Käisin siis eile esimest korda Vabaduse platsi ja sinna püstitatud ristikolakat kaemas. Kole kole. Kui me taoliste asjade püstitamise  üle otsutajate seltskonnal on plastmassi maitse, siis tuleb ilmselt kannatlikult oodata ja ennustada parimaid aegu. Mu käsi ei kerkinud seda koledat risti isegi pildistama. See kuidas maitsetus suudab rikkuda isegi sümboli on tähelepanuväärne.
Leidsin arvutist ühe loo mille olen kirjutanud 27.aprillil 2007.aastal. Miski pole muutunud või on?

Kirjutan neid ridu reede varahommikul. Olukord Tallinnas väljus öösel kontrolli alt. Varahommikustes kella kuuestes uudistes ütleb politsei hääletoru, et politsei on fikseerinud 99 objekti, mille suhtes on vandaalitsetud. Üks inimene on surnud. Millesse, seda ei öelda, kõlab tavatekst – asja uuritakse. On vahistatuid ja kinnipeetuid, ka politseinikud on kannatada saanud. Vene välisminister, sedagi vahendavad esimesed uudised, on öelnud, et „pühaduse rüvetamisel Tallinnas on Eestile tõsised tagajärjed“.
Öösel kogunes Tallinna linnavalitsus ja linnapea Savisaar keelas pealinnas alates tänasest kuni 2. maini alkoholi müügi täielikult.
Kell on kuus läbi kümme minutit ja raadio ütleb, et 50 minuti pärast on vabariigi valitsuse pressikonverents.
Juba kõlavad hinnangud, et politsei ei saanud hakkama. Millega?

Loe edasi Hetk pole sobiv lorisemiseks, ma ei tea koos teiega, mis toimub →

Mul on Nädalises aastaid olnud üks oma leheruum kus saan kirjutada mõtteid mis pähe roninud. Hetkel on selle leheruumi ühine nimetaja Mõeldes edasi. Üks neist lugudest on selline:

 

Peipsi ääres Lohusuul pidutsesid sealsed venelased. Suure tee pealt kõigile näha. Keerasime sisse ja veendusime, et peos oli vene rasmahhi. Küla tähistas venekeelse elanikonna 410. sealelamise aastapäeva. Ega ma sest aru ei saanud seal, mille järgi nad seda oma asutust loevad. See, millise kaasaelamisega kokkutulnud kontserti vaatasid-kuulasid, teeb aga silmad ette mistahes eestikeelse publiku reaktsioonidele. Hakatuseks, no sestpeale, kui me seda trianglit jälgisime, tantsisid teismelised tüdrukud venekeelse diskomuusika saatel. Seljas vene rahvariide ainelised atlasläikivad kollase ja mustaga erootilised kostüümid, sellised lehvivate öökuubede või siis pikkade neglizeede moodi hõlstid. Seltskond vanu ja nooremaid ja veel nooremaid lausa röökis vaimustusest. Ühed hüppasid batuudil, ühed mehed rüüpasid miskit pikkade laudade ääres.

Loe edasi Lohusuu mattid ja ilmailu →

Päris on olemas ikka, aga kõlapinna leiab mängult asjatamine, olemine. Kahjuks.

Hiiu folgil ütles Jaak Johanson Priit Pedajast kuulates:“Huvitav, et kurvad laulud on väga abiks, et rõõmsaks saada.”

Tõnis Mägi laulis augustis Tammsaare mail Kukenoosi viljakuivatis üht tähtsat teksti teiste omasuguste seas. Laul, millest mõtlen, lõpeb sõnadega: “See on aeg, kui aknast paistab palju, aga tuba on tühi, nii tühi…“

On aeg küsida, millega me täidame oma tühja toa, aknast välja passides.

Loe edasi Mismoodi on su vaimu seis…? →

Suveetenduse kommertsedu alus on nimekad näitlejad. Kui Jan Uuspõld ja Raivo E. Tamm on näo ja nimega plakatil, siis rahvas tuleb. Ka siis tuleb, kui tulemus on korralik kuuldemäng.

„Kui eesmärk on igavus, siis seda saab päris huvitavalt mängida, jah!“ ütleb Toomas Hussar pärast enda kirjutatud ja lavastatud näidendi “Kon-Tiki” viimast, Käsmu mererannas ajaookeani vajunud etendust. Etenduste mängukorrad said 3. augustil otsa. Usun, et ka kommertsedu tuli. Aga üks miski jäi puudu ja sellest on kahju.

Hussar on kaua vait olnud. Kui tekkis võimalus öelda ja näidata, haaras ta sellest kinni ja pani oma näidendisse selle, millest ilmselt mõelnud need neli või isegi viis teatripildilt eemal olemise aastat. (Virumaa Teataja kirjutab, et viimati lavastas ta 2004. aastal, kui Baltoscandalil mängiti tükki “Huiakk”.) Toomas Hussar ütleb oma vaikimise kohta, et töötas kodus, luges, õppis, kirjutas, mõtles. Küsimusele, kas “Kon-Tiki” näidend ja lavastus märgib muutumist Hussari maailmas, Toomas vastata ei oska. „Mis sunnib inimesi elama? Midagi head tahaks. Näiteks saia. Kogu aeg tahaks midagi, tahaks parvetada üle ookeani. See, kas sel kõigel mõtet on, on ebaselge,“ püüab teatrimees seletada seletamatut. Ütleb: „Kõik ikka sõltub sellest, kuidas sa ise elu mõtestad.“

Loe edasi Unistus saiast keset ookeani →

Tunnike enne etendust on tribüünil tahvlid, mis märgivad varasemaid etendusi, mõni minut hiljem on kultuuriteave aidaseintel.  Saueaugu teatritalu on nähtus ilmselt kogu maailmas.

„Küüni täitmise lood ja laulud“ Saueaugul julgustavad lootma, et mõned lood on meil veel alles ja lasevad ennast rääkida nõnda, et kinnitavad me kestma jäämise usku.

Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu laseb sellel suvel teatri jaoks hästi valitud seltskonnal oma talus heina teha. Küüni täita.

Madis Kõiv ja Hando Runnel on näidendi „Küüni täitmine“ nimetanud irvmänguks. Mulle tundus see liigitus üsna sarnane sellega, et Tšehhov oma tõsised näidendid komöödiateks ütles. Irvmängu termin on muidugi täpne, kui mõelda sellele, et nõnda nagu Saueaugul 2009. aasta suvel ja kunagi lähiminevikus Eestimaal enam heina ei tehta. Sellest on kahju, aga vaevalt „Küüni täitmise“ lugude kirjutajad seda teadsid. Kasterpalu teab, kui just selle materjali valib oma isakodu kohavaimule kaeda.

Elus antakse sellele, kes kallil heinaajal teiste tegemist pealt passib, peksa, heidetakse kogukonnast välja, igatahes on selline tegelane heidik, veidrik, muidusööja, kunstnik… Teatris on teistmoodi. See, kes tuleb, on vaataja ja kuulaja. Saueaugu pisikeses taluhoovis on tribüün, kus kõik eelnimetatud rahulikult heina sees kulgevat pealt passida saavad. Selle etenduse puhul tuleb rõhutada, et inimesed saavad peale pealtvaatamise ka pealt kuulata. Sest see, mis heinateo ajal sünnib, on palju enam lugude jutustamine kui töö.

Loe edasi Ehk ei ole eestlaste küün veel tühja täis →

“See siin on minu kodu.” viitab Aivar Tommingas kohale, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad, kus kasvavad tema ja ta pere istutatud puud, kõrvuti vanadega.  Viio Aitsami foto.
 

„See on minu stiihia!“ ütleb üle kolmekümne aasta Tartus Vanemuise teatris näitlejana töötanud Aivar Tommingas Hõredal oma vanaisa- ja isakodus puhates. „Selle kadaka me istutasime siia Marega. Selle kase siis, kui abiellusime.“ Mare on Aivari naine ja Vanemuise teatri baletijuht. Kask, mida Aivar näitab, on juba suur puu ja kadakas kasvab sellise himuga, mis kadakatele ju meil kõige iseloomulikum ei ole.

Ajal, kui suur hulk Eesti näitlejaid suveteatrit teeb, on Aivar Tommingas uhke selle üle, et temal sellel aastal suvetööd ei ole. Ta on seda ise tahtnud. „Sellel suvel panime äiaga küünile uue katuse,“ näitab Aivar, võtab mootorsae ja jalutab oma metsa poole. „Siin magas ühel hommikul kährikupoeg. Selle silla tegin koos sõpradega. Siin toimetavad mu koprad. Nägin neid ühel hommikul. Teevad mulle tammi.“

Loe edasi Härra Maurus on suvel Madude lageda Aivar →