, kuidas ta igale autogrammitahtjale otsa vaatas ja sellise muje jättis, et igaüks sai raamatusse oma kirje ja Tepandi emotsiooni. Või mis mulje. Miskid asjad on siin ilmas päris nagu ka Tõnu Tepandi autogramm neis raamatuis.

Ajasime juttu 27. märtsil 2012 Tallinnas Toompea lavakunstikooli saalis pärast raamatu „Alguses on hääl“ esitlust.

 

 

Tead, kuidas mu mõte läks seda raamatut sirvides vett vedama. Mõtlesin, et räägin sinuga isiksustest, kellega teatrimaailmas oled kokku puutunud alates 1966. aastast, kui Panso koolis õppima asusid. Mõtlesin, et saaks uhke galerii. Aga sa oled oma kohtumised juba raamatusse sisse ladunud.

Nii on, jah. Isiksused on raamatus ja mitte niisama, vaid mängu, hääle ja õpetamise kontekstis. Õpetamine kitsamas ja laiemas tähenduses on minu jaoks väga oluline asi. Raamatus on need inimesed, kellelt ma olen midagi õppinud, head või halba. Kuidas ei tohi teha või kuidas tohib ja peab tegema. Niimoodi.

 

Mida kõike sa ei ole elus näinud ja teinud!

Jah. Vaata, mul see isiksuste panus ei tiksu kogu aeg meeles. Kui inimesed on mängijad, siis see eluetapp, elu etappideks jagamine väga tähtsat rolli ei mängi. Mängulaadid muutuvad, on muutunud. Miskid asjad tulevad meelde, kui ma räägin, mul on nagunii ajateljel asjad sassis. Ei mina mäleta, oli see kolmkümmend või kolm aastat tagasi, räägin ja see oleks olnud täpselt nagu eile.

Ja siis äkki hakkan mõtlema, et oi, millal see nüüd oli. See on juba surnud, see on surnud, see oli siis veel sündimata… Siis tekib selline… tead, selle üle ma ei arutle, sest see on ohtlik. Mõtlemine võib viltu minna. Kogemustarkus, ma ei arutle selle üle, kas seda on juurde tulnud või vähemaks jäänud. Ma ei arutle selle üle, kas olen lollimaks jäänud või targemaks saanud. See ei ole minu asi.

 

Kas sa ei ole vahel mõelnud, et meil on isiksuste puudus kultuuris ja Eestis üldse?

Ei, ei, ei…

 

… no omal ajal oli rohkem ikka.

Ei, ei, ei, ära aja sellist jama.

Loe edasi Oh mis mõ-õnu, oh mis mõ-õnu, et ma tunnen Tepand Tõ-õnu

Ärdunsoldani pärisnimi on Puhastus

alt

Helve Nurk (Laasu), Jüri Kaldmaa (Ürg), Ursula Noor (Nall) Ärdunsoldan 2012 Vilde teatris. Foto:Kristjan Teedema. Pilt on tehtud kontrolletendusel, 30. märtsil 2012. Foto: Kristjan Teedmaa.

 

alt

Rein Annuk – Jammar ja Ärdunsoldan . Sander Soo, pärast esietendust 1.aprillil 2012. Foto: Viio Aitsam.

 

alt

Lavastaja Jaan Tooming 1.apriil 2012. Foto Viio Aitsam

 

Jaan Tooming lavastas Tartus Vilde teatris Jüri Kaldmaa näidendi „Ärdunsoldan 2012“…

Teadsin seda ilma kahtluseta, me kolm seal üleval, pilvelõhkuja katusel olime surnud. Kolmekesi olime. Valged juuksed ja valged habemed olid meil ka. Vööni habemed lehvisid.

See hetk, kui kõik sündis, ei tajunud ma mingit erinevust sest olekust, mida ma eluna mäletasin või elamiseks pidasin seni. Teadsin, et mu kaaslased olid sõbrad. Aga seda ka kuidagi kuklaga tundsin, et me ei olnud enam elavatele kättesaadavad mobiiltelefonide ja tavatundega..

Ja siis me seal vahtisime maailma. Ei teinud midagi. Ei rääkinud, nagu meil elavana ikka kombeks oli olnud. Elava mälu oli alles. Oli meeles hoidnud me aastaid kestnud lõppematud vestlused. Igavesti pooleli jäänud jutud. Mida rohkem me rääkisime, seda vähem oli meil kahju sellest, et juttudele ei tulnud lõppu. Teadsime kuidagi kokku leppimata, et need jutud ongi elu. Nüüd me ei pidanudki enam rääkima.

Elus olles jõudsime olla 56, 66 ja 76 aastat vana.Pilvelõhkuja katusel ei olnud maapealsel vanusel enam mingit tähtsust. Selliste vanusevahedega me olime, kui elasime. Surnud olemine ei muutnud midagi. Ma ei mäleta, kas me hingasime. Naljakas on sellele hetkel mõelda ja neid mõtteid üles kirjutada. Ma olin oma sõpradega surnud ometi.

Ja äkki ma tahtsin sealt kõrgelt maa peale. Sõbrad Tõnis ja Ülo hoidsid mind tagasi. Sain aru, et meil oli kokkulepe maapealsesse mitte sekkuda.

***

Loe edasi Ärdunsoldani pärisnimi on Puhastus

Komödiantide kaardipakki sirvides

 

alt

Allan Noormets ja Piret Kalda Linnateatri lavastuses “Maailma nähtamatud pisarad”, novelli nimi on “Karu”. Foto: Siim Vahur.

Lugu ilmus Maalehes esmalt.

 

 

Tallinna Linnateatri näitlejad ja lavastaja Elmo Nüganen kinnitavad, et komöödia on teatris kuningas ja näitlejad majesteedid.

Vaheaplausid „Maailma nähtamatute pisarate“ esietendusel algasid arglikult juba lavastuse esiemest pilti vaadates. Loo lõppedes seisis suurem osa publikust palksutades püsti. Braavo hüüti. Teatripublik tahab naerda. Näitlejad suurel laval mängid.

 

Mängu kaardi pakk

Lavastuse kava ostes saab iga vaataja kaasa kaardipaki. Need on mämgukaardid, millel tegelastekse selle näitemängu osatäitjad. Etnedust näinuna ja kaardipakki veel sirvimata tahaks arvata, et üks äss kaardipakis peab olema lavastaja Elmo Nüganen. Ässa staatuses võik ses lavaloos vabalt olla ka valguskunstnik ja kostüümikunstnik (Kostüümid on taaskasutusest pärit) ja muusikalised kujundajad. Kaardipaki tegiajad ei ole miskipärast nii mõelnud. Ässad selle kaardipakis on on hoopis toolipildiga. On kolm erinevat tooli ja üks neit ruutuäss on hoopis kolme jalaga taburett. Ma ei tea, aga mõelda on nii hea, et just Linnatetaris on mitte ainult sõnades vaid päriselt just näitlejat teatriidee tähtsaimaks tegelaseks peetud.

Toolid ja taburett ja üks diivan või hoopis kanapee on selles loos tähtsad tegelased tõesti, ainult, et elama hakkavad nad tänu hästi elusamatele näitlejatele. Ega rohkem kujunduselemente laval polegi. Lavastaja ei ole lasknud lavale ehitada ei rongivagunit, ega katedraali, ei mõisasaali, ega sääskedest kubisevat jõekääru. Ometi on kõik need kohad laval ja vaatajate kujutluses detailirohkelt olemas ilma argireaalsuse raskuseta.

 

Loe edasi Komödiantide kaardipakki sirvides

Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest

See lugu ilmus Maalehes.

alt

Katariina Unt 2010.aasta suvel Kurjal, lavastuses “Iha jalakate all”.

 

2012. aasta Eesti teatri parim naisnäitleja on Katariina Unt. Laureaadi tiitli tõi näitlejale Nisa osa enda dramatiseeritud ja mängitud monoetenduses “Nisa”. Laureaadi intervjuule ütleb näitja “ei”, lisades, et tuldagu parem teatrisse.

Mul on üks mälupilt Katariinast, kes siis oli veel Lauk, mitte Unt. Ja kes näitleja on olnud nimest olenemata. Arvan, et aasta oli 2005. Suvi oli ja Raikkülas Paka mäel tehti August Kitzbergi näidendi “Libahunt” proovi. Näitleja said esimest korda pastlad jalga. Libeda tallaga.

Katariina lausa suusatas pasteldega mäenõlval. Lavastaja kamandas, et võta need jalast, kukud ennast puruks. Juba arutati, kuidas nahktaldadele kumm alla kleepida. Katariina ei jätnud jonni ja tegi oma Tiina osa ses proovis just selle suusasammuga, ise põhjendades, et äkki oligi heinaajal pasteldega nii libe, kuid saadi hakkama.

See oli paras balett iidsel Eesti rahva kärajate mäel. Selles proovitegemises oli ka harvanähtavat väge. Eriti vägev on, et see saab tekkida ebakindlast jalgealusest.

Loe edasi Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest

Kruusvall nagu haiku

alt

Kummal pool on teisel pool?

Foto on tehtud Vigala kandis nädalapäevad tagasi.

Järgnev teatrivinjett ilmus esimest korda ajalehes Maaleht. Hästi õige aeg ja koht tundus selle taasavaldamiseks siin ja praegu.
Palju aastaid tagasi, kui Jaan Kruusvall polnud veel kirjutanud näidendit “Pilvede värvid”, lavastas Jaan Tooming Ugalas tema tüki “Jõgi voolab”.
Lavastaja tuli esimesse proovi, kraamis välja suure pildiraamatu jaapani haikudega. Vaatasime neid kauneid pilte, ja kui ma õigesti mäletan, siis Tooming luges haikusid ette ja ka tõlkis.
Ei saanud ma, noor ja roheline, toona aru, mis seos on Jaan Kruusvalli näidendil, Jaapani luule lühivormil ja kaunitel loodusfotodel. Pisut hiljem proovides selgus, et seda polnudki vaja sõnadesse seletada – need esimesed proovid haikudega andsid tunnetuse, kuidas seda tükki teha ja mängida.
See meenus, kui vaatasin Saueaugu teatritalus Margus Kasterpalu lavastatud kaht Kruusvalli lühinäidendit koondpealkirjaga “Kustutage kuuvalgus”.

Loe edasi Kruusvall nagu haiku