Filmikunst on sündinud laadaplatsil

 

Jüri Sillart enne tudengifilmide esilinastust.              Pildi tegi Viio Aitsam.

 

Seitse aasta tagasi ütles Jüri Sillart, vastates küsimusele, kas ta peab end operaatoriks, režissööriks või filmipedagoogiks, et on siiruviiruline. Täna ei ole mees, kes tookord filmi kohta ütles, et „hea film on kui õhkõrn orhidee või maavillane parmupill“, oma siiruviirulisi värve kaotanud.

Jüri Sillart on filmitegemist õpetanud 1993. aastast, viis aastat tagasi muutus kooli nimi ja tuli juurde raha. Jüri Sillarti tiitel Balti filmi ja meediakoolis on filmikunsti professor.

 

Kui ma oleks noor, siis ma täna tahaks tulla õppima filmitegemist te kooli, sinu käe alla. See, mida teete, tundub ahvatlevalt vaimne ja natuke salapärane.

Mina olen koolis sees, eks sina näed Raplast paremini. Neid, kes meie kooli lõpetavad, ootab ees väga raske elu. Filmitegija elu, kui ta tõesti filmi teeb, on väga raske. Tema elutee on täis Sosnovski karuputkesid. Mõni karikakar seal tee ääres ikka kasvab ka, aga karuohakaid on rohkem.

Vaimsus, jah. Nüüd ma lähen suureliseks.

 

Mine jah.

Lähen. Me püüame selgeks teha, sisse istutada ja nakatada tudengeid filmi püha vaimuga. See kõlab väga ilusti.

 

Loe edasi Filmikunst on sündinud laadaplatsil

Randalu ja Eplik tõid Rapla lavale maailma ruumi ja moogerfoogeri

 

Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu.                                                                    Foto: Kalev Lilleorg.

Kolmapäeval andsid muusikud Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik Rapla kultuurikeskuses kontserdi, mis kinnitas väikese maja tähtsat nime. Rapla oli neil hetkedel maailma muusika keskus, oli muusikakultuuri keskel.

See muusika, mida me nüüd esitame, on kirjutatud ja salvestatud nelja kilomeetri kaugusel siit,“ ütles mingil lavahetkel Vaiko Eplik. Nelja kilomeetri kaugusel siis peaks olema Vaiko vanematekodu, Pae külas asuv Kalda talu. Veel mitmeid mehe mõtlemise ja muusika Rapla-seoseid ütles Vaiko lavalt muusikale vahele. Näiteks kuulsa loo „Teismeline libahunt“ juurde jutt, kuidas ta sõbralt raamatu sai, pealkirjaks „Libarebased ja kooljad“. Epliku sõnul see muutis teda. Tegemist on Andres Ehini tõlgitud Hiina klassiku Pu Songlingi novellidega. Raamatututvustuses öeldakse, et see sisaldab suure hulga fantaasiaküllaseid ja salapäraga vürtsitatud põnevusgroteske, mis paistavad silma laia tundeskaala poolest, milles on armastust ja raevu, labasust ja vaimupeensust, tõsimeelsust ja pila. Vaevalt Vaiko Eplik seda raamatu tutvustavat teksti mäletab, aga see, mis Vaiko ja Kristjan Randalu esituses Rapla lavalt kostis, oli vaimupeen, salapäraga vürtsitatud, fantaasiaküllane, täis armastust… muusika.

Vaiko Eplik on oma loomingus ja elus ikka tõusnud kikivarvule, et piire laiendada. Seekord ta tegi seda samuti nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Kristjan Randalu (1978) on klaverimängija, kes õppinud klassikalist ja jazzklaverit Karlsruhe ja Stuttgarti Muusikaülikoolis, Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias ja New Yorgis. Aastal 2006 lõpetas ta oma õpingud magistrikraadiga (Master of Music). Kontserdid on teda viinud Euroopasse, Iisraeli, Türgisse, Kanadasse ja USAsse.

Vaiko sõnul teevad nad Kristjaniga Muusikat. See, millist, jäägu kriitikute sõnastada. Mehed valmistasid kava ette ja proovides tundis Vaiko, et Kristjan tunneb tema loomingut, ta kirjutatud lugusid paremini kui tema, autor ise. „See näitab Kristjan Randalu taset. Proove oli vaja ennekõike selleks, et me teineteist tundma õpiksime,“ ütleb Vaiko Eplik.

Vaiko kasutas selles kavas elektroonilist imet, mille nimi on Moogerfooger ehk siis ringmodulaator. Ta lasi läbi selle imevidina oma häält. Masina ja hääle abil tekitas ta koos kitarri ja klaverihelidega saali maailma, mis peatas aja ja igapäevase reaalsuse, laiendas olemise piire. See oli enneolematu ja ilmselt ka kordumatu. Vaiko Eplik toob näite, et mõni lugu, mis kontserdil kuus minutit pikk, oli proovides kestnud 12 minutit. Hea improvisatsioon teadupärast põhineb professionaalsusel ja meistrioskustel. Vaiko Eplik ütles, et loodab koosmusitseerimisele Kristjan Randaluga ka pärast Jazzkaare kontserte.

Ennekuulmatu ja haruldase kontserdi eest Raplas kuuluvad tänusõnad peale muusikute ka Jazzkaare festivalile, Rapla kultuurikeskuse inimestele ja eriti neile õpetajatele, kes oma õpilased seda imet kuulama olid suunanud. Selliseid hetki ei kuule iga päev.

 

Raplamaa „metsavennad“ professionaalse filmitegemise võsas

 

Balti Filmi- ja Meediakool (BFM) tegutseb Tallinna ülikooli hõlma all viiendat aastat. Raplamaalt õpib ses koolis hetkel filmitegemist viis noormeest.

 

Martti Helde (režissöör) Kohilast:

Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kohilas. Kohila kodu on mu inspiratsiooni allikas ning koht, kuhu pealinna elust rahunema tulla. Vaatan alati edasi minnes tagasi kodualevi poole – see teeb mõtte puhtaks ja hinge soojaks. Kohilast sain oma erialase tuule ja innustuse, millega edasi liikusin.

Filmikool õpetab piltlikult tähti tundma, õpetab sulle algteadmisi laiuvast filmimaailmast. See on kui algkool. Filmikoolist leiad inimesed, kes hingavad sinule sarnaselt ning kellega on koos hea mõelda, lugusid jutustada ja lihtsalt kõrvuti istuda. Edasi tahad juba ise minema – nendesamade inimestega. Meie kool on lapsekingades aga ta on juba nüüd, selle nelja aastaga, kui mina olen kooliga seotud olnud, palju edasi liikunud.

Loe edasi Raplamaa „metsavennad“ professionaalse filmitegemise võsas

Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist,

Tallinnas 11.aprillil 2010, Andres Puustusmaa meister Vladimir Fentšenko (keskel), on Moskvast koos tütre Annaga,  õpilase uue filmi esilinastusele sõitnud. Foto tegi Ervin Õunapuu

 

Andres Puustusmaa reedel esilinastunud filmi “Punane elahõbe” auks, intervjuu mis tehtud 2008. aasta alguses

 

10. jaanuaril esilinastub eestlasest rezissööri Andres Puustusmaa Venemaal tehtud suur mängufilm „18-14“ ka Tallinnas. Aasta lõppu jäid suured esilinastused Moskvas ja Peterburis. Hetkel näidatakse filmi kogu Venemaal ja Ukrainas. Ajakirjanduse andmetel liigub sealses kinolevis 450 koopiat.

 

Andres Puustusmaa ütleb kohtumise kohaks Tallinna Balti jaama teise korruse kohviku. Kell hakkab saama neli, kui loen jaama kõrtsi ukselt, et see on restoran. Enne olen vilksamisi jõudnud fikseerida, et rong Moskvasse väljub kell 17.10.

Olen närvis. Kohvikut pole ju. Lisaks on aasta teine päev, tont teab, mis ilmakuulsa Puustusmaaga võis juhtuda. Helistan, kui kell on veidi üle nelja tiksunud.“Puustusmaa kuuleb! Jah, ma väga vabandan, aga jään hiljaks. Tulen, mul on meeles! Ah restoran? Ma nimetan neid kõiki kohvikuteks…“

Rahunen hetkeks maha ja mõtlen taas, et kas on sellist küsimust, mida Puustusmaalt viimastel nädalatel küsitud pole. Üks selline on mul kindlasti, aga see ei veena.

Kell pool viis mõtlen, et see intervjuu jääb tegemata: ootan mehe ära, aga ütlen, et vabanda, noormees, aga mu aeg on nüüd otsas, ma ei viitsi enam rääkida, mul on mitu sõpra, kellega saan tähtsatest asjadest rääkida alati, kui tahan, ja nii tähtis see ja sa nüüd kah ei ole.

Kas ma endale viimastel aastatel vähe olen öelnud, et hetkekuulsuste järel ma ei jookse. Tähtis on elus olulist ebaolulisest eristada. Teen lugusid nendega, kellel selleks aega on. Mängin peas läbi külmalt ja reserveeritult käituva, solvunud ajakirjaniku rolli. Kujutan ette, kuidas sellest kirjutan, sapiselt, irooniaga enda ja kogu tormava maailma vastu. Kuu peale!

Olen valmis juba minema marssima ja siis ta tuleb – „prints valgel hobusel“! Puustusmaal on vabandava lapse nägu ees ja suur kohver käe otsas. Unustan talle head uut aastat soovida, tal ei tule see kah meelde. Küsin järsult, et palju meil aega on? „Viisteist minutit. Seal Plazas läks aega, reklaamid ja…“ ehmatab ta kas mängult või päriselt. Miskipärast olen solvumise unustanud. Hakkan küsima erilise huviga, et hiljem teada saaks, mida siis ikkagi on võimalik rääkida vahetult enne rongi väljumist.

 

Loe edasi Andres Puustusmaa – mees nagu jalgratas ehk Seitseteist kevadist hetke enne Moskva rongi väljumist,

Snargijaht käis kolmes keeles

Snargijahi ettelugemine on lõppenud. Mehis Soomre ja Mati Soomre suruvad kätt, Jüri Aarma muheleb keskpositsioonil.

 

13. märtsil tehti Tallinnas kultuuriajalugu: esmakordselt loeti eesti keeles ette 134 aastat tagasi ilmunud absurdiballaad “Snargijaht”.

Kui kõik ausalt ära rääkida, ei teadnud ma veel pool aastat tagasi Snargist ega “Snargijahist” tuhkagi. Lewis Carrollit ma muidugi teadsin, aga “Alice imedemaalt” ei olnud mind väga puudutanud. Peegli ja peeglitaguse maailma kohta oli mul aeg-ajalt muidugi mõtteid külas käinud.

 

Loe edasi Snargijaht käis kolmes keeles